XX taliolümpiamängud, Torino 2006, EOK ametlik olümpiaraamat, Tallinn 2006.
Märtsis ilmus kahenädalase vahega kaks olümpiaraamatut. Esmalt traditsiooniline Inreko Pressi ja siis Gunnar Pressi oma (toimetatud).
Madin raha pärast (loodetav tulu) läks lahti juba enne kahe ülesehituselt sarnase raamatu ilmumist. 3. märtsi Sirbis püstitab Sporditähe peatoimetaja Indrek Schwede küsimuse, “kas olümpiakomitee peaks üleüldse tegelema kirjastamisega. Raamatu peale raiskab EOK kuuekohalise summa raha, mis peaks minema meie spordile ja sportlastele”. Raha näikse Sporditähe omanikele olümpiaraamatute puhul esmatähtis olevat, sest Sporditähe vastutaval väljaandjal Donatas Narmontil on aprillikuu Sporditähe numbriks numbrid juba koos: “Inreko Pressi pakkumise järgi oleks EOK saanud garanteeritud tulu 150 000 krooni, lisaks kokkulepitavad summad raamatu müügist ja koostööst sponsoritega, kokku hinnanguliselt pool miljonit. Praegu maksis EOK samas suurusjärgus summa Postimehele, SL Õhtulehele ja raamatu peatoimetajale, et viimased ei teeks koostööd meiega.”
Aga raha ei olnud muidugi ainus põhjus, miks kaks seltskonda kokkuleppele ei jõudnud. ETV “Spordifookuses” (9. IV) kurtis Narmont, et olümpiakomitee direktiivid ühise raamatu ilmumiseks (EOK valib kirjastaja, peatoimetaja, reklaami saavad ainult EOK sponsorid) polnud Inreko Pressile vastuvõetavad. Objektiivsuse huvides tuleks minna ajas kaks aastat tagasi ja küsida, miks EOK hakkas üldse kirjastustegevusega tegelema, üllitades Ateena olümpiaraamatu, mis jäi selgelt alla Schwede-Narmonti raamatule.
Siit jõuamegi olümpiamängudel kohaloleku juurde. Nimelt loobus Sporditäht Ateena olümpiamängude eel viimasel hetkel oma ainsast olümpiamängude akrediteeringust, (ilmselt rahalistel kaalutlustel) panustades rohkem televisioonile, Internetile ja taskufilosoofidele (visioonide autoritele). Kui me vaatame seekordsete olümpiaraamatute statistilisi andmeid, siis kuiv arvude keel annab esmapilgul eelise Inreko Pressi raamatule, lehekülgi on neil 310 (EOK-l 303), hind 125 (159), tiraaž 15 000 (12 000), ilmumisaeg 10 (25 päeva). Ka kaasautoreid on Inreko Pressil rohkem: 18 (14). Kui aga vaadata, kes autoritest Torinos kohal olid, muutub pilt kardinaalselt: kui EOKi raamatu autoritest puudus Torinost vaid neli (Andres Kalvik, Peep Pahv, Raul Rebane, Andres Vaher – osalusprotsent 71,5), siis Inreko Pressi 18st kirjutajast viibis kohal vaid 5 (Risto Berendson, Andrus Nilk, Tarmo Tiisler, Hanno Tomberg, Mihkel Mardna – osalusprotsent 27,7). Vähene leheruum ei luba mul pikalt peatuda teemal, miks olümpiamängude õhu nuusutamine kirjutajale kasulik võiks olla, ehk vaid niipalju, et allakirjutanu arvates oli just Mihkel Mardna visioon esimesest olümpiakullast (lk 35-36) konkurentsitult parim lugu Inreko Pressi olümpiaraamatus.
Üle ega ümber ei saa ka raamatute autoritest. Inreko Press küll väidab oma reklaamtekstis, et raamatus on “üle 300 lehekülje ajatut lugemismaterjal koos põhjaliku statistika ja kireva fotomaterjaliga Eesti parimatelt ajakirjanikelt”. Viimases julgen sügavalt kahelda: Ivo Dobkevitsch, Maarja Värv, Rain Pruul ja Mati Soomre teevad ikkagi esimesi samme meie spordiajakirjanduse põllul. Dobkevisch on küll juba tuntuks saanud, kuid põhiliselt viljaka reklaamtekstide autorina Sporditähes. Küllap oli ikkagi nii, et koore (spordiajakirjanike tipu) riisus piimalt ikkagi EOK, mis üle jäi (eelkõige EPLi ja ERi ajakirjanikud), nende hulgast oli Inreko Pressil võimalus valida enda jaoks parimad. Samas tuleb tunnistada, et vähemasti minu arvates viimased esimestele palju alla ei jäänudki.
Palju on räägitud raamatu ilmumiskiirusest. Sporditähe seltskond sattus kogunisti sedavõrd õhinasse, et väitis oma märtsikuu numbris, et “neljanda kuldmedali võitis Sporditäht – olümpiaraamat valmis kümne päevaga! ” (lk 4). Ausalt öeldes on mulle arusaamatu, miks peaks üks raamat valmima kümne päevaga. Äkki ilmutanuks raamatu kahe nädalaga, lisanuks põhiteksti juurde naiste 4 x 5 kilomeetri lõpuprotokolli sprinditulemuste asemel ja kirjutanuks sisukorras ühe raamatu autori Kristjan Kalkuni perekonnanime ikka suure tähega?
Mõistan, et seda sorti projektide puhul paneb kõik paika turumajandus ja samal ajal ilmumise puhul olnuks ilmselt mõlema müügiarv väiksem (märtsi alguse müügiedetabelite tipus püsis kaks nädalat Inreko Pressi raamat, pärast EOKi raamatu ilmumist edetabelikohad vahetusid, kuid viimane oli veel 10. – 16. IV müügiedetabelis 2. kohal). Kahju on vaid sellest, et kui EOKi raamatu puhul andsid esitlusel autogramme mõlemad kahekordsed olümpiavõitjad, siis “kiirusrekordi purustajate” presentatsioonil harjutas allkirja andmist hoopis Jaak Mae.
Donatas Narmont näeb ka selles faktis EOK “karvast kätt”, uskudes viimases Sporditähes, et “EOK “soovitas” Andrus Veerpalul meie raamatu esitlusele mitte tulla” (ST, aprill 2006, lk 4). See kahtlustus läheb juba meditsiinivaldkonda, ilmselt on Narmonti arvates meie olümpiavõitjad kõikvõimsa Siimanni & Co kõrval ajudeta hüpiknukud.
Viimasena tuleb rääkida palju poleemikat tekitanud reklaamist. Nõustun Sporditähe tegijatega, et EOKi raamatus poleks üldse tohtinud reklaami olla. Kui sellises raamatus meelespidamine on üldse hädavajalik, võinuks piirduda üksnes nende viiekümne 2 x 3 cm postmargi suuruste “tänamistega”. Inreko Pressi raamatus on reklaami all 34 lehekülge, milles kõige markantsem kohukese reklaam avaleheküljel. Selles mõttes on raamat tõesti ajatu…
Kokkuvõttes võib öelda, et tegemist oli kahe õnnestunud äriprojektiga, Inreko Pressi raamatu eelis on täielik statistika, EOKi oma esteetilisem väljanägemine ja mitmevärviline liigendatus. Samas võiks EOK kui aeglasem kirjastaja tulevikus veidi rohkem erineda “kiirusalade maailmarekordiüritajatest”.