EHALILL HALLISTE vaibanäitus „Loitsulilled” Vabaduse galeriis kuni 10. XII.
Vaade Vabaduse galerii aknast kutsub sisse astuma. Värvikasse ja sugestiivsesse maailma, kus kõik on ühtaegu omane ja turvaline ning samas üledimensioneeritud, isegi pisut võõristust tekitav oma aktiivsuses ja tähenduslikkuses. Omane ja turvaline on traditsiooniline vaibakunsti põimetehnika, väga korrektne ja efektitsevate viguriteta nagu ka rahvarõivaste käiste, tanude ja põlleservade lilltikand. Nüüd on nendelt bordüüriribadelt motiivid välja „kadreeritud”, suurendatud (nagu oleks tegemist moodsa geneetilise mutatsiooniga), iseseisva märgi tähendusse tõstetud, mõnele jäetud seotus eelkäijaga, mõni järsu katkestusega poolitatud. Kuna rahvarõivaste ornamendid on mingis mõttes infokandjad (uskumuste, suhtlemise, moe, elatustaseme teave), mida me praegu enesele tavaliselt ei teadvusta, siis see ülekanne tänasesse peaks meid kõnetama mitmeti, praegu ja ka edaspidi? See märk on nüüd vaibasse (loomingusse, tänasesse) sisse kootud, seda ei saa sealt maha – kui kaob märk, kaob ka ülejäänu. See märk jääb kandma jõudu ja õrnust, harmooniat ja kontraste, sidemeid ja katkestusi, endaksjäämist ja muudatusi. See on virus esticus. „Virus esticus” on minu arvates ka selle näituse võtmetöö; ehkki see erineb teistest kardinaalselt, seob see ühte kogu esitatu.
Kuigi see näitus piirneb ühe korralikult ja kaua ettevalmistatud teemaga, siis just endaksjäämisest ja muutumisest tuleks teha juttu ka tööde autori, hiljuti 60. sünnipäeva tähistanud vaibakunstniku Ehalill Halliste puhul. Ta alustas 1970. aastate teisel poolel geomeetriliste põimevaipadega, on seda perioodi ise joonjärguks nimetanud ja selles vaimus ka meeldejäävaid töid teostanud ning arendanud seda liini edaspidigi. Silmside perioodil 1980. aastatel loodud figuuride ja portreedega vaipadel on ta välja elanud oma tundeid, hingeseisundeid, mis seal salata – änge ja melanhooliat, kusjuures kõik vahendid, nii summutatud koloriit kui ka akvarelne põimetehnika, on sellele kaasa aidanud. Ning nüüd sellel näitusel esitatu: endaksjäämist kinnitab ustavus töömahukale gobeläänpõimele, eriala traditsioonidele, muutusi aga pöörded teemades ja kujundites, nende esitluses. Sellel näitusel näeme vastupidiselt tundlikule akvarelsele udutamisele konkreetset kujundit, otsustatud kaadrilõiget, puhast värvi, meelekindlust ja jõudu.
Kahte viimast on ka sõna otseses mõttes vaja olnud, sest selleks näituseks on autor kulutanud 3000 töötundi laua ja kangastelgede taga. Ja kui nüüd puudutada niisugust valusat ja vastikut teemat nagu raha, siis kas ei peaks ka tööpanus olema üks ja peamine osis selles kulka või mis tahes stipendiumi taotluses ning arvestatud kui omafinantseering. Kui praegu korrutada see 3000 tundi tagasihoidliku 100 kroonise tunnitasuga – mis me saame? Miks saab omafinantseeringuna esitada näiteks ainult kviitungi valgustuse rendi või transpordi eest? Kas me üldse teadvustame ja hindame kunstniku enese panust mis tahes näitusel või üritusel? Ja kas seda teadvustavad ka need, kes kultuurile raha eraldavad? Ma ei mõtle siin ainult kulkat.
Selle taustal tahan tunnustada seda näitust toetanud kulka kõrval ka Raplamaad, kes määras 2008. aastal kunstnikule sihtstipendiumi, ja Kohila vallavalitsust, kes andis välja korraliku kataloogi (eessõna Anne Untera, kujundus Inga Heamägi).
