Eestlased ei ole väliselt emotsionaalne rahvas. Emotsionaalsus kipub meil isegi negatiivse hinnangu pitserit kandma.1 Õnnelikkus või õnn kõlab vähemasti küpsemas vanuses eestlasele äärmuslikuna ning tunduda suisa väheste privileegina. Eesti etümoloogia sõnaraamatus2 on sõna õnn tähenduseks ’rõõm’ ja ’sügav rahulolu oma olukorraga’ ning soome-ugri keeltes tähendab õnn lisaks rõõmule veel ka vedamist ja saatust ehk siis midagi, mis ei ole inimese kontrolli all. Ometi on hea enesetunne – ükskõik, kuidas seda siis nimetada – midagi, mille poole kõikvõimalike vahendite abil püüdlevad pea kõik.
Õnnelikkuse edetabel
2018. aasta alguses avaldatud maailma õnnelikkuse edetabelis (World Happiness Report, WHR)3 asub Eesti 63. kohal Paraguay ja Boliivia vahel. Ühest küljest võime rahule jääda, sest võrreldes eelmiste aastate edetabelitega on Eesti koht tõusnud (üle-eelmise raportiga võrreldes on positsioon kõrgem üheksa koha võrra). Paranenud on ka meie rahva õnnelikkuse keskmine näitaja, mis tähendab, et keskmiselt läheb eestlastel tõepoolest paremini kui varem. Samal ajal tuleb tõdeda, et kõik meie neli naaberriiki on platseerunud Eestist kõrgemal. Varasematest aastatest eristab käesolevat aruannet esikoha omanik. Maailma kõige õnnelikumaks riigiks on esimest korda tõusnud meie põhjanaaber Soome. Seega ei ole muidu tubli ja edasipüüdlik eestlane vähemasti ülemaailmses õnnelikkuse võidujooksus kaugeltki mitte esimeste seas, ja seda isegi mitte Balti riikide arvestuses, rääkimata rahulolust pakatavatest Põhjamaadest. Eestiga koos võib seitsmendast kümnest siiski leida veel ühe soome-ugri rahva – ungarlased. Ungari on viimasel ajal teinud küll tubli tõusu, kuid hoiab 2018. aasta maailma õnnelikkuse pingereas 69. kohta.
Enne kui selliseid edetabeleid liiga tõsiselt võtma hakata, tuleb küsida, mille alusel riike järjestatakse ja mida ikkagi mõõdetakse. Antud juhul on metodoloogia väga lihtne. Igas riigis (käesoleva aasta raportis on riike kokku 156) palutakse ligi tuhandel inimesel ette kujutada redelit, mille pulgad on nummerdatud nullist kümneni. Redeli ülemine ots tähendab tema meelest parimat võimalikku elu ning alumine ots halvimat võimalikku elu. Seejärel küsitakse sellelt inimeselt, mitmendal redelipulgal ta tunneb end seisvat. Seda, kui heaks või halvaks inimesed ise oma elu hindavad, nimetavad psühholoogid subjektiivseks heaoluks. Tegemist ei ole sugugi triviaalse teemaga, kuna mõjukad uuringud on näidanud selget seost: mida rohkem rahul ja õnnelikud inimesed on, seda kauem ja tervemana nad elavad.4 Ilmselgelt on igaühe subjektiivse heaolu hinnangus palju elemente alates optimismist ja vähesest viha kogemise määrast kuni rahuloluni oma töö ja suhetega. Uuringud on näidanud, et subjektiivse heaolu kaks peamist komponenti on tunnetuslik ehk kognitiivne hinnang oma eluga rahulolule ning meeldivate ja ebameeldivate emotsioonide kogemise määr või sagedus.5 Kuigi tunnetuslik ja emotsionaalne komponent on omavahel seotud, on nad siiski eraldiseisvad nähtused oma erilise seaduspäraga.
Maailma õnnelikkuse raporti kriitikud on viidanud, et edetabelis kasutatud redeliküsimusele vastates mõeldakse pigem oma üldisele elukvaliteedile ja majanduslikule toimetulekule, mitte niivõrd õnnetundele. Parim võimalik elu võiks tähendada ka rohkelt elurõõmu ja võimalikult vähe kurbust või üksindust, mitte ainult palju raha, kuid me ei tea, mida inimene küsimusele vastates mõtles. Kahtlemata on ka kultuurilisi erinevusi. WHRi autorid on siiski statistiliste mudelite alusel püüdnud välja selgitada, mis teeb riikide keskmised näitajad nii erinevaks. Riigi rikkus (SKT elaniku kohta) on ainult üks tegureid, mis õnnelikkuse (või siis rahulolu) keskmiste erinevusi kirjeldab. Teised mõjurid on ka korras tervis, head peresuhted, valikuvabadus ning usaldus oma riigi suhtes (ehk vähene tajutud korruptsioon riigi valitsemises ja ettevõtluses). Koos kirjeldavad kõik need tegurid ligi kolmveerandi riikide keskmiste erinevust WHRi edetabelis. Richard Easterlini pikaajalised uuringud, mille järeldusi on küll omajagu kritiseeritud, on näidanud paradoksi, et kuigi rikkamate riikide elanikud on keskmiselt rahulolevamad kui vaeste riikide omad, siis paradoksaalselt ei tee riigi keskmise sissetuleku edasine tõus selles riigis elavaid inimesi sama suurel määral veelgi õnnelikumaks ja rahulolevamaks (head näited on Hiina ja Ameerika Ühendriigid).6 Peale sissetuleku on pea sama oluline see, kui palju panustab riik oma rikkust sotsiaalsete ja institutsionaalsete tugisüsteemide loomiseks ja hoidmiseks, et kõige nõrgemad liikmed ei jääks üksi. See on ilmselt Põhjamaade (Soome, Norra, Taani) elanike rahulolu üks peamisi põhjusi.
Kohordi efekt
Kui õnnelikkuse raport ei mõõda päriselt õnnetunnet, vaid subjektiivse heaolu tunnetuslikku komponenti ehk üldist rahuloluhinnangut, kerkib küsimus, kui elurõõmsalt või masendunult eestlased ennast ikkagi tunnevad. Ühe hea võimaluse sissevaateks paljude eestlaste tundeellu pakuvad Euroopa Sotsiaaluuringu (ESS) kuuenda laine andmed, mis avaldati 2012. aastal.7 ESSi suureks eeliseks on see, et selles kasutatavad valimid on riigi rahvastiku suhtes esinduslikud. Nimelt on riigiti võrdlevate psühholoogiliste uuringute juures sageli probleemiks noorte haritud naiste ebaproportsionaalselt suur osakaal, mis võib saadud tulemusi tublisti kallutada. Kui üldiselt keskendub iga paari aasta tagant läbiviidav ESS pigem inimeste hoiakutele, uskumustele ja käitumisele, siis 2012. aasta intervjuus puudutati eraldi moodulina ka inimeste emotsionaalseid kogemusi. Intervjueeritavatelt küsiti, mil määral on nad möödunud nädala jooksul kogenud meeldivaid (elurõõm, rahulikkus, energilisus ja õnnelikkus) ja ebameeldivaid tundmusi (kurbus, masendus, üksindus, ärevus, mure ja rahutu uni). Kokku küsitleti Eestis 2380 inimest, neist 1698 rääkis emakeelena eesti keelt. Järgnevas analüüsis keskendutaksegi Eestis elavate eestlaste heaolule.
Andmetest ilmneb, et pea igas vanuserühmas on eesti naised meestega võrreldes murelikumad, kurvemad ja rahutuma unega. Naised tunnevad end ka mõnevõrra üksikumana, kuid see kehtib ainult noorte (vanuses 25–35 aastat) ja eakamate (alates 65. eluaastast) naiste kohta. Mis puudutab energilisust, elurõõmu, rahulikkust ja õnnetunnet, siis meeste ja naiste vahel üldiselt erinevusi ei ole – vaid eakamad (üle 65aastased) mehed kipuvad end nende positiivsete tundmuste lõikes samaealistest naistest pisut paremini tundma. Mitte mingisugust erinevust ei ole aga naiste ja meeste üldises eluga rahulolu hinnangus. Soolistest erinevustest on märksa suurema kaaluga vanuselised erinevused eestlaste subjektiivses heaolus – seda nii üldises rahulolus kui ka emotsionaalses enesetundes. Mida vanema inimesega on tegemist, seda vähem tunneb ta end energilise, elurõõmsa ja oma eluga rahul olevana. Samuti on kõrgem vanus seotud suurema kurbuse, masendus- ja üksindustundega. Iga tundmuse lõikes ei ole aga vanusega seotud langus või tõus sirgjooneline – näiteks rahulikkuse puhul on kerge langustendents kuni 45. eluaastani, misjärel hakkab (kuid siiski vaid meestel) rahulikkuse tase mõnevõrra jälle kasvama.
ESSi andmestiku puhul on tegemist läbilõikeuuringuga, mis tähendab, et lühikese ajaperioodi jooksul küsitleti eri vanuses inimesi, mitte ei jälgitud samade inimeste käekäiku pikkade aastate jooksul. Seega Eesti vanemaealiste kehvem enesetunne ei pruugi tuleneda vanusega kaasnevatest arengulistest muutustest, vaid hoopis kohordierinevustest. Teiste sõnadega: on võimalik, et inimeste subjektiivse heaolu taseme langust ei mõjuta niivõrd see, et nad on jäänud vanemaks, vaid see, mis ajal/ajastul nad on sündinud ja elanud. Näiteks alla 26 aasta vanused on sündinud ja elanud Eesti Vabariigis, kuid kõigi vanemate inimeste lapsepõlv või noorus jääb eelmisesse riigikorda, milles omakorda oli rängemaid ja veidi vähem ränki perioode. Üks mitme mastaapse uuringu andmeid analüüsinud teadustöö ongi näidanud, et vanusega seotud dramaatilised muutused eluga rahulolus tulenevad Eestis (nagu ka Lätis) kohordi ja Nõukogude võimu perioodi koosmõjust.8
Käesoleva aasta õnnelikkuse raporti põhjal on täiesti selge, et Eesti inimesed hindavad oma elu märgatavalt kehvemaks kui soomlased. Kuigi ESSi uuringus mõõdetakse eluga rahulolu taset WHRi redeliküsimusest mõnevõrra erineva sõnastusega (ESSis küsitakse otse: kõike kokku võttes, kui rahul te oma eluga üldiselt olete praegu?), on skaala samuti nullist kümneni, mis teeb lihtsaks võrdlemise nende kahe uuringu lõikes. Kuna ESSi 2012. aasta laines osales ka Soome, kus küsitleti kokku 1954 soome emakeelega inimest, annab see suurepärase võimaluse kahe rahva hinnanguid kõrvutada. Ilmneb, et eestlaste ja soomlaste keskmised ESSi rahulolutasemed lähevad hästi kokku WHRi edetabeliga. See annab alust arvata, et õnnelikkuse raportil on tõesti rohkem tegemist rahulolu kui õnnetunde uurimisega. Kui eestlaste ja soomlaste eluga rahulolu hinnanguid vaadelda vanuse lõikes, väljendub üks ilmekas tendents. Nimelt, kui eestlase keskmine rahulolu on kõige suurem kuni 25aastaste seas ning sealt edasi selgelt langeb kuni 60ndate eluaastateni, kus langus pidurdub ja õige pisut tagasi ülespoole pöördub, siis soomlaste hulgas on eluga rahulolu tase igas vanuses inimeste puhul põhimõtteliselt täpselt sama kõrge. See kinnitab varasemaid leide, mille kohaselt puudub soomlaste rahuloluhinnangutes dramaatiline kohordi ja ajaperioodi efekt.8
Eestlased ja soomlased
Saamaks täielikumat pilti inimeste subjektiivse heaolu eripärast, on vaja teada, kas sama suur lõhe on ka eestlaste ja soomlaste tundeelus. Kahe rahvuse võrdlus paljastab, et selle nädala jooksul tundsid eestlased end tõesti mõnevõrra vähem õnnelikuna ja elurõõmsana kui soomlased. Noored eestlased tunnevad sama suurel määral õnnetunnet ja elurõõmu kui soomlastest eakaaslased, kuid erinevused tulevad sisse ligikaudu 50aastaste puhul ning sealt edasi vahe üha kasvab eestlaste suhtes paraku ebasoodsas suunas. Üllatuslikult on üks tundmus, milles eestlased on soomlastega võrreldes „edukamad“, ja see on rahulikkus. Eesti noored on soome noortega võrreldes silmatorkavalt rahulikumad. Vanuse kasvades vahe küll väheneb ning umbes 60ndates eluaastates see erinevus kaob, kuid ka see on väga hea leid, et eakad eestlased on täpselt sama rahulikud kui samas vanuses soomlased.
Seega, kui vaadata positiivsete tunnete suhteliselt sarnast määra, ei osata mitte kuidagi seletada Eesti ja Soome positsiooni nii suurt erinevust õnnelikkuse edetabelis. Teatavasti on positiivsete emotsioonide rohkus ainult üks subjektiivse heaolu tegur, olulisem on see, milline on positiivsete tunnete osakaal võrrelduna negatiivsete tunnete kogemisega. Raskete tunnete osas – kurbus, masendus, ärevus – on eestlaste ja soomlaste vahelised erinevused juba suuremad. Keskmine eestlane tunneb neid raskeid tundeid palju sagedamini kui soomlane. Jällegi võib tõdeda, et väga noored, alla 25aastased eestlased on sama murelikud kui sama noored soomlased, kuid sealt edasi soomlaste murelikkus pigem väheneb, samal ajal kui vanemate eestlaste puhul jääb see üldiselt samale tasemele või pisut tõuseb.
Miks on eestlaste ja soomlaste negatiivsete tunnete kogemise määr nii erinev, samal ajal kui positiivseid tundeid kogetakse sarnasel moel? Heaolu-uuringud on näidanud, et sotsiaal-majanduslik olukord ja välised sündmused, nt töötuks jäämine, on küll subjektiivse heaoluga seotud, kuid pigem tunnetusliku poole ehk üldise rahuloluhinnanguga. Eurostati 2016. aasta andmeil ohustab näiteks iga viiendat või isegi neljandat Eesti inimest (ehk 24 protsenti elanikkonnast) vaesus või sotsiaalne tõrjutus. Soomes on see näitaja aga üks Euroopa Liidu madalamaid (ligi 17% elanikest).9 Mis puudutab heaolu emotsionaalset poolt, siis uurijad leiavad, et see kipub pigem olema mõjutatud inimese püsivatest isiksuseomadustest – eelkõige neurootilisusest ja ekstravertsusest.10 Ilmselt erinevused keskmises neurootilisuse tasemes siiski ei seleta ära eestlaste ja soomlaste silmatorkavalt erinevat negatiivsete tunnete kogemise määra ning näitajaid mõjutab hoopis paljude eestlaste stressirohkem argipäev. Kuigi eestlane ei näita sageli oma tundeid välja (väikeseks erandiks võib küll olla virtuaalmaailm), jätavad päev-päevalt kuhjuvad ebameeldivad seigad ja eluraskused paratamatult tundeelule oma jälje. Küllap on tõsiseid muresid ja pingeid ka soomlastel, kuid neil peab olema mingi kindlam tagala või puhver, mis aitab negatiivseid tundeid leevendada. Üheks võimalikuks heaolu toetavaks teguriks on näiteks psühholoogilise ja psühhiaatrilise abi kättesaadavus. Kuigi ESSi andmeil annavad eestlased oluliselt suuremal määral teada kurbusest ja masendusest kui soomlased, tegutseb Soomes 100 000 inimese kohta 24 psühhiaatrit, samal ajal kui Eestis on see suhtarv 18.11
Võib heameelt tunda selle üle, et noor eestlane ei ole sugugi vähem õnnelik või oluliselt murelikum kui samas vanuses soomlane. Paraku näitavad ESSi andmed, et mida vanema eestlasega on tegemist, seda suurem on tema masenduse ja rahulolematuse määr. Kuna kõige haavatavam on just 50ndates ja 60ndates eluaastates eestlaste heaolu, vajaksid selle vanuserühma inimesed varasemast rohkem tähelepanu ja psühholoogilist tuge. Olenemata kurbusest, murest ja rahulolematusest on igas vanuses eestlane siiski väga rahulik. Seega paistab lätlaste iroonilises fraasis „kuumaverelised eestlased“, millega vihjatakse eestlaste suisa ebaadekvaatsele rahulikkusele, olevat killuke tõtt.1
Liisi Kööts-Ausmees on isiksusepsühholoogia teadur Tartu ülikooli psühholoogia instituudis.
1 E. Vainik, „Hot-blooded“ Estonians. On Estonians’ folk category of emotions. Folklore 2002 21, 26-51.
2 Eesti Keele Instituut, Eesti etümoloogiasõnaraamat, http://www.eki.ee/dict/ety
3 J. Helliwell, R. Layard, & J. Sachs, World Happiness Report 2018, 2018, New York: Sustainable Development Solutions Network.
4 E. Diener & M. Chan, Happy people live longer: Subjective well-being contributes to health and longevity. Applied Psychology: Health and Well-Being, 2011 3, 1–43.
5 E. Diener, E. M. Suh, R. E. Lucas, & H. L. Smith, Subjective well-being: Three decades of progress. Psychological Bulletin, 1999 125, 276–302.
6 E. Diener, E. M. Suh, R. E. Lucas, & H. L. Smith, Subjective well-being: Three decades of progress. Psychological Bulletin, 1999 125, 276–302.
7 ESS Round 6: European Social Survey Round 6 Data (ESS6, Data file edition 2.4), Norwegian Centre for Research Data, Norway – Data Archive and distributor of ESS data for ESS ERIC, 2012. www.europeansocialsurvey.org
8 A. Realo & H. Dobewall, Does life satisfaction change with age? A comparison of Estonia, Finland, Latvia, and Sweden. Journal of Research in Personality, 2011 45, 297–308.
9 Eurostat, European Commission, People at risk of poverty or social exclusion, 2016.
10 U. Schimmack, J. Schupp, & G. G. Wagner, The Influence of Environment and Personality on the Affective and Cognitive Component of Subjective Well-Being. Social Indicators Research, 2008 89, 41–60.
11 Eurostat, European Commission, Mental Health and related issues statistics, Number of psychiatrists, 2016, https://ec.europa.eu/eurostat/web/products-eurostat-news/-/DDN-20181205-1?inheritRedirect=true