Võro keele ja kultuuri tugõmisõs luud Võro Instituut saa nail päivil 20 aastakka vanas. Minevä aasta lõpun trüküvalmis saanu „Eesti-võro sõnaraamat“ om instituudi tüün tähtsä verstapost. Kuis seod päält 20 000 märksõnaga raamatut tetti ja midä arvada võro keele täämbädsest saisust, arotiva vestlustsõõrin sõnaraamadu tegemise man olnu Mariko Faster, Sulev Iva, Kaido Kama ja Karl Pajusalu.

Määne oll tuu kotus, kohe „Eesti-võro sõnaraamat“ sündü?

Mariko Faster: Kotus es olõ tühi. Inne oll antu vällä võro-eesti sõnaraamat, olli olõman „Väike murdesõnastik“, „Eesti murrete sõnaraamat“, „Vanapärase Võru murde sõnaraamat“ ja tekste kogomigu „Võru murde tekstid“, „Kuiss vanal Võromaal eleti“. Päält naidõ viil hulga eesti keele sõnaraamatit. Naa kõik olli abis eesti-võro sõnaraamadu kokkosäädmise man. Eesti keeletiidläse omma läbi aigõ võro kiilt uurnu, käünü müüdä külli, lindistänü, üles kirotanu ja tennü tuust raamatit.

Karl Pajusalu: A es olõ säänest sõnaraamatut, kon eesti kiil om edimene, lõunaeesti kiil tõnõ.

Kaido Kama: Ma olõ istnu mõlõmba sõnaraamadu tüürühmän, edimene oll võro-eesti, midä teimi viis aastat, ja tõnõ oll seo eesti-võro, midä teimi 12 aastat. Joba nuu aastanumbri näütäse, et taa tõnõ tüü oll hulga suurõmb ja rassõmb. Võro-eesti man või suurõlt jaolt üteldä, et tuu om võro keele vannolõ sõnnolõ eesti vastussidõ pandminõ. Seo eesti-võro tähendäs nüüd tuud, et tegeligult om võro keelele antu täüs seoilmaaolinõ funktsioon. Seo sõnaraamatu perrä piät saama võro keelen kõnõlda ütskõik mis teemal. Tuu tähendäs, et sääl es olõ õnnõ joba olõva sõna, a ka sõnaluuminõ. Tull terve hulk võro vastit vällä märki, üts jago õkva üle võtta, üts jago vana põhja pääle vahtsit tähendüisi, üts jago peris vahtsit sõnno.

Kuis nuu vahtsõ sõna omma tettü?

Sulev Iva: Sääntsit julgit, peris vahtsit sõnno, nigu Aavik umal aol tekk, et vahtsõ sõnatüve mõtõl vällä, meil ei olõki. Iks om sõnno kokko liidõt, liit­sõnno vahtsidõ asjo jaos tett. Mõnikõrd om ka määnegi jakukõnõ vai liidõ sõnalõ otsa pant, mugandõt mõnt eesti keele sõnna vai lainat soomõ sõna. Kõgõ hariligumba omma iks sõnaliitmisõ, näütüses kipõkütsai om mikrolaineahju vastus.

Faster: Pusle näütüses om kildamäng, arbuus makõkürvits.

Kama: Üts peris vällämõtõld sõna, molluski vastõ om nilvõsk. Tuu om sis tulõtis sõnast nilbõ, miä eesti keeli om libe, no ja eks ta üts nilbõ elläi omgi. Mu meelest om tuu peris hää tulõtis vana põhja perrä.

Pajusalu: Ja ku om rahvusvaihõlinõ sõna, mul om siin kirja pantu petroglüüf, tuu om kivikiri. Mis taa algtähendüsen omgi, ku mi kreeka keele mano läämi.

Faster: Om ka säändsit sõnno, midä inemise olli joba vällä mõtõlnu. Väega tunnõt om sõna pudsunudsija, miä om rahva seen vällä märgit. A sõnno omma jo vällä paknu ka nuu, kellel om vaia olnu umast erialast võro keeli kõnõlda. Nigu Kasaku Enn, et saas kõnõlda kõgõkogost (kosmos), ja Kõivu Madis, et kõnõlda filosoofiast.

Kama: Om olnu paar juhust, ku mi olõmi määndsegi asja vällä mõtõlnu ja ma olõ tuud perän rahva suust kuulnu. Üts sääne näüde om kindlustus: elukindlustus, autokindlustus jne. Taa tulõ eesti keele sõnast kindel, võro keeli om tä kimmäs, ja sis mõtõldi vällä kimmätüs. Ildampa ma käve üte vanainemise man, kiä eläs Lätin ja eesti kiilt ei mõista, a võro kiilt mõist, ja tä ütel täpsele tuusama sõna, ütel kimmätüs. Säändse juhtumisõ andva julgust, et olõmi õigõ tii pääl olnu.

Faster: Mõnikõrd om Võromaa rahvas ka väega pahas pandnu, et sõnno mõtõldas vällä. A tuu om keele loomulik edesiminek. Egän keelen mõtõldas sõnno vällä. Taht harinõmist, et kiil muutus. Niiviisi tä saa edesi ellä.

Kuis sõnaraamatu tüürühm kokku sai?

Iva: Võro-eesti sõnaraamadu puhul tetti toimkund ja perän läts sama toimkund vähämbide vai suurõmbidõ muutmiisiga eesti-võroga edesi.

Kama: Kaeti tuud kah, et inemiisi olõssi Õdagu-Võromaalt ja Hummogu-Võromaalt. Räpinä kiil om väega esimuudu, Hargla kiil om väega esimuudu.

Iva: Tõnõ asi – eloala. Umal aol oll võro-eesti man Pulga Jaan, kiä tiidse maaello, Kukõ Eeri tiidse luudusõsõnnu, ildampa tull Kalla Urmas timä asõmõlõ. Meil oll nigu väikeistviisi riigikogo sääl. Oll ka mitu parteid, nigu üteldä. Oll sääne puristlik suund, piaaigu arheoloogilinõ, vanno väega esieräliidsi juuni ülesnõstmisõ ja vahtsidõ ärkaotamisõ suund. Ja ka tävveste vastapidinõ suund esierälidse ja harva sõna vällä jättä ja võtta raamadulõ eesti keele muudu sõna, miä omma kõnnõkiilde tulnu täämbädsel aol. A inämbüs oll siski nigu kesksuund, kuigi kalluti vaihõpääl ütele ja tõsõlõ poolõ.

Kama: Võro instituudi keeletiidläse valmisti märksõna ja sõnavastõ ette, edimädse näütelausõ kah. Tüürühm arot egä sõna ja egä näütelausõ läbi. Sis panti mano ja tõmmati maaha ja sõnastõdi ümbre. Seo ollgi sääne tüüvorm, miä nõud perädü pallo aigu. Suurõ kambaga omma naa 20 000 märksõnna ütshaaval läbi vaiõldu, vaihõpääl tüllü mintu jne. A ma olõ Karli käest tahtnu ütte asja küssü. Mullõ tuu sõnaraamadu tüürühmäga tegemise tüüvorm väega miildü, a ku tavaline sääne asi om? Et ei olõ ütsindä filoloogi ja lingvisti asja man, a lavva takan istusõ ka nii-üteldä mittekeeletiidläse, kiä omma lihtsale tuu elon keele egäpäävätse kõnõlõja.

Pajusalu: Eestin om seo harilik. Võro sõnaraamadu tüürühm oll edimene, sis tull mulgi uma. Kihnlaisil om sääne suur keelekoda. Ku ma olli 20 aastat tagasi Turun, sis sääl oll Turu murde klubi, kos olli mi sõbra Mauno Koski ja Kalevi Wiik, keeletiidüse profesri Turu liinast, ja mi muu sõbra. Nimä teivä Turu murde sõnaraamatut üten, nii keeletiidläse, ku, nigu suumlase ütlese, muu paljasjalgsõ turulasõ. Seo oll sääne vanõmbidõ miihi klubi. A muidu tundus, et rahvusvaihõlidsõlt ei olõ seo väega tavalinõ. Om uma tiidläisi kabinetimaailm ja keelejuhi omma nuu, kelle käest käüdäs matõrjaali korjaman, a nuu ei istu lavva takan.

Miä om seo sõnaraamatu tähendüs võro keelele, eesti keelele, maailmalõ?

Faster: Egä sõnaraamat om keelele nigu sünnüpääväkingitüs. Ilma saa ka kuigiviisi, a ku seo kingitüs tulõ, sis om iks umbõ hää.

Pajusalu: Praktilinõ väärtüs om väega suur. Ku sõnna ei tiiä vai ei mäletä, sis nüüd om võimalus, et kaet perrä.

Kama: Taa om väega hää käsiraamat ka võro keele mõistjalõ. Ütski inemine ei saa üteldä, et tä tiid ja tund kõkkõ kiilt kooni kõgõ perämädse sõnani vällä. Ma olõ esi kirotanu ja tõlknu ja iks otsit vaihõpääl, kuimuudu mõnt eesti sõnna üteldä võro keeli. Seoniaoni, ku taad raamatut es olõ, oll võimalik pruuki internetivariantsi võro-eesti sõnaraamatust, kos om püürdvariants ka olõman, 15 000 märksõnaga, ja tuu kah avit hulga. A seo om nüüd hoobis tõnõ maailm, siist om võimalik piaaigu egäle asjalõ vastus otsi.

Pajusalu: Mu meelest om seo võrokõisilõ väega asjalik tugi, a hää raamat ka keelehuvilidsele põhjaeestläsele. Ku mõtõlda, et midä mõni vahtsõnõ kiräkeele termini muudu sõna tähendäs, näütüses sõna isik, sis tan omma vastõ inemine, heng ja sis om ka kihä. Et kuna sis isik om heng ja kuna kihä, tuu üle om võimalik mõtõlda. Seo om kõrralidsõ mõtlõmisõ kotussõ päält väega hää raamat, tä seletäs valla aoluulidsõlt juhusligult tulnu sõnno. Näütüses tavaline eestläne aja kõik aig segi, kiä om ingerlane ja kiä isurlane. A tan sõnaraamadun om ilosahe: isur – ingerikarjalanõ. Ja ingerlane – ingerisuumlanõ. Ja om õkva selge, miä om näide vaih. Mõlõmba eläse Ingerimaal, a isuri kiil om karjala keele vorm, ingeri omma ingerisoomõ murdõ sääl. Võrokõisil om kõik aig mõttõn olnu tuu, et piät olõma loomulik, seo om sis ka nigu seletüssõnaraamat. Tä ütles är asja sisu vana läänemeresoomõ ilma puult kaiõn.

Kama: Loomuperäsüs oll selgehe tüürühmä tahtminõ. Et keelele piät jäämä uma alus ja põhi ja loomuperä alalõ, miä naide võõrsõnnoga om tihtipääle küländ rassõ.

Midä om sõnaraamadu tegemine andnu mano ti hindä keelemõistmisõlõ?

Kama: Perädü hulga vanno põnõvit sõnno manu, midä inne es tiiä. Kõrraga tulõ miilde Sika Aavo käest kuuld suurõ rohutirtsu sõna käsnäpurrõi.

Iva: Tõnõ asi om tuu ettekujotus, ku mitund sorti võro kiilt õks om. Om vanõmbat ja vahtsõmbat ja üte kandi ja tõsõ kandi kiilt. Taa tüü om andnu harinõmist, et tõsõ võiva tõistmuudu kõnõlda ja et tõisil omgi tõistmuudu kiil.

Kama: Üts asi, mis ma arvo sai, om seo, ku hirmsalõ kantsõliitlik om iks eesti kiil. Tuud muidu ei mõtlõ, a ku piät nakkama eesti kantsõliiti tõlkma võro kiilde, sis tuu nakkas hirmsalõ vasta. Ja sis saat periselt arvu, et seo põraaignõ eesti kiil, midä mi egä päiv kõnõlõmi, om vana ja põlidsõ põhjaeesti keele mõttõn sama imelik.

Iva: Säält tull ummakõrda suur välläkutsõ, et ku eesti keelen omgi kantsõliidi- vai väega ammõtlik stiil, omma rahvalik stiil ja erialastiili, sis võro keelen naid mitmõsugutsit stiile nii selgehe vällä kujonu ei olõ. Peris rassõ oll tasakaalu hoita, et kantsõliidilõ peris kõnnõkeele vastust ei panõ, et stiil olõsi neutraalnõ. Algusõh tükke minemä nalatamisõs, nalakit sõnno pakuti vällä, a seo sõnaraamadu man olõ mi tuud joba väega hoitnu, et mitte nalla tetä, et vastusõ olõsi iks asjaligu. Võro kantsõliiti mi ka ei olõ pruuvnu luuma naada.

Pajusalu: Seo vana lõunaeesti kiil om läänemeresoomõ süämen, keskel. Seo pand kokko eesti keele ja soomõ keele. Midägi om eesti kiräkeele muudu, a om ka vanna, miä om soomõ keelen olõman. Ja ku ma olõ salatsiliivi ja liivi kiilt kaenu, sis lõunaeesti kiil om ka liivi ja eesti keele vahelüli. Tege õdagumeresoomõ keeleala tervikligumbas.

Määne om võro keele täämbäne sais?

Pajusalu: Korpus om hää, tarvitusõga om hädä. Keele tähtsäspidämine nõsõs, a egäpääväne tarvitaminõ jääs veidembäs.

Kama: Ütelt puult om viimätse 20-25 aastaga tuu keeleprestiiži nõsõmine iks uskumada. Kuis inemise julguse tedä pruuki ja kuis pruugitas egäl puul silte pääl ja firmanimmin ja avaligun välläastmisõn. Umal aol oll väega levinu tuu köögikeele staatus. Perädü suur tüü om iks är tettü. Samal aol, seo keele välläkuulmisõ protsess ei olõ saisma jäänü. Noorõmp põlvkund kõnõlõs veidemb.

Faster: Mu meelest om kah keele mõistminõ seo 20 aastaga halvõmbas lännü. Kiil om umma funktsionaalsust kaotaman. Sakõstõ oodõtas, et võro keelen saasi nalla. Või saia külh, a ka tõsitsit asju piät saama kõnõlda. Kõigist asjust piät saama kõnõlda, sõs om taa täüsväärtüslik kiil.

Iva: Kõgõ halusamb om iks tuu, et võrokeelitsit latsi ei tulõ nii pallo pääle, ku vajja olõsi. Mõnõ keelepesä omma, a noid om veidü. Tuu plaan, et ekkä kihlkunda, Võro ja Põlva liina, Tartolõ ja Talnahe tulnu vähämbält üts keelepesä, ei olõ siiämaani teos saanu, a tassakõistõ taa iks lätt sinnäpoolõ.

Kama: Kiilt hoit hariligult kodo ja perekund. A võrokõisil ei olõ tuu joba jupp aigu peris niimuudu. Võro keele puhul hoit kiilt kõgõ inämb küläütiskund. Ma olõ kaenu külä pääl, kuis noorõ poisi kasusõ ja kasusõ esiki eestikeelitsen koton, ja sis ku nä muutusõ mehes, küläütiskunna osas, sis nä nakkasõ kõnõlõma võro kiilt. Tuun mõttõn om võro keele püsümise jaos kõgõ tähtsämb, kuis mi küläütiskund püsüs. Ku tuu är kaos, sis om asi väega ikunõ.

Faster: Või-olla om seo iks prestiiži küsümüs, et tä taht olla noidõ miihi muudu, kiä jahil käävä vai remonditüükuan toimõndasõ?

Pajusalu: Eestin om olnu saksa kultuurist vai aoluulidsõlt sääne mõtlõminõ, et üts kiil om õigõ. A om ütiskundõ, kon om loomulik, et inemise kõnõlõsõ kõrraga mitund kiilt. Mu meelest om tähtsä esieränis latsi oppamisõ man arvo saia, et om võro kiil ja eesti kiil ja sis võis olla inglüse kiil ja tõsõ. Mitund kiilt kõnõlda om loomulik, inemise pää võtt tuu häste vasta, esieränis latsõ pää.