Pärast instituudi lõpetamist võttis Edgar Johan Kuusik andekad noored kujunduskunstnikud Eha Reiteli ja Virve Aunre tööle kunstitoodete kombinaati. Sealsed kunstnikke kasutati Moskva rahvamajandusnäitustel ENSV paviljoni kujundajatena. Eha Reitel võttis Eesti paviljoni kujundamisest osa 1952. ? 60. aastani. Aastatel 1962 ? 76 kujundas ta Tallinna tarbe-, teatrikunsti- ja mööblinäitusi. Koos Kärt Voogrega kujundas ta ka Lillepaviljoni esimesed lille- ja skulptuurinäitused. 1966. aastal kujundas ta koos Maimu Pleesiga ENSV ekspositsiooni Saksa DVs Leipzigis, 1968. aastal taas NSVLi rahvamajandusnäituse ENSV osakonna. Eha Reitel oli üks, kelle idee järgi tehti esimese ?Ruumi ja vormi? näituse (1969) uuenduslikud kahekordsed boksid.  

Eesti sisekujundajate maine oli tollal ka üleliidulisel areenil kõrge ning nii osales ka Eha Reitel suurte üleliiduliste tarbekunstiväljapanekute kujundamisel Prahas (1975), Bratislavas ja Belgradis (1976). Kui 1977. aastal sai valmis Eesti Näituste sinine paviljon, oli Eha Reitel koos Ene Ammeriga ka seal esimese suure kunstinäituse kujundaja. See oli esimene kord, kui kujunduselemendina kasutati suuri (1×1 m) värvifotosid ning spetsiaalselt selleks puhuks kujundatud reklaamvorme võis näha kõikjal Tallinna tänavatel ja väljakutel.

1980. aastal, veel enne tulekahju, alustas Eha Reitel Niguliste muuseumi-kontserdisaali kujundamist. See oli vaeva nõudvalt mahukas, kuid väga huvitav töö: tuli projekteerida portaaluksed, altari trepistik, igale eksponaadile suured vitriinid, pööratavate seljatugedega saalipingid. 1983. ? 91. aastani oli ta seotud Eesti arheoloogiakeskuse väljapaneku kujundamisega. Taas oli tegemist huvitava tööga, kuid seegi kord takistas raha puudumine töö lõplikku valmimist. Korrektse põhjaliku inimesena pettus Eha Reitel suurtes tellimustes ja pühendus oma kodu väljaehitamisele. Reitelite Pääsküla kaunis kodu oli alati sõpradele avatud. Ka nende Haeska maakivist rannamaja oli eriliselt sisustatud ja sobis igati mere äärde.

Koos abikaasa Kalju Reiteliga on ta projekteerinud ka mitmeid monumente: 1969. aastal Kristjan Raua mälestussamba Niguliste kiriku lähistel Tallinnas, viimase ühistöö ?Lend? avasid Reitelid eelmisel suvel Hämaris.

Elu viimastel aastatel kippus Eha Reitel ise küll nurisema omaaegse elukutsevaliku üle: hinges kripeldas Tartu ülikool ja soome-ugri filoloogia. Eesti kunstinäitused, iseäranis tarbekunsti väljapanekud oleksid Eha Reiteli kujunduseta aga hoopis ilmetumad välja näinud.