Pole vajadust ette lugeda kõiki tunnustusi, mida Endel Tulving mäluteadlasena on elu jooksul saanud. Pingeread näitavad, et ta oli XX sajandi üheks kõige mõjukamaks psühholoogiks, kes oli ka esitatud Nobeli auhinnale, jõudes selle saamisele väga lähedale. Eesti keelde on tõlgitud tema kaks teost „Mälu“ (2007) ja „Episoodilise mälu elemendid“ (2017), mille kaudu saab eesti rahvas tutvuda, mis tegi Tulvingust Londoni Kuningliku Seltsi liikme ühes reas selliste teaduse hiiglastega nagu Newton, Darwin ja Einstein.
Kuna Tulving oli mu mentor ja nimetas mind oma sõbraks, siis on mul privileeg tema poole pöörduda eesnimega. Punaarmee eest põgenedes jõudis Endel lõpuks sõjapõgenikuna Torontosse, kuhu ta jäi püsivalt paigale. Kuid soov psühholoogiks saada sündis Tartus Treffneri õpilasena, kui ta märkas raamatupoe aknal Konstantin Ramuli õpikut „Psühholoogia“. Eriti õhutas fantaasiat lehekülg optiliste illusioonidega, mis näitas, et ajus toimuva väljaselgitamiseks ei pea aju tingimata skalpelliga lahkama. Uurides seda, kuidas silm ja aju petavad, saab välja nuputada, kuidas need on ehitatud.
Episoodilise mälu avastamine jäi Endlile sildina külge kogu eluks. Enamik mälu uurijaid arvas, et on vaid üks mälu sõltumata sellest, kas tegu on inimese või merijänesega. Seda, kuidas episoodilise mälu avastamine toimus, on Endel kirjeldanud siin ajalehes 2017. aastal ilmunud artiklis KC juhtumist, mis jäigi tema viimaseks publikatsiooniks.1 Palju vaidlusi on tekitanud Endli oletus, et ajas rändamisel põhinev episoodiline mälu on inimesele ainuomane, puududes loomadel ja väikestel lastel. Ajas rändamise võime ainuinimlikkus viis aga julge oletuseni, et inimmõistus tekkis selleks, et füüsilise aja ühesuunalise kulgemise seadusest üle olla. Teadaolevalt on inimese mõistus ainus looduse või kultuuri poolt loodud seade, mis lubab ajas vastuvoolu tagasi rännata nende sündmuste juurde, mis toimusid minevikus. Veelgi enam: see imeline riistapuu lubab rännata ka tulevikku, sündmuste juurde, mida ei ole veel toimunud.2
Nii nagu Arvo Pärt on Eesti muusika suursaadik on Endel Eesti teaduse suursaadik. Kõik teavad, et ta on pärit Eestist. Oma 70. sünnipäeva tähistamiseks korraldas ta Tallinna konverentsi, kuhu kutsus lähimad sõbrad ja õpilased.3 Ilmselt pole Eestis nii palju ühe valdkonna tippteadlasi kunagi koos olnud.
Ei saa jätta mainimata Rutt Tulvingut, keda Endel kohtas sõjapõgenike laagris Saksamaal. Kanada Kuningliku Kunstiakadeemia liige korraldas Eestis neli oma tööde näitust. Üks tema tööde seeria „Liblikad“ on inspireeritud Endli mälu teooriatest, kõnelemata populaarsest karikatuurist, kuidas Endel küsib oma kassilt, kas ta teab või ka reaalselt mäletab mingit sündmust.
Ma olen alati imetlenud seda, kui kindlalt hoidis Endel oma elu kontrolli all. Isegi Tulfi muutmise Tulvinguks mõtles välja 11aastane Endel, mille perekond kohe heaks kiitis. Kuigi päriselu ja akadeemilise elu olud võisid olla mitte kõige soodsamad, elas Endel selle algusest lõpuni tema enda määratud tingimustel. Minu jaoks on need tingimused, mille järgi olen püüdnud oma elu korraldada.
Jüri Allik
1 Endel Tulving, KC juhtum. – Sirp 26. V 2017.
2 Jüri Allik, Endel Tulving, Ajas rändamine ja kronesteesia. – Akadeemia 2003, nr 5, lk 915–938.
3 Endel Tulving (toim.), Memory, consciousness, and the brain: The Tallinn conference. Psychology Press, Philadelphia, PA 200.