Põhilise osa tema loomingust moodustavad vool- ja lõiketehnikas väikevormid: märkmikud, karbikesed, kaaned, külalisraamatud, köited. Viimastest on jõudnud  tarbekunsti- ja disainimuuseumisse J. W. von Goethe “Fausti” (1983), Marie Underi luuletuste (1991), Saint-Exupéry “Inimeste maa”  (1967) nahkköide. Näitustele aga esitas ta  suuremaid esemeid, pannes erilist rõhku vormimängule, funktsionaalsusele ja mugavale kasutusele. 1969. aastal toimunud esimese Tartu tarbekunstinäituse kriitikas märkiski  Kaalu Kirme Raendi kauaaegset kiindumust laegaste vastu (Sirp ja Vasar 1969, nr 49), 1975. aastal valmistas Eha Raend huvitavad astmelised karbid, mida sai omavahel kokku sobitada (ETDMi kogus), Tartu kunstimuuseumi direktori kabinetti aga kaunistas aastaid  üks tema suurejooneliselt lihtsate raamidega kujundatud peeglitest.

Eha Raendi käsitluslaad oli 1960. aastatel rõhutatult ebasümmeetriline, domineerisid karm geomeetriline abstraktsionism ja rahvakunstimotiivid. 1970. aastatel taandus see maalilisema ja kergema, pehmete värviüleminekute ja voolavajoonelise ornamendi ees. Kunstnik ammutas inspiratsiooni loodusest, esemetele  ilmusid liblikas, päike, puu, potilill ja seda ka sümmeetrilise paigutuses.

Eha Raendi looming on tõeliselt hea tarbekunst, tema esemed on hästi teostatud, ainulaadsed ja praktilised. Kolleegidele, sõpradele  ja sugulastele jääb ta  meelde väga südamliku inimesena.