„Soovida oleks, et igast Eesti- ja Liivimaa kihelkonnast üks meeste- ja teine naesterahvas riietes ilmuks ja võimalikult ka vanad inimesed, seega jäeks ühes riietega ka Eesti rahvast näolaad alale,” – nõnda kirjutas XIX sajandi lõpul Tallinna fotograaf Heinrich Tiidermann. Eesti maarahvast pildistati aga varemgi.
Varaseimad fotod eestlastest pärinevad juba 1840. aastatest, kuid siis sattusid kaamera ette vaid saksaliku elu- ja rõivalaadi omandanud eesti päritolu haritlased, vaimulikud, arstid, sõjaväelased ja teised tärkava eesti intelligentsi esindajad, kes fotodel ei eristu saksa või vene rahvusest kolleegidest.
Talurahva traditsioonilise elulaadi fotograafiline jäädvustamine seostub enamasti Johannes Pääsukese nimega, kes Eesti Rahva Muuseumi tellimusel tegi XX sajandi esimesel veerandil sadu ülesvõtteid Eestimaa eri nurkades. Talurahva pildistamise traditsioon sai alguse aga ligi pool sajandit varem ning esimesi ülesvõtteid võib leida juba 1860. aastatest. See pole kuigi varajane aeg, kuid Eesti varasem fotopärand pole kahjuks kuigi hästi säilinud. 1840.-1850. aastatest pärineb vähe ülesvõtteid ja pea eranditult on tegemist stuudiopildistustega. Ka teadaolevalt varaseimad säilinud ülesvõtted Eesti linnadest on tehtud alles 1850. aastate lõpus. Teiselt poolt, suure tõenäosusega enne 1860. aastat talurahvas fotokaamera ette ka ei sattunud. Foto tegemise kallidus tingis selle, et fotograafid piirdusid maksujõulise klientuuriga, mida omakorda võimendas asjaolu, et talurahva hulgas peeti enda pildistada laskmist liigse edevuse ilminguks. Kaudsemalt sõltus maarahva harv sattumine fotokaamera ette ka asjaolust, et siinsed fotograafid olid orienteeritud rohkem kasumile, kui kunst- või dokumentaalfoto loomisele. Ka eesti kultuuri vastu huvi tundnud ühingud nagu Õpetatud Eesti Selts Tartus ja Eestimaa Kirjanduse Ühing Tallinnas oleksid võinud maaelu fotograafiliselt jäädvustada, kuid eelistasid kuni XIX sajandi lõpuni etnograafilisele fotole maali ja joonistust. See on ka mõistetav, kuna mustvalgel ja piiratud võimalustega fotograafial oli raske võistelda värvilise, komponeeritud ja üldistusvõimelise kunstiloominguga. On küll teada, et Õpetatud Eesti Selts alustas 1863. aastal eesti rahvarõivaste süstemaatilist päevapildistamist, kuid selle ettevõtmise tulemuste kohta puuduvad täpsemad andmed.
Olemasolevad, 1860. aastate ateljeepildistused talurahvast ei eristu oluliselt samaaegsetest linnakodanike pildistustest, põhierinevus seisneb vaid kantavas rõivastuses ja stuudiorekvisiitide kasutamises. Tegemist ei ole dokumenteerivate, vaid tõenäoliselt pildistatavate endi initsiatiivil tehtud, eelkõige mälestusväärtust omavate ülesvõtetega, mis annavad aimu talupoegade muutuvast suhtumisest enda pildistada laskmisse. Seda kinnitab ka 1867. aastal Eesti Postimehes ilmunud teadaanne Tartu piltniku Carl Schulzi kohta: „Siin Tartus näeme väga sagedasti pilditegija Karl Schulzi juures maalt inimesi olevat, kes ennast nõnda odava hinna eest maalida lasevad.” Odav hind tähendas sel ajal veel umbes 25 kopikat ühe visiitformaadis foto eest. 1869. aastal avas Tartus ateljee eestlane Reinhold Sachker, kelle kohta on teada, et „mõndagi korda käis ta rahva seas maal, kus talle hulk tööd ja pilditegemist anti”. See pärand, eriti mis puudutab pildistusi maal, on aga kahjuks suures osas hävinud ning teadaolevalt enne 1880. aastaid Sachker fotoaparaadiga Eesti maakohtades ringi ei liikunud.
1860. aastail tegutses ka Tallinnas kümneid päevapiltnikke, kellest nimekaimad olid Charles Borchart, August Hermann Ellrich, Christian Constantin Schmidt ja Gustav Adolph Dietz. Vaadeldes säilinud fotosid, võib öelda, et missioonitundest või kunstilistest taotlustest sündinud fotosid tegid nad väga harva. Valdavalt tehti seda, mida oli võimalik turustada: portree- ja grupipilte, linnavaateid- ja arhitektuurifotot ning kunstiloomingu ümberpildistusi, hiljemalt 1860. aastal ilmuvad müügile ka sündmuspildistused. Teised sellel perioodil tehtud Eestimaa mõisate, vesiveskite ja väikelinnade ülesvõtted annavad tunnistust, et tehnilised tingimused võimaldasid fotograafidel käia pildistamas ka stuudiost ja linnapiiridest kaugemal.
Sellest hoolimata pole teada, et sel perioodil, mil aktiivselt koguti talurahva esemelist ja kirjanduslikku kultuuri, oleks keegi fotograafidest pööranud suuremat tähelepanu talurahva jäädvustamisele. See on seda üllatavam, et 1860.-1870. aastate fotograafide seas leidus ka eestlasi, näiteks endine maalermeister Justus Thomson ja Pariisis õppinud Alexander Roberg. Viimase kohta võib küll öelda, et tema on 1880.-1890. aastatel rahvarõivastes eestlasi oma stuudios pildistanud. Võrdluseks võib meenutada, et Soomes leidis mitmete seltside ja muuseumide eestvedamisel samal ajal aset arvukate ekspeditsioonide korraldamine maapiirkondadesse ja tuhandetesse fotodesse ulatuva pärandi kogumine.
Eestis 1860. aastatel tegutsenud fotograafide seas oli silmapaistavaks erandiks vaid Tallinna tuntuim fotograaf Charles Borchardt. 1866. aasta oktoobris kinkis ta Eestimaa Kirjanduse Ühingu muuseumile ehk 1864. aastal loodud Provintsiaalmuuseumile kümme rahvariietes eestlastega fotot. Samal aastal korraldas Provintsiaalmuuseum Kanuti gildi saalis Borchardti talurahvast jäädvustavate fotode näituse, kus oli välja pandud koguni 50 ülesvõtet. Tõenäoliselt samad fotod saadeti järgmisel aastal ka Moskvasse loodusuurijate seltsi korraldatud ülevenemaalisele etnograafianäitusele, kus need pälvisid suure hõbemedali. 1868. aastal kinkis Borchardt Provintsiaalmuuseumile veel kaheksa suurt fotot eesti tüüpide ning üheksa väiksemat fotot Eesti maastikega. Nendest fotodest on tänaseni säilinud vaid kuus ülesvõtet, millel võib näha Marri Weinbergi ja Jürri Numbergi Jüri; Matz Ramlat ja Marri Peilmanni Hageri, Ans Selmi Märjamaa ning Jürri Kaske Rapla kihelkonnast. Detailide põhjal võib kindlalt väita, et need fotod on tehtud Ch. Borchardti Laial tänaval, Buxhöwdeni majas asunud stuudios, kus ta tegutses 1861. aasta juunist 1870. aasta augustini. Tõenäoliselt oli Borchardti pildistamisajendiks 1866. aastal Provintsiaalmuuseumi avaldatud üleskutse korjata etnograafilisi ja teisi Eesti ajaloolisi materjale, sealhulgas fotosid. Eestlasi oli pildistatud küll ka varem, kuid mitte otseselt etnograafilise dokumenteerimise eesmärgil.
Teistele siinsetele piltnikele ei tundunud kohaliku talurahva elu aga pildistamiseks piisavalt eksootiline. Suuremat huvi tunti kaugemate rahvaste vastu, keda eestimaalased võisid näha rändnäitustel, mis külastasid siinseid suuremaid linnu alates 1850. aastatest: „Teine assi, mis siin kihhinat teeb on se, et inimenne mönne koppiko eest mitmed wöerad linnad ja maad wöib nähha sada”.
Jättes kõrvale järgnenud aastakümnetel enamasti tundmatu fotograafi tehtud ülesvõtted talurahva pilli- ja laulukooridest, vallaametnikest ja kooliõpetajatest, linnalähedastest talumajapidamistest jms, hoogustus talurahva kaduvate rahvarõivaste ja kommete pildistamine alles XIX sajandi lõpukümnendil. 1880.-1890. aastatel liikusid Liivimaal ringi küll Jakob Jobso-Livenström, Eestimaal vennad Kristinid ning pea kõigis väikelinnades ja mitmel pool maakohtades avati fotoettevõtteid, kuid pole teada, et nendel aastatel oleks süstemaatiliselt jäädvustatud maarahva eluolu. Osaliselt võib see tunduda nii ka seetõttu, et sellaste fotograafide tegevust pole seni põhjalikumalt uuritud ning nende fotopärand on jäänud laiali pillutatuks. Teada on vaid, et 1890. aastatel tungis fotograafia aeglaselt ka talutaredesse ning kambriseintele ilmusid ülesvõtted lähedastest. Samuti muutus tavapäraseks oluliste elusündmuste, eelkõige leeritamise ja pulma jäädvustamine. Fotografeerimine leidis aga endistviisi aset valdavalt fotostuudiotes. Alles XIX sajandi lõpuaastatel asuti talurahvast ja tema tegevust, esemelist kultuuri jms pildistama selle loomulikus keskkonnas.
Teerajajaks selles va
llas võib pidada Tallinna fotograafi Heinrich Tiidermanni, kellelt esimene dateeritud foto pärineb 1887. aastast. Kuigi tema pildistused pole vahest nõnda meeleolukad kui hilisem Pääsukese looming, on Tiidermanni pärandil suur väärtus juba seetõttu, et tema tegevus oli kantud eelkõige missioonitundest ning teda ei toetanud otseselt ükski institutsioon. XIX sajandi lõpust pärineb Tiidermannilt hulgaliselt ülesvõtteid Eestimaa tähtsamatest kohtadest, linnadest, küladest, kirikutest, rahvariietest, tähtsamatest isikutest, rahva töödest ja tegevusest, ülepea Eesti rahvast igas tähtsamas asjas. 1903. aastal koondas ta oma tööd Estonica albumitesse ja saatis ühe eksemplari Provintsiaalmuuseumile, Õpetatud Eesti Seltsile ning kolmanda oma talupidajast vennale. Albumis leiduvad pildid hõlmavad kõikvõimalikke rahvakultuuri aspekte: maakohtade vaated, looduslikud vaatamisväärsused, koolielu, laulupeod ja koorid, taluarhitektuur ja -inventar, tööelu, koduloomad, rahvarõivad, ärkamisaja tegelased jms. Ta kutsus ka korduvalt inimesi oma ateljeesse rahvariietes pildistama, lubades tasuks kolm tasuta fotot. Kindlasti mõjutas Tiidermanni selle ettevõtmise juures tutvus Soome teadlase Axel Olavi Heikeliga, kes käis korduvalt Eesti- ja Liivimaal: „Dr. Heikeli soovitusel, kes Soome sugu rahvaste vanu rahva riideid, ehteid ja mustreid Helsingis asuva sellekohase muuseumi jaoks korjab, võtan ma 15. augustist s.a. [1901] kahe aasta jooksul igatahes neid ilma hinnata päevapildina üles, kes vanades rahvariietes minu päevapildi kotta tulevad, ja igaüks saab veel kolm pilti hinnata kaasa… Iga ühest pildist läheb üks nimetatud muuseumile, teine Eesti Öpetatud Seltsile ja kolmas Eesti Üliõpilaste Seltsi muuseumile, kust need ka Dr. Hurt vabalt oma tööde juures tarvitada võib… Pääle selle palun veel neid päevapiltniku herrasid, kes minu juures Eesti- ja Liivimaalt pilditööd õppimas olivad, nii palju kui võimalik, vanu rahvariideid, ehteid, põllu- ja muid tööriistu üles võtta ja maksu eest minule saata. Aupaklikult päevapiltnik H.Tiidermann. Tallinnas, Viru uulitsas nr 410”.
Säilinud Tiidermanni fotopärand vääriks kindlasti omaette kommenteeritud väljaannet, mis on lähiajal Eesti Ajaloomuuseumil ka plaanis. Sellest tulenevalt palume inimestel, kellel leidub Tiidermanni fotoloomingut või muud materjali, kontakteeruda mainitud muuseumiga.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et kuni Tiidermanni tegevuseni XIX sajandi lõpul tuli maarahvas pigem linna fotograafi juurde, kui et fotograaf läks maale. Talurahva pildistamisel tuleb nentida kahetsusväärset mahajäämust Soomest, kuna Eesti talurahvakultuuri jäädvustamisest huvitatud institutsioonid ei näidanud üles piisavat initsiatiivikust. Alles XX sajandist pärinevad suuremad etnograafilised fotoseeriad maarahva elust vendadelt Kristinitelt, Johannes Pääsukeselt, vendadelt Parikastelt, Karl Akelilt jt.