Meie kodudest üle käind raevutsev tuul,

neist kiskunud tütred ja pojad.

Ent võitleme seni kui rauas on kuul

ja neile tee avat on koju!

Kord teostub see kindlasti – ühinend siis

kõik eestlased kodumaa pinnal.

Siis võidukaist lauludest kajamas hiis:

see võitlus on väärinud hinna!

 

 

Need Gert Helbemäe sõnad võtsid kokku ühe võitluse eesmärgi. Nüüd on meie põhiseadusse kirja pandud iga eestlase õigus asuda Eestisse. Võib öelda, et nende meeste, kelle marsilaulu sõnad need olid, võitlus on olnud oma hinda väärt. Seesugust õigust ei sisaldanud varasemad põhiseadused ja ka mitte 1919. aasta suvel kehtestatud valitsemise ajutine kord. Põhiseaduse Assamblee lisas selle sätte rahvahääletusele esitatud eelnõusse.

Mis võis olla selle täienduse põhjuseks? Kindlasti meie rahva möödunud sajandil omandatud kogemus. Kunstiliselt võivad ju hästi mõjuda luuletaja emotsionaalselt laetud värsid taevasillast, kus vangipõlves õdede ja vendadega palgest palgesse võib kohtuda, või pooleks murduvast laulust, sest laulja ja säravate kodurandade vahele jääb ingel mõõgaga. Ingel toob küll sisse ka ristiinimese elu ühe mõõtme – ta teab, et meil pole siin ilmas jäädavat linna – kuid laulja tõdenud ka kuulajate suutmatust teada ja tunda ta isamaatust. Parem oleks, kui meil ei poleks olnud põhjust, miks meie lauljad pidid oma ahastust neis värssides väljendama.

Põhiseaduse Assamblee igal juhul andis rahvale otsustamiseks põhiseaduse eelnõu, mis sätestab eestlase õiguse pidada Eestit oma koduks.

Põhiseaduse lugeja võib aga öelda, et pagulasi ja küüditatuid ei saa kolmandas lõikes silmas pidada, sest Eesti kodanike õigus asuda Eestisse on kirja pandud sama paragrahvi esimeses lõikes. Järelikult on õigus Eestisse tulla ja siin oma kodu leida ka neil eestlastel, kes ei ole kodanikud. Tartu rahulepingu neljas artikkel andis õiguse Venemaal elavatele eesti soost inimestele tulla ühe aasta jooksul pärast lepingu jõustumist Eestisse ja saada kodakondsus. Põhiseaduses kirja pandu laiendab Tartu rahulepingut, piirdumata ainult Venemaa ja kindla ajavahemikuga. Eesti on saanud seega kõigi eestlaste kodumaaks. Teiste rahvaste ja riikide seas ei ole selles midagi uut: Iisrael võtab vastu juute, Venemaal elanud sakslased võisid minna Liitvabariiki ja ka ingerlased võisid asuda Soome. Me elame ju rahvusriikide ajastul.

Uudiseid, arvamusi ja kommentaare lugedes kohtame aga peaaegu iga päev arvamust, et tänapäeva globaliseerunud maailmas ei ole enam rahvusriikidel kohta, maailm on üks küla. Viisad, immigrantide kohta kehtestatud piirarvud ja muu selletaoline on inimese vaba liikumise takistamine. Kui inimesel on õigus heale elule, siis olevat tal ka õigus valida koht, kus seda head elu saavutada ja nautida. Kurtmine ja rahva senise elu ja tavade kadumise üle sisserändajate uute kommete tõttu on sisutu, sest õigusi kandvat vaid üksikud inimesed, mitte mingid keele, usu või muude tavade alusel meelevaldselt eristatavad inimeste rühmad. Mõttekäiguga võiks edasi minna. Ameerika Ühendriikide president mõjutab kogu maailma ja kõigi inimeste eluolu, järelikult peaks olema kõigil inimestel õigus teda valida. Demokraatia nõue on ju inimese õigus osaleda otsustes, mis teda puudutavad. Kas peaks siis kõigil inimestel olema ka õigus valida Hiina kommunistliku partei esimeest?

Karl Marx ja Friedrich Engels kirjutasid 1848. aasta algul: „Maailmaturu ekspluateerimisega on kodanlus muutnud kõigi maade tootmise ja tarbimise kosmopoliitseks. Reaktsionääride suureks meelehärmiks on ta kiskunud tööstuse jalge alt rahvusliku pinna. Ürgvanu rahvuslikke tööstusi on hävitatud ja neid hävitatakse iga päev. Neid suruvad kõrvale uued tööstused, mille asutamine saab kõigi tsiviliseeritud rahvaste eluküsimuseks, tööstused, mis ei töötle enam oma maa tooraineid, ja mille toodete tarvitamine ei piirdu oma maaga, vaid neid tarvitatakse ühtaegu kõigis maailma jagudes. Vanade, oma maa saadustega rahulduvate vajaduste asemele tekib uusi, mis nõuavad oma rahuldamiseks kõige kaugemate maade ja kliimade saadusi. Vana kohaliku ja rahvusliku eraldatuse ja oma toodetega rahuldumise asemele astub igakülgne läbikäimine, rahvaste igakülgne vastastikune sõltuvus. Ja seda niihästi ainelise kui ka vaimse toodangu alal. Üksikute rahvaste vaimusünnitused saavad kõigi ühisvaraks. Rahvuslik ühekülgsus ja piiratus saab üha enam võimatuks ning paljudest rahvuslikest ja kohalikest kirjandustest kujuneb üks maailmakirjandus”.

Sama 1848. aastat on aga kutsutud ka „rahvuste kevadeks”, sest revolutsioonide käigus püstitati Euroopas eesmärk luua rahvusriigid. Senine lojaalsus dünastiale ja ühtsustunne, mis põhines ühise valitseja lool, asendus rahvakoolides antud õpetuse, oma rahva kuulsusrikkal ajalool seisva solidaarsuse ning sooviga valida endale esindajaid. Too tunne ületas ka klassikuuluvuse piire. Nii läksid I maailmasõjas aadlikest ohvitserid, kes pidid olema omavahel vennad, üksteise vastu ustavusest keisrile ning proletaarlased, kes pidid ju ühinema kodanluse vastu, oma rahva eluõiguse eest võideldes.

Ilmselt oli too rahvuslus liig kange rohi ja ühiskonna ülesehitamisel ehk pruugiti seda liig suurtes doosides. Tulemuseks on oma optimismi kaotanud ja rahvuslikkust häbenev poliitiliselt korrektne Euroopa. Samas on suur osa maailma riike, kus just kolonistide tõmmatud piirid pole seda takistanud, iseseisvunud rahvusriikidena. Seda oleme näinud kuni viimase aastani ka Euroopas. Ei ole põhjust arvata, et rahvus ühiskonda koos hoidva tegurina on kadunud. Meil võib olla meiega sama huviala jagava inimesega teiselt poolt maakera põnev ja arendav vestelda, kuid hea tunne on kohata võõrsil inimest, kes mõtleb meiega samas keeles.

Marxil ja Engelsil oli õigus, et inimestel tekib vajadusi, mis nõuavad rahuldamiseks kaugete maade saadusi, kuid ka Tseiloni teed või Brasiilia kohvi juues võib ajada eesti asja.

Kes on aga eestlane? 1934. aasta sügisel andis peaminister riigivanema ülesannetes dekreedina välja rahvuse määramise aluste seaduse. Vajaduse selle seaduse järele põhjustas tollal kodakondsuse seadus, kus oli sätestatud, et eesti soost isik saab kodakondsust taotleda lihtsamalt kui teised. Seaduse järgi oli eestlane iga inimene, kes ise või kelle isa või isaisa oli kantud Eesti ala vallanimekirjadesse enne 1917. aastat. Seega oli eesti rahvus piiritletud talupojaseisusega, sest oli ju vald keiserlikul Venemaal seisuslik. Linnakodanikud, aadlikud ja vaimulikud võisid saada eestlaseks siis, kui nad end ise nii määratlesid. Eesti põhiseadused enne okupatsiooni andsid inimesele vabaduse määrata ise oma rahvus. Too 1934. aasta seadus küll piiras seda õigust nende suhtes, kes olid end eestlasena määratlenud: nemad enam oma rahvust muuta ei saanud.

Tänapäeval aga rahvust passi ei kirjutata ja arhiividest vallanimekirju ning enda põlvnemist tõendavaid pabereid on raske otsida. Ajavoolus vahetuvad inimesed ja muutuvad mõõdupuud, millega varem sai midagi piiritleda. Näiteks aastatel 1992 kuni 2007 on Eestis sündinud ligi 160 000 ja surnud 200 000 eestlast. Põhiseaduse vastuvõtmise aastast peale on umbes viiendik inimestest vahetunud. Kuid nad on sama rahva seast, nii nagu lapselaps on samast perest oma vanaisaga.

Kes on siis praegusel ajal eestlane, kel on õigus asuda Eestisse? Meil on too väitlus veel pidamata ja otsused vastu võtmata. Me teame, kus asuvad Venemaal, Kaukasuses või Krimmis eesti külad, teame vanadest asundustest Ühendriikides ja Kanadas, kuid ametnikud on raskustes, mida teha inimesega, kes ilmub piiripunkti ega oska sõnagi eesti keelt, kuid väidab end olevat eestlase ning on valmis selle kohta ka dokumente näitama. Kas on tema see, kellele põhiseadus annab õiguse tulla Eestisse? Või on see õigus Ida-Virumaalt Saksamaale lapsehoidjaks läinud halli passiga tüdrukul, kes koduigatsu
se sunnil läheb 24. veebruaril kohaliku eesti kogukonna koosviibimisele? Ma ei tea, kas väitlus selle üle, keda määratleda eestlasena, puhkeb või mitte, kuid kokkutõmbuv on see inimkogum, kes endaga liitumise võimatuks teeb.

Möödunud kahekümne aastaga on Eestist lahkunud päris palju inimesi, nii et võib rääkida uutest väliseestlastest. Osa neist läks lapsena koos oma vanematega, mõnedel on pere lagunenud, kõik pole majanduslikult hakkama saanud ning nad tahavad tulla tagasi. On ka neid, kel läks hästi ja nad said jõukaks ning soovivad nüüd tulla koju head põlve nautima. Kas nad on oodatud? Kui lugeda valitsusliidu lepet aastani 2011, siis on küll. Kuid ma ei ole kindel, kas oleme teinud kõik muutmaks Eestit koduks kaua ära olnud rahvuskaaslastele ja neile, kes tahavad eestlaseks saada. Kui me seda ei tee, siis peame õige pea leppima oludega, kus väheneva rahvaarvuga maal saavad meie kaasmaalasteks inimesed, kes määratlevad end hoopis teiste rahvaste hulka kuuluvana. Ühe seda laadi kogemuse olime sunnitud möödunud sajandil üle elama ja selle tagajärgede lõimimisega tegeleme senini. Teist kogemust ei ole niipea vaja.