Vaba Lava ja R.A.A.A.Mi „Minu eesti vanaema“, autor ja lavastaja Julia Aug, kunstnik Polina Gretško, videokunstnik Laura Romanova, valguskunstnik Priidu Adlas, muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres. Mängivad Mirtel Pohla, Ülle Kaljuste, Jaak Prints, Laura Kukk ja Gert Raudsep. Esietendus 10. III Vaba Lava Narva teatrikeskuses.
Julia Aug (49) on oma filmi-, teatri- ja seriaalirollidega ning aktiivse ühiskondliku tegevusega praegusel Venemaal üha enam tuntust ja tunnustust koguv näitlejanna. Eesti vaataja tunneb teda koolidirektorina filmist „Seltsimees laps“. Isa poolt eestlane, veetis ta oma lapsepõlve Narvas ja lõpetas seal keskkooli. Narvas on (eestikeelses!) koolis käinud ka Julia tütar Polina (23), kes lõpetas möödunud aastal Venemaa teatrikunstiakadeemia ehk GITISe.
Julia Aug siirdus Narvast Peterburi näitlejaks õppima ning sai GITISes hiljem ka lavastajakutse. Mänginud viimastel aastatel Moskva Gogoli keskuses mitmes Kirill Serebrennikovi lavastuses, on ta olnud üks aktiivsemaid Serebrennikovi õigeksmõistmist nõudvate aktsioonide eestvedajaid. (Olgu vahemärkusena öeldud, et protest Serebrennikovi endiselt koduarestis hoidvate võimude tegevuse vastu on viinud selleni, et koguni Alla Pugatšova on palunud Serebrennikovi oma juubeli kontsertetenduse lavastajaks.)
Paraku on võimude vägivalda tunda saanud ka Julia Aug ise: Eesti vabariigi politsei- ja piirivalveamet võttis 2010. aastal temalt ära Eesti passi ja kodakondsuse, mille ta oli vanaisa ja vanaema kunagist kodakondsust tõestanud dokumentide põhjal ilma mingi eksamita 1993. aastal saanud. Kohus 2013. aastal küll taastas tema õiguse sünnijärgsele kodakondsusele, ent ametkond ei jätnud jonni ning saavutas aasta hiljem kohtus võidu: Julia Augile 20 aasta eest antud kodakondsus kvalifitseeriti ümber naturalisatsiooni korras saaduks. Hilisemad kohtuskäigud on vaid kinnitanud ametnike õigust. Ainus viga, mille Julia tegi, oli see, et oma kodakondsuse sünnijärgsuses kindlana ei varjanud ta 2010. aastal PÖFFile sõites piiriametniku eest, et tal on kaks passi. Kui ta poleks seda teinud (nagu tuhanded teised kodakondsed), siis oleks ta mõistagi tänaseni Eesti kodanik ning vaevalt seetõttu ohuks meie riigi julgeolekule.
Julia Aug soovis jutustada oma loo teatrikeeles ning esitas koos R.A.A.A.Miga 2017. aastal taotluse toetuse saamiseks Eesti Rahvuskultuuri Fondi Siim ja Kristi Kallase allfondilt. Toetuse määramise järgsel lõunasöögil kuulasid endine peaminister (Siim Kallas), endine justiitsminister (Rein Lang) ning kaks endist kultuuriministrit (Märt Kubo ja Jaak Allik) käed rüppe vajunult seda kohtusaagat.
Seesuguste lugude, ka Abhaasia ja Krimmi eestlaste suhtes kordasaadetu puhul hämmastab kõige rohkem meie ametnike sihipärane kohusetruudus ja lõputu kohtuskäimine eesmärgiga võtta kodakondsus silmanähtavatelt Eesti patriootidelt. Paratamatult meenub kõnekäänd, et eestlane täidab Vene seadusi saksa korralikkusega (lavastuses esitab Gert Raudsep iroonilise sadismiga sellise ametniku koondkuju). Praegusel juhul on tegemist, tõsi küll, (vaieldava) Eesti seadusega, mille kohta on õiguskantsler Ülle Madise korduvalt väitnud, et omal ajal ehk isegi (praeguse juriidilise seisukoha järgi) valesti määratud sünnijärgset kodakondsust inimeselt takkajärele ära võtta ei tohiks.
Juriidiline lahendus oleks Julia Augi puhul loomulikult topeltkodakondsus, mis on võimalik enamikus Euroopa Liidu riikides. Paraku ei tee sellist otsust ilmselt ka praegu moodustuv valitsuskoalitsioon, kus Isamaa ja EKRE kaitsevad kehtiva kodakondsusseaduse iga rida viimse veretilgani. Lahendus poleks ka Reformierakonna pakutud topeltkodakondsuse lubamine sünnijärgsetele kodanikele meile sõbralikest riikidest. On arusaamatu ja ebaõiglane, kui inimese kodakondsus sõltub tema elukohariigi „sõbralikkusest“ Eesti suhtes, pealegi, huvitav, mis saab siis, kui riikide suhted peaksid muutuma. Ainus lahendus on, kui valijaskonna enamus jõuaks lõpuks järeldusele, et kodakondsus pole mitte riigi kõrgeim autasu, vaid loomulik õiguste ja kohustuste suhe riigi ja tema elanike vahel, mille kehtestamisest on riik samavõrra huvitatud kui üksikisik.
Seniks aga rõõmustagem, et Julia Aug on leidnud võimaluse jutustada meile oma loo ning võtnud selleks appi oivalised eesti näitlejad. Lavastuses „Minu eesti vanaema“ kõneldakse tema keerulisest pereloost XX sajandi risttuultes. Vanaema, keda laval kehastab südamlikult Ülle Kaljuste, kasvatas Juliat (Mirtel Pohla ja lapsena Laura Kukk) kuni tema kaheksanda eluaastani. Õpetamata talle küll eesti keelt (mida vanaema arvates Narvas vaja polnud), sisendas ta tütarlapsele armastust Eestimaa (vanaema enda suguvõsa juured olid Muhu saarelt, aga sündinud oli ta Viljandis) ning austust eesti kultuuri vastu. See on läinud Julia hinge nii sügavalt, et lavalt kostab ka tema kinnitus, et kui praegu peaksid Eestis puhkema Krimmi-taolised sündmused, siis tuleks ta siia just meie poolele võitlema.
Vanaemalt kuulis Julia Aug ka oma perekonna traagilise loo. Esimese maailmasõja aegne patriootlik rindeõde leidis armastuse Narvast, kus vanaisa Oskar (Jaak Prints) oli noorusidealismist kannustatuna tegev Eesti Töörahva Kommuunis. Sellele järgnes põgenemine Venemaale, vanaisa töötamine Tšekaas ja mahalaskmine 1938. aastal, samasuguse „kohtu“ otsuse põhjal, milliseid oli ise seni teiste süütute kohta vormistanud. Seejärel 17 aastat asumist Siberis ning pärast rehabiliteerimist keeld Eestisse tagasi pöörduda. Narva jõudis perekond alles 1962. aastal ning seal elab siiamaani ka Julia ema.
Mängleva kergusega vahelduvad laval stseenid eri aegadest ning vahetuvad ka näitlejate esitatavad rollid. On selgelt tunda, et kõik nad teevad oma tööd selge arusaamaga lavastuse pealisülesandest, ning julgen arvata, et ka armastusega lavastaja vastu. Julia Aug on vahetanud professionaalse kindlusega stseenide stilistikat: näeme nii dokumentaalteatrit, groteski kui ka inimsuhete läbielamist. Põhjendatult räägitakse laval nii eesti kui ka vene keeles (tõlge jookseb videotiitrites) ning imetleda võib näitlejate vaba keelekasutust. Polina Gretško napp, kuid funktsionaalselt täpne lavakujundus võimaldab lavastust mängida erilaadsetes saalides. Oluliselt rikastab üldmuljet ka Ardo Ran Varrese muusikaline kujundus. Produtsent Märt Meost tuleb aga järjekordselt tänada kohtumise eest huvitava vene lavastajaga.
Nii on valminud „kõigi patriootide Eesti“ mõtlemapanev lavastus, mis on teravas vastuolus hirmutava „ainult eestlaste Eesti“ ideoloogiaga.