Mõtlen Eesti teed pluralistliku, demokraatliku kodanikuühiskonna suunas. Pärast seda, kui saabusin 1989. aastal Eestisse, sattusin kiiresti keset inimesi, kelle ideed ja huvid esitasid väljakutse toonasele ühiskonnale. Nii nagu osutus lääne sotsioloogia siinses kontekstis alternatiivseks mõtlemiseks, olid seda ka huvi idamaade keelte vastu, rohelisus, kristlik teoloogia, Oswald Spengler, vähemusrahvuste kultuuripärand, Kaitseliidu taasasutamine, kapitalistlik majandusteooria, astroloogia ning kas või keskaja ja katoliikluse nostalgia. Kõik need huvid ei olnud mulle küll ühteviisi sümpaatsed, aga nad olid teravas kontrastis igapäevaolme ühetaolise hallusega. Nõukogude riigiideoloogia oli kuulutanud, et riigi ja seda juhtiva partei huvid olid justkui samad mis töölisklassi huvid ja mis tahes teised seisukohad esindasid klassivaenlase huve. Lisaks majanduse ja materiaalsete elutingimuste muutusele (nii paremuse kui mõnede puhul ka halvemuse suunas) ongi Eesti arengus minu arvates kõige suurema tähendusega ühiskonna avanemine nii välismaailmale kui ka omaenese mitmekesisusele. Kakskümmend aastat tagasi ei oleks saanud kuskil Eestis näha selliseid värvikirevaid stende, mis praegu igas avalikus kohas kutsuvad inimesi üritustele, teavitavad seisukohtadest, otsustest või võimalustest.
Üha rohkem inimesi otsib viise, kuidas oma huve ja väärtusi üheskoos teiste samameelsetega edendada. Ühiskond on muutunud pluralistlikuks ja tundub, et seda arengut enam tagasi pöörata ei ole võimalik. Kogu ühiskonna tasandilt vaadatuna pole tegemist ainult mõnede inimeste individuaalse eneseteostuse või eralõbuga. Vabatahtliku organiseerumise tähtsust demokraatia koostisosana rõhutab näiteks George Sorosi propageeritud avatud ühiskonna kontseptsioon: ühiskonnas peab valitsema väärtuste ja huvide pluralism, sest selle kaudu on võimalik korrigeerida valitsevaid suundumusi ja kohaneda muutuva keskkonnaga. Olen siiamaani veendunud selle vaateviisi õigsuses – Eesti ühiskond on saanud tugevamaks. Teine küsimus on, kuivõrd Eesti poliitika on ühiskonna tegeliku mitmekesisuse tunnustamisega toime tulnud. Juba uue iseseisvuse algusest saadik on Eesti poliitikat jäänud pigem iseloomustama vähemusse jäänutega mittearvestamine ja otsuste dikteerimine jõupositsioonilt.
Tundub, et siin toetutakse edasi nõukogude aja mõttemallidele, kuigi võimulolijad põhjendavad oma tahtmatust teha kompromisse pealtnäha demokraatiaga. Ei mõisteta, et demokraatiasse kuulub lisaks hääletamisele ka dialoog ja kõigi asjaosaliste huvide austamine. Kuigi sellist mõistmatust on näha igas poliitikavaldkonnas ja nii riigi kui kohaliku valitsemise tasandil, on selle destruktiivsus ilmne eelkõige rahvussuhete poliitikas. Idee ühtsest ja üksmeelsest nõukogude rahvast on välja vahetanud idee ühtselt, „eestimeelselt” mõtlevast eesti rahvast. Vaenuliku kapitalistliku lääne asemel nähakse ohtu naaberriigis ja isegi oma teise emakeelega kaasmaalastes. Eesti rahvusvaheline positsioon on praegu kindlam kui kunagi varem, aga sellegipoolest leitakse aina uut julgeolekule ohtlikku, alates vaadetest ajaloole ja lõpetades kollase ajalehe kolumnistiga, kes kommenteerib eesti meeste aluspükste puhtust.
Iseseisvuse eel kihutas Interrinne Eestis elavaid venelasi iseseisvumise vastu, väites, et see toob kaasa liidutehaste sulgemise ja tööpuuduse, venelaste sattumise „teise klassi kodanikeks” ning venekeelse hariduse kaotamise Eestis. Rahvarinde aktivistid aga külastasid venekeelseid töökollektiive, et neid Interrinde väiteid ümber lükata. Tänaseks on kahjuks üht-teist toona väidetust siiski teoks saanud. Tööpuudus on probleemiks eriti venekeelsete seas, kodakondsuseta isikuid on jätkuvalt Eestis ligi 100 000 ja suunaks on venekeelse üldhariduse piiramine (nagu õiguskantsler praeguseks on tõdenud, viisil mis on vastuolus nii Põhiseaduse kui kehtiva Põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega).” Vähemusrahvuste kultuuriautonoomia seadust, mida 1993. aastast on uhkusega välismaalastele tutvustatud, keeldub aga valitsus venelaste puhul täitmast. Üks uue iseseisvuse aja suurimaid pettumusi ja samas Eesti poliitika kõige raskemini ratsionaalselt seletatavaid külgi on eestivenelaste peaaegu täielik kõrvalejätmine riigivalitsemist.
Eesti poliitikutel on 20 iseseisvusaasta jooksul olnud piiramatud võimalused lääne demokraatia toimimist tundma õppida; on astutud liitu maailma kõige tugevamate demokraatiatraditsioonidega riikidega. Selle peale mõeldes mõjub külma dušina valitsuse liikme avalik sõnavõtt („Infokonfliktid ja enesekaitse”, Diplomaatia, märts 2011), kus ta võrdleb rahvust isikuga, kes kogeb oma väliskeskkonda eelkõige vaenulikuna ja eelistab tõesele teabele müüdiloomet. Selline isik kannatab psühholoogide arvates ilmselt tõsiste isiksusehäirete all. Valgustajaid, kelle ideedel demokraatia põhineb, peab minister inimeste „hullutajateks”. Kuna niiviisi end väljendanud minister arvatavasti ei kuulu Eesti juhtide hulgas kõige harimatumate ja demokraatlikku ühiskonda kõige halvemini tundvate hulka, on karta, et veel paljud teisedki riigitegelased juhinduvad oma mõtlemises mõnest kummalisest, avatusest ja demokraatiast õige kaugest vaatest.
Eesti taasjõudmine Euroopasse ja muu ühiskonna areng annab lootust, et varem või hiljem jõutakse ka poliitikas mitmekesisuse tunnustamiseni ja oma doktriinist erinevate seisukohtade austamiseni. Kahjuks ei ole see siiski enesestmõistetav.