A. K.: Kui õpitakse võõras keelekeskkonnas, võib alati oma huvist oma raha eest keeltekooli minna või lisatunde võtta. Probleemi näen ma siin: eeldatakse, et välisüliõpilased hakkavad eestikeelseid loenguid kuulama, aga nad ei ole selleks võimelised.

Kersti Skiller, EMTA eesti keele lektor: Jah, 60 tunniga pole see kuidagi võimalik.

A. K.: Teisest otsast on see hiiliv suund sinnapoole, et kui on kas või kolmandik tudengeid, kes pole võimelised eestikeelsetel loengutel käima, on ju loomulik, et ingliskeelsete loengute arv kasvab. Sellest ka suur inglise keele tundide õpetamise osakaal EMTAs ja rõõm selle üle, et eesti tudengid hea meelega inglise keelt õpivad.

K. S.: Hiina tudengitel ja korealastel on nüüd 60 tundi eesti keelt, kaks korda nädalas ühe semestri jagu, aga inglise keelt on neil lõputult – kolm aastat! Miks nad peaksid tulema siia Eestisse inglise keelt õppima?

A. K.: Eesti Instituut kulutab ju tohutult raha, et üle ilma ülikoolide juures leida inimesi, kellele eesti keelt ja kultuuri õpetada-tutvustada. Siia on aga tulnud inimesed, kellel on konkreetne eriala ja huvid, neid huvitab kõik see eesti asi jne, ent nendele ei pakuta võimalust laiemalt eesti keelt õppida, ei kasutata ära siia tulnud inimeste huvi siinse kultuuri ja keele vastu, vaid õpetatakse usinasti inglise keelt. Võib-olla oleks targem hoopis Eesti Instituudi raha ülikoolide välisüliõpilaste keele- ja kultuuriõppesse ümber kantida või kuidagi koostööd teha?

K. S.: Osa üliõpilasi on enne EMTAsse tulekut käinud Tallinna ülikooli juures kolm nädalat intensiivkursustel. See näitab, et nad on väga huvitatud. Ja siis saavad nad muusikaakadeemias ainult selle 60 tundi ja see ongi kõik. Ma saan aru, kui nad on siin vaid ühe semestri, nagu Erasmuse programmi üliõpilased, ja lähevad siis ära. Magistrandid on siin näiteks kaks aastat, väga palju on neid, kes õpivad siin kolm + kaks aastat, s.o viis aastat.

A. K.: Nii et igal ülikoolil on oma süsteem, kuidas ja kui kaua välisüliõpilastele eesti keelt õpetada?

Ü. T.: Jah. Erasmuse tudengid ei pea eesti keelt õppima. Need, kes jäävad pikemaks ajaks, need kuulavad ikka eestikeelseid loenguid. Ja et nad seda saaksid teha, peaksid nad kõigepealt intensiivselt eesti keelt õppima.

K. S.: Minu teada on Tartus eelaasta keeleõppe tarvis, EMTA tühistas selle juba 2007. aastal.

A. K.: Muusika puhul on siiski tegu suhteliselt piiratud sõnavaraga, nii et just võiks eesti keeles õpetamine kõne alla tulla. Filosoofia või kirjandusega paistab see palju lootusetum.

Kui rääkida nüüd meie enda venelastest, siis milles on ikkagi asi. Kui kooli lõpetamisel on ette nähtud mingi tase, miks nad seda siis ei saavuta, nii et ülikoolis tuleb (riigi)keeleõpetusse nii tugevalt panustada?

Ü. T.: Inglise keele õpetamise kohta on uuringud olemas: A1 tasemeni jõudmiseks kulub keskmiselt 80, A2 tasemeni u 160, B1 tasemeni 320 tundi. Üle B1 pole eriti veel uuritud, kuid oletatakse, et iga järgmine tase võtab kaks korda rohkem aega. Näiteks baski keele puhul kulub aga juba üksnes B1 tasemele jõudmiseks üle 1000 tunni. Eesti keele kohta uuringuid pole.

A. K.: Tõesti? Kui keegi pole uurinud, kui palju eesti keele õppimiseks aega läheb, siis mille järgi meie vene põhikoolis või ka gümnaasiumis teatud taseme saavutamiseks tundide arv määratakse?

Ü. T.: Minu teada pole Eestis keegi selliseid uuringuid tellinud. Olen sellel teemal rääkinud kauem kui 15 aastat. Iga kord, kui tuleb päevakorrale järjekordne tasemete kirjeldamine, olen ma küsinud, kas keegi on vahepeal midagi uurinud. Vastuseks saan: ei, uuringuid ei ole, aga tasemed on vaja ära kirjeldada. Ja kirjeldataksegi, lähtutakse oma kogemusest ja intuitsioonist. Kuidas see tegelikkusega kokku käib, pole teada.

Mis vene koolides eesti keele õpetamisse puutub, siis ei tule tundide arv mitte vajadusest (uuringud ju puuduvad!), vaid sellest, kui palju õppekavva muude ainete õppimise kõrvale mahub. Siit ka eesti keeles aineõpetamise vajadus: keelt kasutatakse „päriselt”, teemade õppimiseks, nende üle arutamiseks. Keelekasutus saab mitmekesisem. Muidu räägid 3. klassis poeskäimisest ja 7. klassis poeskäimisest ja 11. klassis poeskäimisest … Vajadus eesti keeles suhelda ju puudub tihtilugu.

A. K.: Ammusest ajast on ju erikoolides ja klassides olnud osa aineid algusest peale kas inglise või prantsuse või mõnes muus keeles. Ehk peakski praegusel globaalajastul kõik eesti koolid selles mõttes erikoolid olema?

Ü. T.: Samuti peaks olema vene koolis, algusest peale mõned ained eesti keeles, mitte alles gümnaasiumi osas. Keele peaks selgeks saama juba põhikoolis. Minu meelest ei ole tasemekirjeldustes seda sees, kui kaua mingi taseme saavutamiseks aega läheb.

K. S.: Mina ei ole seda küll kuskilt leidnud.

Ü. T.: Pärast raamdokumendi ametlikku versiooni tehti need tasemekirjeldused, jah, viimati aastal 2007. Inglismaal on suur projekt, mis hõlmab 10 ülikooli ja kestab juba 10 aastat, et kirjeldada inimeste inglise keele tasemed ära. Töö on endiselt alles algusjärgus, kuigi seda on tehtud juba 5-6 aastat. Eestis arvatakse, et üks-kaks inimest istuvad kuu või kaks ja tasemed ongi kirjeldatud. Tegelikult on ilmunud tasemekirjeldused suuresti raamdokumendi ümberjutustus.

K. S.: Minult tahetakse, et paneksin 60 tunni nõuded kirja, et mis siis nüüd kõik toimub.

A. K.: Kuidas sa siis õpetad, millest lähtud?

K. S.: Kõigepealt oleneb see grupist, iga grupp on erinev. Siis sellest, kas tegu on eurooplaste või aasialastega. Eurooplaste ärgas heade suhtlejate grupp võib väga kaugele jõuda. Test on ikkagi enam-vähem sama, „E nagu Eesti” ülesehituse alusel olen ise neid sisuliselt koostanud. Muusikasõnavara saab õpetada siis, kui on, mille sisse seda panna. Kõige tähtsam on ikka eesti keele ülesehitus, terminid saab alati sinna sisse panna.

A. K.: Nii et ülikool seda ette ei anna, millise taseme peaks 60 tunniga saavutama?

Ü. T.: Tallinna ülikoolis on tasemed, neil on väga aktiivne keelekeskus, mis on ülikooli alluvusega, mitte mõne teaduskonna all. Rühmad on tasemete järgi ja eksameid tehakse nende järgi. Kõigi puhul on teada, kuhu nad peavad välja jõudma. Neil on seal väga peen süsteem.

A. K.: Ja muusikaakadeemias võeti välisüliõpilastelt lihtsalt osa tunde ära ja jäeti põhjenduseta ainult 60. Jääb siiski arusaamatuks, mismoodi saab õppekeel olla soomlastel eesti keel ja teistel võimalik osaliselt eesti ja inglise keeles õppida, kui eesti keelt õpetatakse nii vähe.

K. S.: Asi ongi selles, et välisüliõpilasi tuleb aina rohkem ja rohkem ning eesti keele õpetaja koormus kasvab ehk liiga suureks ja kulukaks. See on üks põhjus. Klasse ei saa ka paisutada, sest õhku on 14 üliõpilase jaoks. Siiski, juttu sellest oli, et kui soomlasi on palju, võib neile ehk tugevama taseme kursuse ka avada, aga see on lihtsalt järgmine 60 tundi sel juhul.

A. K.: Millise taseme õppur 60 tunniga saavutab?

K. S.: See on täiesti algtase: oskad öelda, kust oled pärit, et tuled sealt ja lähed sinna jne. Mul oli küll ka üks poola tudeng, kes toimetas eestikeelses internetis ja sai kõigega suurepäraselt hakkama, aga tema oli tõesti andekas. Selle järgi ei saa muidugi teha tervet gruppi.

A. K.: Tundub siis, et ülikoolides on välisüliõpilaste puhul eesmärk saavutada B1 tase?

Ü. T.: A1 tase on see, kus inimene räägib üksikute sõnadeg
a või äraõpitud fraasidega. Loomingulist momenti siin muidugi üldse ei ole, ise ta lauseid ei moodusta. Käänetest ei ole juttugi. Sa õpid ära need fraasid, nagu need on. B1 tase on igapäeva suhtlustase. Tuled toime, oskad küsida, kui sul on probleem. Kui nad tahavad hakata eesti keeles aineid kuulama, siis peab olema vähemalt B2 tase, alla selle ei saa midagi.

A. K.: Siis nad ei saa ju eesti keeles loenguid kuulata, isegi kui tahavad.

K. S.: Tegelikult on ette nähtud, et nad liituvad eestikeelsete loengutega. Igale tudengile on määratud õppekeel, sel aastal on eesti keeles õppivaid välistudengeid 27. Soomlaste puhul loodetakse, et eesti keel hakkab neile keelekeskkonnas lihtsalt külge, kuidagi iseenesest, kuigi, soomlasi on nende hulgas heal juhul vaid 4-5.

A. K.: Ülikool küsib ju välisüliõpilaste käest raha. Igaüks, kes raha küsib, peab ka kvaliteedi tagama. Kui neil on tunnid võetud nüüd nii väheseks, et nad pole võimelised loenguid kuulama, kuidas saab neid eestikeelsele õppekavale kirja panna? See on ju väga pettuse nägu juba? Kuidas hiinlased ingliskeelsel õppekaval hakkama saavad?

K. S.: Inglise keeles saavad hakkama vaid vähesed, aga korealased oskavad.

Ü. T.: Asi ongi selles, et õigupoolest puudub selge eesmärk, mida üldse tahetakse.

A. K.: Minule paistab, et ülikoolid tahavad lihtsalt edasi tegutseda ja võimalikult rohkem raha kuskilt välja võluda. Asja uba on selles, et kui ei antagi inimesele võimalust eesti keelt nii palju õppida, et ta üldse millestki aru saama hakkaks, siis see tähendab seda, et ülikool teeb järjest rohkem ilmselt ingliskeelseid loenguid ja kõik.

K. S.: Või tehakse mööndusi ja ülikoolide tase langeb.

A. K.: Selge see, 60 tunniga ei ole ju lootustki, et üliõpilane võiks osaleda eestikeelses õppetöös. See, et mingi osa võõramaalasi omandas ainet ka eesti keeles, ikkagi toetas eestikeelse ülikooli tegutsemist. Aga kui nemad langevad ära ja kui neid on piisavalt palju, siis tekib olukord, nagu kirjeldas mulle üks kunstiakadeemia õppejõud. Tal on neli üliõpilast, üks on välismaalane. Tema pursib siis õpetada inglise keeles, mida ta tegelikult õigupoolest ei oska, kolm tükki on eestlased, kes ka ju tegelikult inglise keelt ei oska, ja üks on see välismaalane, kes ka inglise keelt ei oska. Mis tasemest saab siin juttu olla?! Muidugi, kui tegu on ennekõike käeliste oskustega, siis pole see probleem, aga teadupärast on tänapäeva kunst kontseptsiooni- ja teooriapõhine.

K. S.: Muusikaakadeemias on koolipedagoogika, muusikateadus, lauljad, kes peavad õppima õiget hääldust.

A. K.: Võiks arvata, et siia tulnud tahavad õppida ka näiteks Veljo Tormise koorimuusikat ja seda oma maal esitada. Kui neile eesti keelt ei õpetata, siis see küll eesti koorimuusika levikule kaasa ei aita. Õpetajad tahavad õpetada, aga nagu näha, ei lasta.

K. S.: Välisüliõpilased tahavad ka õppida. Sakslased näiteks tulevad siia küll Erasmuse programmi üliõpilastena, aga mõned jäävad pikemaks. Neile hakkab meeldima, nad tahavadki käia ja käivadki kuulamas just eestikeelseid loenguid. Neil oli ju 240 tundi, aga 60 tunniga ei saa nad küll enam midagi aru … Ükskord tõi üks jaapani tudeng, kes siin ka ühes kooris laulab, mulle võru murdes teksti. Mina pidin seletama ja ära aimama, mis see kõik tähendab! Ta oli sellest nii huvitatud. Ta käis ühel aasta kaks semestrit, teisel kaks semestrit ja siis veel vabatahtlikult kuus aastat niimoodi järjest õppimas. Tal oli huvi … aga tal oli ka võimalus, sest mul olid kõik tasemed, nüüd on ainult see üks. Kui mul oli kaks semestrit, saime teise lõpuks juba igasuguseid asju arutada, kultuurilisi ja ajaloolisi. Alguses õpetasin kolm korda nädalas poolteist tundi. Ükspäev nägin, et austria ja hiina poiss istusid kohvikus ja rääkisid eesti keeles. Kõik oleneb tundide arvust – ja neil oli huvi! Üks Hongkongi tüdruk oli hirmsasti hädas hiinlastega, kes ei osanud üldse inglise keelt. Ja neil ei olnud ühtki muud ühist keelt.

A. K.: Oleks muidugi tore, kui see ühine keel oleks neil eesti keel, kui nad juba kord Eestisse on õppima tulnud.

K. S.: Hiinlaste ja korealaste puhul nõuab see rohkem aega, aga eurooplaste puhul on täiesti mõeldav.

A. K.: Ega midagi, ma näen, et ülikool annab sulle võimaluse anda kodus huvilistele eratunde.

Ülikooli poolt ei paista siin küll mitte midagi muud kui tahtmatus eesti keelt õpetada ja soov üle minna ingliskeelsetele loengutele, mis meie keelepoliitika ja selle arengukavaga kuidagi ei haaku. Kui keegi on siia õppima tulnud ja kas või natukenegi sellest keelest aru saab, on see ju väga suur panus nn pehmesse diplomaatiasse. Pehme diplomaatia võimalus, mis tuleb niimoodi iseenesest koos kõrgkooliõpingutega kaasa, on luhta lastud – see on küll väga lühinägelik.

Rohkem kui paari eestikeelse ülikooli ülalpidamine on väiksele Eesti riigile (maksumaksjale) niikuinii tohutu luksus. Jah, me võime pingutada, eestikeelse ülikooli nimel. Miks peaks Eesti inimene ennast aga rihmaks tõmbama, et hiinlastele ülikoolis inglise keelt õpetataks? Kui tahes palju välisüliõpilasi ei jaksa õppemaksuga kinni maksta kogu Eesti haridus- ja teadussüsteemi.