Ma ei ole sõda näinud. Olen üles kasvanud rahus ning sõjast tean raamatute, filmide, raadiomeenutuste ja vanaema mälestuste kaudu. Kuid sellest piisab, et kannatus, mida ma ise kogenud pole, tekitaks kabuhirmu.
Ukraina sõja puhkedes paar aastat tagasi fantaseeriti ikka seltskondades stiilis „aga kui see juhtuks Eestis?“. Peaaegu 85 protsenti neist vestlejatest tegi salaja plaane, kuhu, kelle kaasabil ja kuidas relvakonflikti puhkedes Eestist pageda. Kainelt järele mõeldes pole ma ka kindel, kuhu ja kuidas siin varjuda olekski.
Erinevalt Soomest ei ole varjendite ehitamine Eestis kohustuslik. Suurema osa siinsetest varjenditest on ehitanud Nõukogude Liit külma sõja ajal, paljusid on aga aeg sedavõrd purenud, et kasutamiskõlblikud need enam ei ole, palju on ka lihtsalt lammutatud või kinni aetud. Nüüdisaegsest varjendiarhitektuurist kui sellisest me Eestis rääkida ei saa.
Varjendite ehitamise teema on meil tegelikult sõjaliste konfliktide tekkimisel päevakorras olnud ikka ja jälle. 2008. aastal, Vene-Gruusia sõja puhkedes, vaieldi ajakirjanduses varjendite ehitamise otstarbekuse üle, sama küsimuse tõstatas ka Vene-Ukraina konflikt. Ning ikka ja jälle on leitud, et nüüdisaegse kiir- ja hübriidsõja perioodil peaks prioriteet olema väidetavalt soodsama ja efektiivsema keskmaa õhutõrje arendamine. Julgeolekupoliitika alustes loodetakse tsiviilkaitse osas ka tugevale ühiskonnale ja kodanikuaktiivsusele. Kuidas ja mismoodi seda kasvatada ja arendada, jääb aga selgusetuks. Praeguseks mitmeti lõhestunud Eestis võib ühiskonna ühtsusele lootmine fataalselt lõppeda.
Linn ja muna
Linn nähtusena on tegelikult juba ise sõja laps, sest müüriga ümbritsetud hooneid, inimesi ja maad oli vaenlase eest lihtsam kaitsta. Inglise arhitekt Cedric Price on linna arengut kujutanud munaroogadena. Keskaegne linn meenutab näiteks keedetud muna, kus kaitsva ja tugeva koore ehk linnamüüri sees asuvad linnasüda (munakollane) ja äärelinn (munavalge). Kõik, mis jääb müürist väljapoole, pole enam linn, vaid vaenlasele avatud maastik. Keedumunana võib kujutada Tallinna vanalinna Toompea ja all-linnaga, aga ka mis tahes teist Euroopa vanalinna. Tööstusrevolutsiooniga sai linnast laialivalgunud praemuna, kus nii selget piiri linna ja maa vahel enam polnud. Kaitserajatistele leiti uus otstarve, näiteks kujundati Tallinna bastionivööndist linnapargid. Nüüdisaegne linn on aga segamini paisatud munapuder, kus maastik seguneb linnaliste asumitega, igasugused eraldusmüürid on lõplikult langenud ja asendunud turvaväravate, -kaamerate, tõkkepuude ja avalikkusele suletud territooriumidega.
Mõnes mõttes on meie nähtamatu sõda nähtav ka selles munapudru linnas. Õieti paistab välja see, et militaarobjekte enam sellise ulatuse, ruumilise mõju ja mahuga ei ehitata, linnamaastikku mitmekesistab ajalooline militaarpärand, suuri linna ja maastikku muutvaid ehitisi enam ei püstitata. Linna kolinud sõda on võtnud sihtmärgiks hoopiski avalikud hooned ja ruumid – väljakud, kaubanduskeskused, bürood.
Sel aastal on riigi eelarvest eraldatud üle kahe protsendi SKTst kaitsekulutustele, sel aastal üle 400 miljoni euro. Osa sellest kulub ka ehitamisele ja rajamisele. Kuid kaitseministeeriumi tegevuskava vaadates võib öelda, et luuakse infrastruktuuri ja tugitaristut, millel puudub eriline arhitektuuriline või maastikuarhitektuuriline väärtus. Panustatakse liitlaste kohalolekusse ja väljaõppesse.
Julgeolekupoliitika alustes on seatud eesmärgiks pigem keskkonnakaitse ja olemasoleva taristu uuendamine. Nii ongi loodud Ämari lennuväli, lasketiirud harjutusväljakute juures, mitu polügooni, plaanitakse õppealasid. Viimase kahe puhul tõstetakse esile maastiku- ja keskkonnakaitse olulisust ning võimalikult väikest sekkumist looduslikku olukorda. Paari viimase aasta hanked räägivad selgesti, et ehitamise eelarve kulub kaitseministeeriumil suuresti teede ja taristu peale.
Hajutatud risk
Suurem linlik ettevõtmine on Tallinnas Filtri tee ja Masina tänava vahelisse kvartalisse plaanitav kaitseministeeriumi kompleks, kuhu mahutatakse ministeeriumi pea- ja külastushoone, allasutuste administratiivhoone, ajaloolise kasarmu kõrvale kavandatakse riigikaitse allasutuste administratiivhoone. Piirkonna elanikud on Juhkentali seltsi suu läbi teinud küll ettepaneku ajalooline Juhkentali suvemõisa park osaliselt avalikku kasutusse anda, kuid see ettepanek on tagasi lükatud, viidates julgeolekukaalutlustele ja NATO standarditele.
Siit ehk koorubki välja praeguste militaarobjektide autistlik suhe ülejäänud linnaga. Munapudru ajastul, kui erinevad funktsioonid peaksid olema omavahel tihedasti seotud, moodustavad üksnes valitsusasutused eraldatud saarekesi, autonoomseid asumeid, sulgedes nii selle linnaruumi suuremale osale linnaelanikest.
Maria Freimann on oma magistritöös1 lahanud avaliku linnaruumi ja julgeolekukaalutlustel suletud piirkondade vastandlikku positsiooni. Ta leiab, et nüüdisaegsed turvanõuded ei peaks füüsilises ruumis silma paistma või olema ajutise iseloomuga (nt barrikaadid või müür), sest nii rõhutatakse liialt sõja kohalolekut, mis tekitab aga asjatut paanikat.
Richard G. Little on toonud artiklis „Linnaturvalisuse holistlik strateegia“2 välja viis võimalust, kuidas rünnakut vältida ja tõkestada. 1. Kui hoone või maa-ala plaanilt ja kaitsestrateegiast on näha, et rünnaku kahju on tühine, või kui rünnakute võimalikud sihtmärgid on pigem anonüümse välimusega, aitab see pealetungidest hoiduda. 2. Kui potentsiaalse sihtmärgi olulised osad maskeerida, siis raisatakse rünnak vale koha või ala peale ning pealetungijad ei saavuta oodatud tulemusi. 3. Rünnaku tõkestamine füüsiliste barjääridega, mis ei oleks ajutise iseloomuga. 4. Rünnaku võib summutada tugevdavate konstruktsioonide või energiat imavate materjalide abil. 5. Kui potentsiaalne rünnaku objekt hajutada suurele maa-alale, ei põhjusta rünnak nii suurt kahju.
Kui võtame ette viimase Little’i ettepaneku sihtmärgi hajutamise kohta ning vaatame uuesti kaitseministeeriumi suurejoonelist plaani koondada ministeerium ning selle allüksused kokku ühele piiratud maa-alale, tekib tahestahtmata küsimus, kas nii ei planeerita hoopiski üht väga kerget sihtmärki. Nagu Maria Freiman oma magistritöös näitab, saab kõiki eelpool nimetatud ettepanekuid rakendada ka nii, et abinõud ei mõju rusuvalt. Inimesi saab tõkestada ja nende liikumist suunata veesilmadega, barjäärid ja tõkked võivad olla esteetiliselt läbi mõeldud. Need võtted, on ju juba arhitektuuri- ja maastikuarhitektuuri ajaloost tuttavad, osalt on neid ka näiteks vanglate puhul kasutatud. Odavama ehituse nimel heidetakse need põhimõtted aga tihti kõrvale, nagu ei peakski turvatsoon linna esteetiline osa olema.
Kõige eredamalt ja õõvastavamalt on mulle vanaema sõjameenutustest jäänud meelde lugu sellest, kuidas nad ema ja kahe õega ennast Saksa sõdurite eest terve ööpäeva kaevus peitsid. Ja kuigi mulle meeldiks mõelda, et piiri olukordades saaksin ka mina sellega hakkama, pole ma selles kuigi kindel …. Pole palju jäänud enam ka selliseid kaeve, kuhu varjuda. Varjenditest rääkimata.
1 Maria Freimann, Saatkond kui kaasaegne kaitstud keskkond linnaruumis. Magistritöö, EKA arhitektuuri osakond, 2015.
2 Richard G. Little, Holistic Strategy for Urban Security. – Journal of Infrastructure Systems, juuni 2004.
