Ehin teooriast

Ühes intervjuus ajakirjale Epifanio (2006, nr 3) toob Ehin välja kaks momenti kunsti kohta. Ta ütleb: „Mul on kaks lemmikmääratlust kunsti olemuse kohta – üks neist väga vana ja teine vanapoolne. Väga vana teooria pärineb Aquino Thomaselt, kes on öelnud: „Kunst on mäng ja maagia”. Aquino Thomase 500 aastat hilisem jünger, neotomist Jacques Maritain on seda postulaati pisut ümber sõnastanud. Tema  formulatsioon: „Kunst on mäng, mis pingestub maagiaks”. Aga ka Maritain on praeguses mobiilses maailmas sugugi mitte uus teoreetik – tema oli Prantsusmaal kuum nimi 50-60 aastat tagasi. Mina ei leia, et uuemad määratlused oleksid paremad” (vt http://www.epifanio.eu/nr3/est/intervjuu_ehiniga.html). Edasi esitab Ehin (toetudes Jean Giraudoux’le) kunsti kolm sfääri: 1) luule saab maagiliseks vaid juhul, kui osutub sündmuseks, 2) kunstiteos kujutagu  „Erose (elutungi, armastuse, loomise, ehitamise) ja Thanatose (surmatungi, hävingu, lammutamise) suurt vastasseisu ja kooslust antud ajale ning ruumile sümptomaatilises olukorras” ning 3) kunstiteoses peaksid olema veel ka „igaviku, kõiksuse ja lõpmatuse ilmingud”, mida  oskaks märgata peenema tajuga adept. Ehin ka defineerib intervjuus luule: „Luule on lüüriline sõnamäng, mis väljendab meelelisi elamusi pingsalt ja dünaamiliselt ning püüab sel viisil maagiliselt haarata kogu psüühikat – nii alateadvust kui ka teadvust”. Võiks öelda, et selles intervjuus on Ehin andnud oma kirjandusteoreetiliste vaadete kompendiumi. 

Üks asi, mida mulle kirjandusõpingute ajal sisendati, oli, et autorit, kes räägib oma loomingust, ei tohi usaldada. Ta võib petta, eputada, segada jälgi, üritada meeldida jne ning analüüsi sellele üles ehitada ei saa, tugineda tuleks vaid otseselt loomingus olemasolevale. Aga õnneks me ei ole praegu seminaris, kus jõhker professor lööb raamatuga pähe, sestap võtkem just need seisukohad edasiseks aruteluks, n-ö kiviks, mille ehitajad ära põlgasid, aga millest sai nurgakivi.

 

Guénon ja Ehin

Ehini kunstiteooria toetub paradoksaalselt justkui mingile vanale ja äraproovitule, guénonlikult öeldes „traditsioonile” ehk vaadetele, mis töötati välja veel normaalses, kõrgemaid alusprintsiipe tundvas maailmas, keskaegses läänemaailmas (katoliku kirik, müürsepad, alkeemikud jne). Guénoni järgi elame me praegu aga mingis hoopis teises,  hälbinud ja anormaalses tsivilisatsioonis (vt René Guénon, Nüüdismaailma kriis. Johannes Esto Ühing, 2008, lk 35). Alates eriti renessansist, mis oli ehtsa intellektuaalsuse eitamine (lk 28), oleme liikunud vastu oma lõpule, me kasutame asju, mida peeti varem kõlbmatuks või jäeti tähelepanuta (lk 31). Valitseb profaanne ja antitraditsiooniline vaimsus (eriti meeldib mulle üks Guénoni tõlkija hea sõnaleid lk 75) selle asja kohta – „soerdlikkus” ning kogu  tsivilisatsioon on rajatud esimest korda negatiivsele alusele. Oluliseks allakäigu tunnuseks on individualism ehk profaanne vaatenurk (mis on teisisõnu lihtsalt mitteteadmine), eitatakse igasuguseid inimindiviidist kõrgemaid printsiipe. Siinkohal on võimatu esitada kogu guénonlikku dünaamikat traditsiooni käekäigu kohta läänemaailmas. Võiks lihtsalt öelda, et on aset leidnud tõeline mandumine ehk see,  mida evangeelium (Mt 24:15) nimetab „hirmsaks ärakaotamise tööks”. See on sünnitanud ka profaansed geeniused, kes peavad mingeid ideid enese omaks, mis traditsioonilises maailmas oli võimatu. Guénoni arvates on see kaasa toonud olukorra, kus filosoofid ja kunstnikud pigem leiutavad mõne uue eksimuse kui jutustavad ümber tõde, mille keegi on  varem juba sõnastanud, ja nii on tekkinud suurel hulgal üksteisega vastuolus, aga tegelikult ühetaolisi süsteeme (lk 76). Siit me jõuame ka paratamatult Ehini juurde, kes tegelikult, võrreldes paljude teiste luuletajatega (kuigi lõpuks pole seal muidugi mingit vahet, sest ka kõik teised esindavad Guénoni mõõtkavas juba paljalt oma kaasaegse läänemaisusega soerdlikkust), kuulub eesti luule kontekstis päris selgesti markeeritavate loomispõhimõtetega süsteemi. Selles mõttes Guénon ainult noogutaks psühhiaatrilise rahuga Ehini jutu peale, et ta tugineb traditsioonile, sest tegelikult on Ehini diagnoos guénonlikus mõttes juba ammu ja ette määratud (nii nagu kogu antitraditsioonilisele kultuurile). Siin on Ehini teoorias ja praktikas (luuletustes) tõesti guénonlikult lähenedes vastuolu ja see on suure nüüdismaailma kriisi paratamatu väike ja üdini loogiline peegeldus. Läänemaailma  kultuuriinimene võib teha ükskõik mida, aga Guénoni käest ta ei pääse, ja eriline häda muidugi talle, kui ta on veel hipi, ateist või sots nagu Eestis tavaline. Kuigi vahet pole, ka katoliiklasest kultuuriinimese lood on kehvad, sest isegi vana traditsiooni tuum on löönud mitmes mõttes kõikuma ja taganenud põhimõtetest, luterlusest pole mõtet üldse rääkidagi. Guénon annab neile kõikidele lõuahaagi.

 

Guénoni lepitamine Ehiniga 

Muidugi on alati sedavõrd suurtele üldistustele vastu vaieldud. Niisiis, kuidas annaks legitimeerida Ehinit? Kaalume korraks argumente lähtuvalt Ehini kunstiteoreetilistest eeskujudest ja ta loomingulistest eelistustest. Esimene asi Ehini päästmiseks oleks ajalooline tõsiasi, et on olemas terve teooria (C. G. Jungi assistendi doktor Marie-Louise von Franzi loodud), mille alusel Ehini tsiteeritud kirikudoktor Aquino Thomas läks elu lõpul hulluks  ja kirjutas vähemalt ühe kummalise ja arusaamatu teose alkeemiast. Nimelt on Aquino Thomase biograafia põhiliseks allikaks tema ordukaaslase ja isikliku teenri Reinalduse tunnistused, kust ilmneb, et elu lõpul toimusid Thomasega muutused vaimses mõttes halvemuse poole ja tema viimane, ühes Itaalia kloostris peetud ettekanne ongi Franzi arvates olnud aluseks unikaalsele alkeemiateosele „Aurora consurgens”. Selle ettekande teksti ei  ole leitud ja see viimane episood jäi kanoniseerimisel kõrvale ning ametlikus biograafias sellest ei kõnelda. On aga säilinud üksteisest erinevad käsikirjad, mis võiksid olla kuulajate protokollide kajastus, „Aurora consurgens” on üks selliseid ja von Franz on dateerinud selle XIII sajandisse. Teoses ei tooda küll praktilisi ettekirjutusi alkeemia kohta, pigem on tegu jumaliku tarkuse poeetilise otsinguga, kus omavahel on seotud ohtralt tsitaate piibli psalterist ja mitmesugust alkeemia sõnavara. Selline ambivalentne autoriteet sobiks Ehinile juba vist paremini ja lööks võib-olla ka väikese kavala mõra Guénoni kõrgmäestikuõhuga täidetud kraadiklaasi, mida ta tahab Ehinile kaenla alla susata.

Teine võimalik apoloogia rajaneks Ehini eeltoodud luuledefinitsiooni sellel kirjakohal, et luule püüab haarata kogu psüühikat – nii alateadvust kui ka teadvust. See ilmselt olemuslikult  seda süsteemi, kuhu kuulub Ehin, iseloomustav seisukoht on (juhul kui muidugi on üleüldse tegu teostatava ideega) tegelikult võrdlemisi lähedane nn holistlikule arusaamisele, millega on iseloomustatud ka traditsioonilises maailmas toiminud inimesi, nende erilist terviklikku maailmanägemist (seda mõistet kasutab näiteks tuntud vene alkeemiauurija G. A. Butuzov). Guénon suhtub aga alateadvuseasja ettevaatlikult. Ta kritiseerib arusaama, et  alateadvuse abil on võimalik astuda ühendusse jumalikkusega (lk 82), ja on arvanud, et just alateadvus märgistabki normaalse hierarhia pea peale pööramist (lk 79).

Kolmanda lepituskatsena võib välja tuua selle, et teadvuse ja alateadvuse haaramispüüd tekitab ka teatavat pinget antitraditsioonilist maailma iseloomustava mõistuse ülistamise ehk Guénoni sõnul Descartes’ist alguse saanud ratsionalismi, intellekti ahendamise suhtes (lk  77). Teadvuse ja alateadvuse põiming vähemalt ideena võiks olla ju range ratsionalismiga (mis iseloomustab Guénoni arvates läänemaailma allakäiku) opositsioonis.

Ning viimaks, positiivsena võiks Guénonile mõjuda ka see, et Ehin on pöördunud idamaade suunas (haikud), seal pidavat veel traditsiooni leiduma. Seega on kaardid üsnagi keerulised, kuigi see on muidugi ainult mängu venitamine, sest trumbid on vaieldamatult  alati Guénoni valge kindaga käes.

 

Bensiinitsistern ja küüditaja

Vassili Ehinit ning süsteemi, kuhu ta teoreetiliselt kuulub, võib Guénoni ees õigustada ka muidugi otseselt luuletekstides peituvaga. Ehini luule on mitmes mõttes tegelikult üllatavalt traditsiooniline (tavatähenduses). Ta kirjutab küll arvutitest, aga tekstide põhimassiiv „Udusulistajas” opereerib vägagi ajalooliste (kuigi, kas ikkagi piisavalt ajalooliste või Guénoni mõttes traditsiooniliste?) mõistetega: kirikaed ja käärkamber (lk 20), talaar ja inglid (lk 21), turueided (lk 27), kukk tornis (lk 31), maias vanatädi, sahver ja peaingel gabriel (lk 33), kroomnahast säärikud (lk 34), marmorkuju (lk 35), villaveski (lk 37), suvorovi sõdur (lk 42) jne, jne. Mitmetes luuletustes tuuakse esile ka looduse ja tehnika vastandus (näit ööbikud ja hummerid lk 137, kapsapea ja sülearvuti lk 36) või kummaline  vastandusest sündiv ja õõvastav koostöö (kantseleimasinad, mis järgnevad linnulaulule lk 157, mäger, kes tassib urgu puhuri lk 111). Guénon võib-olla peaks neid tüüpilisteks ebapuhaste jäänuste ajastu sünnitisteks ja olukordadeks. Kuid tundub, et Ehini süsteemi kuulub ka liik luuletusi, kus ta on keegi või miski: kala (lk 121), ristiinimene (lk 122), küüditaja Vassili (lk 184), tuumajaama sarkofaag (lk 185), bensiinitsistern (lk 195), hing (lk 220) või planeet  (lk 221). See on midagi tähelepanuväärset ja eriti soerdlikul kombel paradoksaalselt traditsioonilähedast. Tegu võib olla tõeliste transformatsioonide kauge kajaga, Ehini süsteemi maksimaalse ilmnemise ehk vormiga, mis eriti sobib tema kasutatud süsteemile. Või siis just kohtadega, kus luuletaja ja tema süsteem võivad end eriti paljastada. Mingil kombel tunduvad need luuletused justkui initsiatsioonidena, kus keegi on pidevalt saamas kellekski  teiseks, ohtlike üleminekuhetkedena, kus vilksatab igavene laps, rebus, mõlemate sootunnustega (või mis tahes konkreetse ülemineku seisukohast oluliste omadustega, olend tähtsate muutuste sees. Need on hetked, kus süsteem alati ei pruugi luuletajat kaitsta, kus luuakse nagu maailma uuesti ja hetkeks võib valitseda ülireaalne kaos. Kusagilt siitmaalt hakkab Aquino Thomase kunstimääratlus sobima Ehinile küll, mäng võib muutuda järsku  operatiivseks maagiaks.

On päris selge, et kui mõõdame oma kaasaegset kultuuri ja selle erinevaid süsteeme Guénoni kaanoni ehk mõõdupuuga, siis palju neist alles ei jää. Midagi ei ole teha, me elame tsüklilise protsessi lõpuosas. Ometi on see, mis sõelale jääb, siis aga ka tõesti jälgimist ja lugemist väärt.