Eesti filmi- ja telemaastik on teinud viimase pooleteise aastakümne jooksul läbi suure muutuse, ent üks asi on püsinud konstantsena. Igal aastal potsatab Eesti Televisiooni ekraanile järjekordne peotäis „Eesti lugusid“. Nii ka tänavu. Rahvusringhäälingu, kultuurkapitali ja Eesti filmi instituudi ühisprojekt jõudis muljetavaldava 17. hooajani ning rõõmustab vaatajaid üheksa uue killuga Eestist ja eestlastest.

2003. aastal alanud sarja ajaloos on varieerunud nii teemavalik, loojutustamise viis kui ka tase. Sellegipoolest on „Eesti lood“ küpsenud ajapikku korralikuks kvaliteedimärgiks. Kui mitte iga üksiku osa puhul, siis aastakäigu kaupa kindlasti. Ammendavat pilti või hinnangut sel ajahetkel Eestis olulistest teemadest küll ei saa, valim on ju võrdlemisi väike ning see pole ka eesmärk omaette. Huvitavat kollaaži inimestest, põnevatest seikadest ning taustal tukslevatest küsimustest pakub sari sellegipoolest.

Kui otsida tänavusest valikust ühiseid nimetajaid, võiks ühena välja tuua eestluse rahvusvahelistumise. Sarja mitmes osas jälgitakse eestlasi, kes toimetavad väljaspool kodumaa piire, või siis eestluse põrkumist mõne esmapilgul välismaise nähtusega.

Vahest päevakajalisimana mõjub muidu peamiselt operaatorina tegutseva Madis Reimundi „Islam Eesti südames“. Maailma suuruselt teise – ja arvatavasti üldse mitte kauges tulevikus juba esimese – religiooni mainimine lööb ärevusest kikki nii mõnegi kõrvapaari. Kaksiktornide langemisest saati on seda jäänud saatma terrori taak, ISISe võidukäiguga on lisandunud kurjakuulutavad mustad lipud, pagulaskriisiga hirm euroopaliku kultuuri taandumise ja kontinendi islamiseerumise ees. Isiklikku kokkupuudet on seejuures vähestel ning üht võimalikku inimlikku ilmet püüab Reimund oma filmiga islamile ka anda.

„Islam Eesti südames“ on hea näide lühifilmist, mille temaatiline fookus kõneleb enda eest ise ega vaja materjali rangelt orkestreerivat lavastajakätt. Tehnilises plaanis tükib esile vaid Rein Fuksi loodud suurepärane heliriba.

Filmis ei tõtata seisukohta võtma ega hinnangut andma, vaid vaadeldakse kahe Allahile truudust vandunud noormehe püüet levitada Eestis koraani õpetust. Kõnekas on stseen, kus üks neist õppeklassis lastele selgitab, kuidas olla hea inimene ja teisi aidata. Problemaatilisemad vastuolud ja sügavamad filosoofilised küsimused jäävad vaid aimatavaks. Vaataja ette jõuab inimlik pilguheit nende inimeste argiellu, kes loovad siinmail islami tänast ja homset, loodetavasti loetletud stigmadest priid ja dogmade osas lõdvemat ilmet. Kahju vaid, et käiku ei läinud nutikas tööpealkiri „Ülevalt Allah“.

Kui islamit võib käsitleda importkaubana, siis eestluse eksportimisest räägib Kadri Voorandi muusikast pealkirja laenanud „Ära mind lahti lase“. Ingrid Hübscheri ja Sigrid Reede film jälgib Saksamaale kolinud Elot, kelle peamine side kodumaaga on koorilaul. Nakatanud selle pisikuga ka sakslasest abikaasa, veab ta harva ühist prooviaega leidvat Euroopa Eestlaste Koori. Ühiselt ootab ees kõigi pingutuste eesmärk – laulupidu.

Laulupeost põnevalt rääkimine pole teab mis lihtne ülesanne. Oht on kalduda rahvusromantikasse või kulunud klišeedesse üheshingamisest ja laulu­rahvast. Lipukirjana on need ju vahvad, aga uudisklipist põnevamat dokumentaalset narratiivi üksi nende peale ei ehita. Värskema elemendina toob „Ära mind lahti lase“ mängu sakslase Helmuti ja tema kaudu avaneva oma ning võõra küsimuse. Film kinnistab enesemüüti vankumatust laulurahvast, aga samal ajal ka lõhub seda müüti nähtuse universaalse mõju ja rahvusvahelistumise kaudu.

Laulupeo ülevus on oskuslikult rakendatud filmi emotsionaalse kaare teenistusse – lõppakord Voorandi looga tuhandete lauljate esituses mõjub ühe võimsama hetkena tänavuste „Eesti lugude“ seast. Muide, filmi- ja tele­rahvas, viimane aeg on teha üks korralik „Kontori“¹ või „Alo“ (2018-2019) stiilis mokumentaal (mockumentary) säärasest paiguti absurdini kalduvast pingelisest nähtusest nagu laulu- ja tantsupeo hindamised.

Laheda „mokumentaali“ saaks ilmselt ka muhedalt pealkirjastatud filmi „Mis teed, Gruusia“ ainetel. Agnes Aus vaatleb kamba eestlaste püüdlusi rajada Euroopa ja Aasia piirile teeistandus. Teelehti korjama palgatakse kohalikud, kelle harjumused, distsipliin ning meetodid erinevad tööandja omadest nagu öö ja päev. Tegevuspaik Gruusia mõjub ekraanil päikeseliselt ja soojalt ning soe ja sümpaatne on tugeva loolise terviku puudumisest hoolimata ka film ise.

Paraku tulevad siin esile „Eesti lugude“ sarja formaadi kitsaskohad. Pooletunnine kestuspiirang võimaldab õigupoolest esitada vaid nappi väljalõiget portreteeritavate elust ja tegemistest. See seab tegijale ülesande anda infot edasi tihedalt ja täpselt. Mitmes linaloos napib aga kujutatud tegemistele konteksti, mis aitaks vaatajal kiiremini sisse elada – kes on ekraanil, millega täpselt rinda pistetakse ning miks või millele üldse kaasa elada.

Taustsüsteemi vähesuse käes kannatab ka „Eesti nafta“, kus musta kulla asemel on vaatluse all hoopis roheline kuld – nõgesed. Õpetajana töötava Liina Särkineni filmis kohtuvad kaks põlvkonda ja kaks mõtteviisi. Hiiumaise toidu edendaja Margit usub, et tal on suurepärane toode, kuid on raskustes sellele tähelepanu tõmbamisega. Teismeline tütar seevastu valdab uue meedia eneseturundamise vahendeid sujuvamalt ning toimetab agaralt Youtube’is. Kahjuks ei õnnestu filmil paeluva lähtemotiivi ning inspireerivalt ettevõtliku peategelase kiuste kahe põlvkonna omavahelist nihet ning võimalikku sümbioosi kuigivõrd mõjusalt välja mängida.

Nutipõlvkonna rütme õnnestub paremini avada Madis Ligema „Mõjutajatel“, mis on ehk ambitsioonikaim tänavustest „Eesti lugudest“. Tihe ülevaade suunamudimiseks ristitud tegevuse eri vormidest köidab juba alguses tähelepanu efektse montaažiga sellest, kuidas kõik istuvad telefonides – lastest tänaval riigikogu liikmeteni välja. Peategelasi on siinkohal koguni kolm: Instagrami-täht Juhani Särglep, pepupiltide mitteametlik Eesti meister ja eratreener Erna Husko ning kuulus kirjasaatja Hillar Kohv.

Kõik kolm püüavad kasutada oma isikut ja isiklikke meediakanaleid selleks, et kellast kellani kontoritöö asemel elustiil sissetulekuga siduda. Nii valmib uue ajastu reklaam, persooniturundus, inimeste ühismeedias tarbima mudimine. Särglep uitab Jüri Pootsmanni ja rummipudelitega kaunitel Bali randadel, Husko müüb isikliku loo kaudu treeningupakette, Kohv, kes on justkui maalähedane paroodia veebi kolinud maailma trendidest, otsib aga alles endale sponsoreid. Filmi ehk muhedaim jupp on Kohvi õpetus, kuidas üht korralikku endlit pildistada. Kui ärksas tempos kulgevale filmile midagi ette heita, siis seda, et kolm lugu ei astu omavahel orgaaniliselt dialoogi ega võimenda üksteist, võideldes pigem tähelepanu pärast.

Rahvusvahelisi piire kompavate lugude kõrvale jagub teine kimp filme, kus vaadatakse rohkem sissepoole, olgu siis geograafilis-kultuurilises või sügavalt isiklikus mõttes. Näiteks aastakäigu avafilm, Kerttu Soansi „Suurem kui sport“, portreteerib kahekordse maailmameistrivõistluste pronksmedalivõitja Epp Mäega töötanud maadlustreeneri Arvi Aaviku mõttemaailma.

Filmis püüab Aavik tõmmata käima Eesti esimest maadlusnaiskonda ning töötab noorte tüdrukutega, kelles ta näeb tõelisi tulevikulootusi. Peategelane ise rõhutab, et on ennekõike inimene ja siis treener, kes seisab ka vähemate võimalustega tüdrukute eest. Karakterina on ta dokumentalistile kobe materjal – emotsionaalne, avameelne, häälekas ja sageli käre.

Soans näitab mõjusalt, kuivõrd südamega treener asja juures on. Kuigi filmis hoidutakse hoiakutest, läheb sündmustik kõrvaltvaatajale ajapikku mõnevõrra hirmutavalt kinnisideeliseks – iseenda elu ja saavutusvajaduse väljaelamiseks hoolealuste kaudu. Aavik on vana kooli treener, kes karjub mati ääres hoolealuste peale ilma suuremate pausideta. Kasutatud meetodid mõjuvad emotsionaalses linaloos iganenute ja tänapäevase spordipsühholoogia seisukohast vääradena. Filmile lisab sisemine konflikt muidugi üksnes pinget.

Kui „Suurem kui sport“ näitab pingelisi stseene maadlusmatil ja selle kõrval, siis Anniken Haldna ja Gerli Nõmme „Camino paradoks“ räägib püüdlustest pingetest vabaneda. Autorid jälgivad kultuuriajakirjaniku Keiu Virro palverännakut Portugalist Hispaaniasse Santiago de Compostelasse. Rännaku eel ning lõpusirgel filmitud kaadrid vahelduvad Virro videopäevikuga. Tegemist on seejuures visuaalselt ühe tugevamaga tänavustest lugudest, mis lummab juba alguses Tallinna kaadrite ning radu siit- ja sealtpoolt Euroopat kokku sõlmivate montaažiotsustega. Virro avameelsus kaamera ees ei jää aga alla mulluse dokfilmi „Aasta täis draamat“² peategelasele Alissijale.

Enam kui 600 kilomeetri pikkusel matkateekonnal avanevad vaimse tervise, eneseleidmise ning kohatud inimestest moodustuva palverändurite kogukonnaga seotud mõtted. Veidi pealiskaudselt minnakse mööda vaid usulistest küsimustest, mis on ajalooliselt olnud palverännakute mõtteks. Kerkib küsimus, kas nende rännakute tänapäeva turismi vormis tarbimise tõttu pole vaimne sisu triviaalseks muutunud. Film vihjab säärastele vastuoludele juba pealkirjas – teekonna paradoksiks ongi suurte ja kõikehõlmavate lugude ning küsimuste ja ülimalt argiste, maiste probleemide põrkumine teekonnal.

Mõtlikuim ja nukraim tänavustest „Eesti lugudest“ on ilmselt Liis Lepiku „Pensipäev“. See on lugu elust väljaspool meedia igapäevast tähelepanu ja ühiskonna viimaseid arengusuundi. Ühe päeva jooksul, mil kohale jõuab pensioniraha, jälgitakse selle järele tulnud inimeste elu. Kerge oleks kalduda sellise haavatava grupi, keskusest eemal väikesest pensionist elatuvate vanemaealiste kujutamisel ühiskonnakriitilisse sotsiaalpornosse. Selle asemel on Lepik suutnud kujutada kohtumisi leebe, ent sellegipoolest vahetu agraar- ja argipoeesiana. Siin on pettumust, nukrust ja vaesust, aga ka romantikat, rõõmsaid kilde ja soojust. Pealtnäha justkui juhuslikud hetked, mida tasub aga vaadata igaühel juba üksnes mõistmaks, millist elu Eesti eri paigus elatakse.

Vastukaaluna on tänavuse kõige vaimukama lühiloona pakkuda maiuspala kõigile filmisõpradele. Paljud mäletavad ilmselt briti koomiku Ricky Gervaisi sarja „Statistid“,³ kus kujutatakse tähesärast unistavate taustanäitlejate elu. Taavi Aruse „Õiglased“ räägib Eesti oma statistidest – neist, keda võib kohata kümnetes kodumaistes linateostes, ent keda tänaval iial ära ei tunne.

Ühel päeval otsustavad taustakangelased kogunenud erialased teadmised käiku panna ning nõnda asutakse tegema teoks omaenda filmiprojekti. Sellega muutub „Õiglased“ poole pealt sügisel linastunud, nüüdseks vaatamata linastuste pea täielikule puudumisele väikestviisi kultusteoseks kujunenud põneviku „Õiglus“⁴ tegemise videokroonikaks. Harrastus­näitlejate looming on professionaalsete standardite ja kõiksugu klassikaliste kriteeriumide järgi muidugi paras kitš, kuid Toomas Aria ja tema sõprade tegemisi on kõrvalt jälgida puhas lust. „Jube põnev, nagu Hollywood,“ nendib paneelmajade vahel võtetele ekselnud vanatädi.

Üldiselt seob tänavusi „Eesti lugusid“ autorite selge austus ja armastus oma tegelaste vastu. Ärevate päevasündmuste vahel toob see kaasa teretulnud soojuse, heatahtlikkuse ja helguse, teisalt välistab teravama poleemika. Kui püüda nähtu põhjal joonistada välja läbilõige Eestist, tundub kõik laias laastus olevat vinks-vonks, rahulik ja turvaline. Võib-olla ühiskonnaga otsapidi sealmail olemegi. Arvestades maailma dokumentalistikas viimastel aastatel rohkelt rakendatud osutamist valukohtadele ning lahenduste otsimist, tahaksin siiski ka „Eesti lugude“ valikusse rohkem punki, loovat vormi ja eksperimentaalsust. Tõsi, heal tasemel on tänavused filmid selletagi.

Eesti dokumentalistika õitseaeg niisiis jätkub. Enne kui kriisiolukord kinod sulges, jõudsid suurtele ekraanidele nii Jaan Tootseni võrratu „Fred Jüssi. Olemise ilu“ (2020) kui ka Margit Lillaku raju „Südamering“ (2020). Oma varasemad katsetused dokumentaallavastajana tegid mõlemad autorid just „Eesti lugude“ sarjas – Tootsenilt „Avasta rikas nurgatagune kosmos“ (2005), „Hea uus ilm“ (2006) ja „Velosoofid“ (2013), Lillakult portreed „Ars longa“ (2008) ja „Beebilõust“ (2009). Viimaste aastate Eesti filmimenukite autoritest on varem sarja raames lavastanud näiteks Anu Aun, Jaak Kilmi, Jaanis Valk, Moonika Siimets, Liina Triškina-Vanhatalo ja paljud teised. „Eesti lood“ on seega olnud vajalik kasvulava ja arenguvõimalus praegustele ja tulevastele tippudele. Jääb üle loota, et ka paljudest tänavustest autoritest kuuleme edaspidi veel.

1 „The Office“, Ricky Gervais, 2001–2003

2 „Aasta täis draamat“, Marta Pulk, 2019.

3 „Extras“, Ricky Gervais, 2005–2007.

4 „Õiglus“, Toomas Aria, 2019.