Alexander Römer on tisler, arhitekt ja Berliinis asuva Constructlabi üks eestvedajatest. Constructlab on küll ehitajate kollektiiv, kuid selle rõhuasetus pole mitte valmival struktuuril, vaid ehitamisprotsessil ja kogukonna loomisel. Constructlab avaldas sel aastal raamatu „Sõbralik pinnas, lugusid koostööl põhinevatest ruumilistest praktikatest“ („Convivial Ground, Stories From Collaborative Spatial Practices“, Jovis 2023), kus kollektiiv jagab kogemusi koostöömeetodist: koos elamine ja töötamine, ühise projekti loomise protsessis ebaõnnestumiste ja ebamugavustega leppimine ning mitmekesine materjalide taaskasutamine.

Alexander külastas Eesti kunstiakadeemia avatud loengute sarja kutsel Tallinna oktoobris, kuid meie kohtusime juba aastake tagasi, kui linnafestivali „Uit“ raames koostööd alustasime. Pärast mitme idee katsetamist lõi ta kaasava installatsiooni „Garagelab“, mis asus Tartus Ülejõe linnaosas ilma katuseta tühjalt seisvas garaažis. Alexandri eesmärk oli ruum ajutiselt asustada ja festivali nelja päeva jooksul seal olles puulusikaid voolida, oodates kõiki ühinema. Alexander tegi seda, mida ta kõige rohkem armastab – see oli kogukonna loomine ühises tegevuses. Ja see toimis!

Inimesed tulid plaaniga korraks läbi astuda, kuid unustasid end tundideks sinna, voolisid endale lusika, lobisesid ja õppisid selle käigus uue oskuse. Tavapäraste Constructlabi projektidega võrreldes oli tegemist küll väikese eksperimendiga, kuid see kandis ühiseid väärtusi: tööprotsessi avatus ja paindlikkus, kohaliku kontekstiga arvestamine ning mis kõige tähtsam – inimestevaheliste suhete kõige keskmes hoidmine.

Palju õnne teie uue raamatu „Sõbralik pinnas“ puhul, mis ilmus sel aastal! See on tõeliselt inspireeriv lugemine ja ühtlasi sõõm värsket õhku selles mõttes, kuidas see raamat on koostatud. Kasutatud on eri vaatenurki, et avada koosolemise teemat ehitamise kaudu: on päevikukatkendeid, intervjuusid ja praktilisi peatükke, millest saab õppida, kuidas väikeste tegevuste kaudu ühise ehitamiseni jõuda. Kuidas niisugune loov lähenemine sündis?

Constructlab on paljudest inimestest koosnev võrgustik, kus me oleme alati valmis huviga kuulama inimeste hääli ja arvamusi sellest, mida nad teevad. Raamatu koostajate tuumik oli kolm inimest: Joanne Pouzenc, Peter Zuiderwijk ja mina. Mulle on „Sõbralik pinnas“ teine väljaanne, sest sellele eelnes üllitis „Kuidas teha seda koos“ („How Together“), mille koostasime 2019. aasta Chicago arhitektuuribiennaali jaoks. Me ei tahtnud, et sellest saaks käsiraamat. Soovisime inimesi hoopis pisut segadusse ajada nii, et nad ei hakkaks järgima juhtnööre, vaid muutuksid uudishimulikuks ja neil tekiksid oma ideed. Nimetasime seda antiõpikuks või segadusse ajavaks õpikuks.

See raamat tekitas meie võrgustikus vastukaja ja mingil hetkel kerkisid üles Ivan Illichi seosed meie tööga. Seda oli juhtunud varemgi, aga meil ei ole olnud võimalust sellesse süüvida. COVIDi tulekuga tekkis meil rohkem aega järelemõtlemiseks oma tegevuse ja kokkusaamise vajalikkuse üle ning idee ühisest ja sõbralikust pinnast. Mõttekoja vormis töötasime välja rea koostööpõhimõtteid ja kutsusime inimesi mõtisklema meie tegevuse kui õppimise üle. Me õpime ju kogu aeg.

Eesti keeles võib „sõbraliku“ sisu olla väga lihtsakoeline, tähendades lihtsalt „lahket“. Raamatut lugedes mõistsin, et siin on tähendus palju sügavam.

Ka saksa keeles ei ole „sõbralikkusel“ väga sügavat tähendust, aga kui vaadata prantsuskeelse sõna convivialité otsest tähendust, siis sellesse on kätketud mõte koos elamisest. See puudutab paljuski küsimust, kuidas me koos eksisteerime ja koos elame. Arutelu avardub, kui hülgame inimkeskse perspektiivi ja peame silmas, et on teisigi liike, kes ei kõnele meie keelt, kuid kellel on siin maailmas samuti oma sõna öelda ja oma asi ajada. Ma arvan, et see avaram mõtteviis muutub järjest tooniandvamaks.

Mind paelus mõte, et sõbralikkus eeldab ka tööriistu. Ivan Illichi raamatu ingliskeelne pealkiri on „Tools for Conviviality“ („Sõbralikkuse tööriistad“) ja loomulikult kõlab see kokku meie tegevusega, sest ka meie tegutseme palju tööriistadega. Käsitöölise ja arhitektina töötad tööriistadega, aga tööriistad võivad olla ka olukordade muutmise metafooriks. Tööriistad loovad aktiivsema ja vähem tarbijaliku lähenemise. Samal hetkel, kui te koos mingisse olukorda sisenete, tekib ka ühine ruum. Aga selleks, et ühises ruumis üksteisega suhelda, peate pakkuma nii iseendale kui ka teistele välja tööriistad, et seda ruumi nii-öelda arendada, aktiveerida ja asustada. Selline on meie tõlgendus. Seega, meie arvates on sõbralik pinnas peaaegu jätk ühise ruumi ideele, aga seda koos ideega millegi aktiveerimisest.

Praegu on käimas suur diskussioon selle üle, mida me oma ehitatud keskkonnaga peaksime tegema või kuidas sellega käituma. Kas peame arhitektidena pidevalt maju lammutama ja jälle uusi ehitama? Või on huvitavam vaadelda seda, mis on olemas, ja mõelda, kuidas seda käivitada, kuidas parandada.

Ivan Illich pakub välja mõtte, et peaksime olema suutelised ise oma ühiskonda, oma keskkonda üles ehitama. Me kaotasime selle oskuse, kui usaldasime selle ekspertidele, kes tegid seda meie eest. Mõnes mõttes ei ole me enam selle maailma põlisasukad. Oma projekte luues mõtleme, kas peaksime ostma valmis ukse, kuna see on odavam, või teeme endale ise ukse, kuigi see võtab palju rohkem aega. Endale ise ust valmistades demüstifitseerime tootmismeetodid ja avame tarbimiskapitalistliku perspektiivi.

Teie tegevused on protsessikesksed ja võivad sageli kesta väga pikka aega – pole haruldane, et ühe projekti teostamisele kulub kogu suvi. Üks teie põhimõtetest on, et elate samas kohas, kus parajasti töötate, mis tähendab, et kõigepealt ehitate oma kollektiivile valmis eluruumid: kohad, kus magada, süüa teha, pesta, töötada ja puhata. See on väga erinev sellest, kuidas enamik projekte toimib. Kui keeruline on teil olnud partnereid ja rahastajaid selle töömeetodiga nõusse saada? Olete koostööd teinud mitme linnavalitsusega.

Kõik ei ole sugugi sellisele koostööle avatud. Mõnikord on selleks isiklikumad põhjused, aga ka kohaliku kultuuriga seotud põhjused. Peab leidma inimesed, kes mõistavad, et küsimus pole ainult kuvandis, vaid ka õigetes tingimustes. Projekt vajab huumust, kvaliteetset komposti. Hea partner on nagu talupoeg, kes teab, et küsimus pole niivõrd porgandis, kuivõrd mullas. Neid on võimalik veenda aja jooksul ja enesekindluse abil ning näidates, mida te teete, nõnda et nad näeksid, et midagi ei sünni imeväel.

Meie ideede arendamise protsess on väga avatud, igaüks on teretulnud sellesse panustama. See võib olla nagu pingpongimäng: kui üks osapool kaotab usu oma ideedesse, siis saab teine pool abiks olla. Meie kogemused näitavad, et mõni partner on oma tööst mõjutatud, näiteks vertikaalsemat laadi struktuuride puhul, nagu linnavalitsused või korraldajad. Nemad pole avatud protsessiga väga harjunud. Sel juhul oleme leidnud viisi, kuidas neid kaasata, seletades meie ideed ja tööviisid lahti. Ja loomulikult on alati partnereid, kes on sellise meetodiga rohkem harjunud ja soovivad aktiivselt kaasa lüüa. Iga uue projekti puhul küsime endalt, mida me vajame. Vahest rohkem stabiilsust või tugevamat raamistikku? Me pole selles täiuslikud ja õpime kogu aeg.

Kõige tähtsam on hea suhtlus kollektiivi sees. Keegi on kunagi öelnud, et kollektiiv peab iga uue projekti puhul oma kollektiivsuse uuesti läbi mõtlema. Ja kui mingil hetkel kokkupuutepunkti enam ei leita, siis on targem lõpetada.

Constructlab on asutanud ligikaudu sajast inimesest koosneva võrgustiku Šveitsis, Saksamaal, Prantsusmaal, Belgias ja Portugalis. Igal maal tegutseb omaette ühendus ja nad kõik on omavahel seotud Construct­labi kaudu, kuid teevad ka iseseisvaid projekte. Kui hästi te üksteist tunnete ja kuidas te kontakti hoiate?

See on viimase kümne aasta jooksul päris palju muutunud. Alguses olin ma rohkem projektide tagantlükkaja ja kesksemas rollis. Siis hakkasid loomulikul teel tekkima ja kasvama erisugused ühendused, kes nüüd teevad oma projekte ja mina pole nendega enam väga seotud. See on väga hea, sest mitu põlvkonda koos tekitab hierarhia. „Vanamehe“ kõrvalejätmine muudab kogemuse omandamise lihtsamaks ning nad saavad ise oma projekte luua. Alati on võimalus „vanamees“ külla kutsuda.

Näiteks sel suvel olin enne Tartusse tulekut koos 50 inimesega Belgias suvekoolis, mille korraldas täielikult Belgia ühendus. Nad kutsusid mõned vanemad võrgustikuliikmed töötube juhtima, kuid projekti väljatöötamises me ei osalenud. Tegelikult oli väga tore äkitselt peamise tegija positsioon kaotada ja lihtsalt olla osa koos tegutsevast grupist.

Siiamaani oleme organiseerinud korra aastas Constructlabi kohtumise, kuhu on kutsutud kogu võrgustik. Hiljuti otsustasime seda veidi muuta, sest see oli liiga üldine inimeste jaoks, kes on pikemat aega kollektiivi liikmed olnud. Nüüd on meil plaan korraldada aasta jooksul kahesugused kohtumised. Üks oleks suurem kokkutulek, ühe-kahenädalane suvekool, kus on aega inimestega tuttavaks saada. Ja siis teine kohtumine, võib-olla talvel, kus me arutleksime mitmesuguste teemade üle, nagu kliimakriisi mõju Constructlabi projektidele jne.

Õppimise idee on Constructlabis kesksel kohal. Te võtate lahkesti vastu uustulnukaid ja peate uudishimu kõige paremaks õpetajaks. Te tunnistate eksperimenteerimist, läbikukkumist ja konflikti protsessi osadena ja eelistate otsuste vastuvõtmist horisontaalsel tasandil. Constructlabi on kirjeldatud mitteformaalse pedagoogilise praktikana. Mida on formaalsemal akadeemilisel arhitektuurimaailmal kollektiivse ehitamise meetoditest õppida?

Reaalsus on see, et akadeemilisel maailmal on oma ajalugu ja traditsioonid, mis muudavad sealsed tingimused väga stabiilseks. Constructlabiga korraldame töötoavormis „Koostööateljeed“, mis kestab mõne nädala, see on alternatiivne kool, kus me alustame õpitust lahtilaskmisest, et õppida uusi süsteeme. See kõik on fantastiline, aga ka ebakindlust tekitav.

Minu arvates oleks huvitav akadeemilisse maailma siseneda, kuid muuta õppimise tingimusi. Olen seda ka mitu korda teinud, kui tudengid on mind kutsunud, sest traditsioonilisem vertikaalne kursuse struktuur, kus õppejõud on see, kes teab, ja teised on need, kes ei tea, ei rahulda neid. Nad soovivad teha projekte koos, demokraatlikumates tingimustes, kus õppejõul oleks pigem toetaja ja konsultandi kui otsustaja roll. Sellepärast oleme välja töötanud koostööpõhimõtted, mida meile meeldib nimetada mitte manifestiks, vaid „õpifestiks“. See aitab luua koostööl põhinevat õppemeetodit klassikalises kõrghariduses.

Minu silmis on ideaalne stsenaarium demokraatlikum kollektiivne lähenemine, aga akadeemilise maailma sees. Näiteks, miks mitte luua väike saatkond kuhugi linna, mõnda rikkaliku valikuga poodi, teha mõned ümbruskonnaga seotud projektid ja kutsuda kohalikke sisse astuma ning kaasa lööma?

Te nimetasite „Koostööateljeed“, Constructlabi leiutatud töötoaformaati. Seal kasutate väga huvitavat meetodit, kus osalejad roteeruvad eri ülesannete vahel, nagu ehitamine, söögitegemine, disainimine jne. Mille poolest erineb see teistest Constructlabi projektidest?

Constructlabi tavaliste projektidega võrreldes on „Koostööateljeel“ natuke teistsugune raamistik, kuna aeg on lühem, harilikult umbes kaks-kolm nädalat. See on pedagoogilisem ja kompaktsem versioon sellest, mida me Constructlabiga teeme, nagu suvekool. Osalejaid on umbes 30, nad lähevad eri töötubadesse ja vahetavad neid kolme-nelja päeva järel. Nii saavad nad kõik natuke ehitada, graafilist disaini teha jne. Igaüks peab kindlasti tegema ka natuke köögitööd. Igas töötoas on juhendajaks meister, keegi, kes tunneb tehnikat, nagu puit­ehitus, tekstiil või keraamika.

Esimene suvekool, kus me sellist roteerumise süsteemi katsetasime, toimus Montrealis 2017. aastal. Seal ehitasime koos kohalikega mäe. Pärast meie lahkumist võtsid nad mäe kasutusele, aktiveerisid selle. Tavalistest Constructlabi projektidest erines see selle poolest, et me ei elanud kohapeal, nagu pikemate projektide puhul.

 

Üks teie esitatud kesksetest küsimustest on ka minu lemmik: kuidas me saame luua linnu koos elanikega? Mina pean linnafestivali „Uit“ organiseerimist kasulikuks abinõuks, et anda avalikule ruumile sügavam tähendus ja loodetavasti ka inspireerida rahvast seda rohkem kasutama.

Jah, see on pidev võitlus. Avalik ruum on ruum, mis on ühine ja jagatud, mida me kõik kasutame. Tekib küsimus, kuidas me seda kasutame. Tihti tekib tunne, et avalik ruum on nii reguleeritud, et seal ei saa enam peaaegu mitte midagi teha. Küsimus on alati selles, kes võtab vastutuse, kui juhtub see või teine asi, ja see tekitab tunde, et ei saagi enam midagi teha. Võib võtta kasutusele geriljataktikad, need on värskendavad, aga mina pean kõige huvitavamaks taktikaks avada eraomandis ruumid ja muuta need avalikuks. Seda tegime ka „Garage­labiga“ linnafestivalil „Uit“, kui muutsime isikliku ruumi avalikuks ja kutsusime teisi meiega ühinema.

Kui räägime avaliku ruumi kasutamisest, siis on küsimus ka kultuuris ja hariduses. Ma arvan, et me minetame ruumi kasutamise oskust. Lapsed kasutavad ruumi väga loomulikult: nii õues kui ka toas teevad nad täpselt seda, mida parajasti soovivad, kuni nad täiskasvanute manitsuste „ole ettevaatlik“ ja „ole seal tähelepanelik“ mõjul ümber õpivad. Selleks ajaks, kui jõuame ikka, et Constructlabi-suguseid asju tegema hakata, oleme juba ära programmeeritud. Oleks huvitav teha rohkem projekte ka väiksemate lastega.

Meie raamatu tagakaanel on tsitaat: „Me kõik improviseerime. Me kõik teeme otsuseid. Ja me kõik vaatame üksteist improviseerimas. Otsused saavad jagatud otsusteks. Me oleme selle linna koos üles ehitanud.“ See tsitaat pärineb ühelt minu kolleegilt, kes ütles, et asi on suurel määral demokraatlikus lähenemises, kuigi see on alati keerukam. Kui püüelda demokraatlikuma lähenemise poole, muudab see linnad jagatumateks.

On fundamentaalselt oluline, et meil oleks hea ruum, kus elada. Elust tulvil ruum paneks meid teistega kollektiivsemal moel kokku kõlama. See on väga olulisel määral seotud materjalidega, mida kasutatakse. Me kanname tekstiili, meie ümber on seinad. See, mis on meie ümber, mõjutab meid. See on meie jaoks esmane tingimus, et ruumi asustada.

Inglise keelest tõlkinud Maarja Kaplinski