Piparmünti peetakse Eestis üheks vanimaks kultuurtaimeks, aga kindlasti leidis maarahvas enne piparmündi ja ka rohemündi peenral kasvatamist üles meie omamaised mündiliigid. Tuntuim neist on põldmünt, tüütu umbrohi meie põldudel, sest ka tema kihutab maa sees edasi igast risoomijupist, mis välja rohimata on jäänud. Põldmündi lõhn kahvatub peenramüntide kõrval, aga tõeline lõhnaime on vesimünt, mida kohtab harva ja seda tuleb otsida selgeveelistest jõgedest ja nende kallastelt. Värske vesimündi taime väikegi tükike täidab toa tõelise mündilõhnaga. Tänapäeva aednikud on müntide aretustööga eriti hoogu läinud ja praeguses mündisortide virvarris on vist juba raske orienteeruda.

Piparmündi passipilt

Piparmünt ise on muudest mündiliikidest kuninglikum, tema lehevärv on erinevalt teistest rohepurpurne. 30–80 cm kõrgune taim lõhnab nii tugevasti, et piisab, kui temast käega õrnalt üle käia ja piparmündi leiab lõhna järgi ka see, kes seda üldse ei tunne. Tal on neljakandiline, peaaegu paljas ja harunev vars, lehed on munajassüstjad ja teravalt saagja servaga. Ta ei armasta kasvada teiste taimede seas ja pikapeale hääbub, kuigi hoiab oma kasvukohast kõvasti kinni. Risoomiga. Isegi väga umbrohtunud maalt on kevadel kaevates võimalik see üles leida, sest ka risoom lõhnab väga tugevalt.

Kui Eestis peetakse piparmünti üheks vanimaks kultuurtaimeks, siis münte kasvatati juba Vana-Egiptuses, kus mündist tehti eriliselt lõhnavat kyphi-viirukit. Roomlased, kes pidustustel ohjeldamatult kõikidest ravim- ja maitsetaimedest pärgi punusid, kandsid vahel peas ka mündipärgi, lootuses nii kurje vaime eemale peletada ja alkoholi mõju vähendada. Kas sellest ka abi oli, seda vähemalt üleskirjutiste järgi teada ei saa. Tasub proovida. Taim arvatakse olevat pärit Hiinast, jaapanlased on jahutava toimega piparmünti kasutanud juba 2000 aastat.

Piparmündi nime esimene pool tuleneb sanskritikeelsest pika pipra (Piper longum) nimetusest pippali. Nime teine pool on tõenäoliselt tuletis ladinakeelsetest sõnadest mentha või menta, mis on omakorda laenatud kreeka keelest: minthe, mentea või minte – münt. Minthe oli Antiik-Kreeka mütoloogias kaunis nümf, kes müüdi järgi moondati taimeks pärast seda, kui Hades oli temasse armunud.

Meie rahvas on piparmündile saksakeelsest Pfefferminze’st andnud kuulmise järgi kodukootud vehvermintsi nime. Nii nagu paljude teiste taimedega, võib mõni ühe taime lõhna kiita taevani, aga teisele on see suisa tülgastav. Nii on meie looduslike müntidega ja küllap piparmündi endaga – tal on ka halvustav rahvakeelne nimi penipussuhain või koguni seapuss. Kellele jumal, kellele narr.

Hoolimata üksikute põlgurite arvamusest on piparmünt olnud meie rahva seas kõrgelt hinnatud. Uude kohta kolides kaevati piparmünt kindlasti üles ja võeti kaasa. Viimasel ajal on juurdunud ka komme, et kasest saunavihta seotakse sisse vähemalt üks piparmündioksake, mis annab saunaõhule erilise värskuse. Kindlalt on ta kolinud meie kööki. Mõnikord on isegi lausutud, et pole toitu, kuhu piparmünt ei sobi. Eriti annab selleks võimaluse tänapäeval poes alati müügil olev värske piparmünt.

Piparmünt on see taim, mille tinktuuri meie taluperenaised suhkrule puistasid, kui tervis muret tegi. Siis kui „süda oli paha“, ühesõnaga alati, kui oli end vaja veidi turgutada. Piparmünditee ja ka piparmündikommid olid köha, maokrampide ja peavalu leevendajad, samuti arvati neid isu suurendavat, janu vaigistavat ja higile ajavat. Taimedega tehti vanne, keedisega klistiire, peavalu või hambavalu puhul hõõruti valutavat kohta värskete lehtedega. Mõnes paigas suitsutati mündiga kirpe ja lutikaid.

Ühesõnaga – piparmünt aitas alati. Või siis peaaegu alati. Põnev arvamus piparmündiga ravimisest ja üldse endisaegsest ravist on kirja saanud Otepääl 1938. aastal: „Kui pea valutab, siis kui on ühtlasi ka palavikku („pea on kuum“), pannakse pea peale (otsaesisele) külma vee lappi. Ka juuakse peavalu korral piparmündi (kohalikus murrakus „vehmerventsi“) teed kuumalt ja minnakse voodisse teki alla ja lastakse ennast (või kaetakse ise) kinni katta kasukate ja teiste seesuguste soojapidavate riietega. Kui ei juhtu olema piparmünditeed, siis juuakse ükskõik missugust kuuma teed, et ainult kere sooja saaks. Kui harilikult kellelgi pea valutab, siis on inimesel ka muu kere haige. Valutab ainult pea, siis seda nagu haiguseks ei peeta, mida tuleb seletada üldise maaelu karmusega – väikesest veast ei hoolita, ei panda seda nagu tähelegi, ei olda haiguste vastu nii peenetundelised nagu linnainimesed.“ [ERA II 203, 407 (85)]

Piparmünti korjati enne õitsemist ja kuivatatud kimbud rippusid pliidi kohal. Piparmünti ei olnud majapidamises kunagi liiga palju.

Ravimtaimede parun

Seega pole vist kahtlust, et taim, kellest seekord Sirbiga raviteed keetma hakkame, on Eesti ravim- ja maitsetaimede kuningas. Vähemalt parun. Ja imelikul kombel on see meile nii omaseks saanud „teehein“ üsna saksik, tulnud meie peenrale mõisaaedadest. Aga kirja on saanud tema eluolu eelmise aastatuhande keskpaiga kloostriaedades ja hiljem XVII sajandil ka apteegiaedades. Veel kummalisemaks teeb tema seisuse aga see, et taimede hulgas on piparmünt tehiskeha, ta on kahe looduslikust liigi – vesimündi (Mentha aquatiaca) ja rohemündi (Mentha spicata) – hübriid ja järglasi ei anna ta seetõttu mitte seemnetest, vaid vargsi ja salaja „teki all“, juurikajuppidega vegetatiivselt paljundades. Sellega on ta kindlalt meie rahvapärimuses tuntud paljundusviisi, salaja varastamise teel paljunduse üks musternäide – meil on uskumus, et ainult näpatud taim läheb hästi kasvama. Isegi kui minnakse sõbralt taimi tooma, siis enamasti läheb sõber maja juurde askeldama, et saaksite taime salaja välja kaevata ja oma kotti pakkida. Hästi tuntud on see taim olnud meil juba üle paarisaja aasta, keegi õieti ei teagi, millal piparmündist maarahva hulgas see õige vehvermentsitee taim sai, igatahes on piparmünt praegu meie hulgas väga populaarne, eriti suvel plaksutatakse talle enne tarvitamist hoogsalt – siis, kui tema lehtedest ja laimist meeliülendav ja värskusest pakatav suvejook mojito saab.

Miks üliõpilased vahele jäävad

Tartu ülikooli farmaatsia instituudis on ikka kombeks olnud lasta tudengitel suveperioodil ravimtaimi koguda. Nii õpivad tulevased proviisorid ravimtaimi ära tundma, võimaluse korral kasvatama, koguma ja kuivatama ning takkapihta on sügisel kooli toodud droogidest abi õpetamisel ja teadustöös. Võib ju arvata, et mis seal korjamisel keerulist, muudkui käsi külge ja nopi, kui palju vaja. Päris nii lihtne see siiski ei ole, sest taim on elav organism. „Ühte ja samasse jõkke ei saa kaks korda astuda,“ on keegi targasti öelnud. Nii ongi, sest vesi üha voolab ja iga hetk ollakse uues olukorras. Ravim- ja maitsetaimedega on täpselt samuti, sest nende toodetud koostisainete proportsioonid ja kogused ajas muutuvad.

Piparmündi väärtuslikuima osa moodustavad eeterliku õli poolest rikkad lehed, aga eeterlikku õli on lehtedes kõige rohkem siis, kui taimel moodustuvad õiepungad ja need avanevad õitsele. See ongi õigeim aeg piparmündi korjamiseks. Täisõitseval piparmündil väheneb eeterliku õli sisaldus tunduvalt ning ära õitsenult on seda taimedes kõige vähem. Erinevused on nõnda suured, et õitsemisfaase võib vähegi harjunum nina droogi lõhna põhjal eristada.

Nii me siis olemegi üliõpilastega trikitanud: tuleb tudeng droogi tooma, seisame temast kahe-kolme meetri kaugusel ja laseme kotisuu lahti teha. Olenevalt sealt väljuva aroomibuketi tugevusest kiidame droogi kvaliteetseks ja ülesande hästi täidetuks või küsime hoopis, miks ta droogi valel ajal korjas. Enamasti saadab seda küsimust ehmunud imestus: kuidas te teate? Ikka lõhna järgi, ja juba meetrite pealt.

Tiri-tiri, nipitiri

See ei ole ainus nipp. Piparmündi korjamisel ja kasutamisel on hea veel ühte seaduspärasust teada. Tähtis on seegi, kas kasutada tee valmistamisel värsket või kuivatatud piparmünti. Nende koostis ei ole sama. Asjahuviline võib korraldada katse, korjates ühelt ja samalt peenralt piparmündilehti ja kuivatades need ära. Kui lehed kuivanud, siis võtame neli lehte kuivanud piparmünti ja neli värsket lehte otse peenralt ning teeme neist eraldi tee, lastes mõlemal teel täpselt kolm minutit tõmmata ja seejärel kurname. Las jahtub ja siis on aeg maitsta. Mida me tunneme? Ilmselgelt on kuivatatud lehtedest tehtud tee tugevama iseloomuliku piparmündimaitsega kui värsketest lehtedest tehtu. Miks?

Mentoon ja mentool

Kuivatatud piparmündilehtede eeterliku õli põhikomponent on peaaegu alati mentool (struktuuris OH-rühm), mis annab droogile ja selle valmististele eriomase terava maitse. Peale mentooli on nii kuivatatud kui ka värske droogi eeterlikus õlis märkimisväärses koguses mentooni (struktuuris = O-rühm). Ainult et värskes droogis on mentooli suhteliselt vähem ja mentooni suhteliselt rohkem kui kuivatatud droogis, sest kuivamise käigus muutub osa mentoonist mentooliks. Sellest tulenebki erinevus maitses. Olukorda võib võrrelda sellega, kui maitsta ühest tassist piparmünditeed ja teisest rohemünditeed. Viimane on maitselt mahedam, sest sisaldab mentooli tunduvalt vähem kui piparmünt. Mõistagi mõjutab see ka mõlema mündi toimet.

Kuiva ja värske piparmündi maitse­erinevusel on veel teinegi põhjus, aga see puudutab juba kõiki ravimtaimi. Teed valmistades läbib tuline vesi purustamata rakukesta või tungib rakkude vahelisse ruumi, lahustab seal lahustuda suutvad ained ning difundeerub seejärel läbi rakukesta tagasi, tuues ekstraheeritud ained ümbritsevasse keskkonda – teesse. Paraku on aga nii, et kuivatamata, veel elusa taime rakukest töötab poolläbilaskva membraanina ja „keelab“ lahustunud ainetel osaliselt rakust lahkuda. Seevastu kuivatatud raku membraan sedasorti piirivalvena ei tegutse. Siiski toob ravimtaimede kuivatamine kaasa ka uue probleemi, ja eriti tihedama rakustruktuuriga taimeosade (juured, juurikad, seemned, viljad, varred) puhul: protoplasmakiht moodustab kuivanult poorse membraani, mis laseb difundeeruda vaid piiratud suurusega aineosakestel ning aeglustab kogu ekstraktsiooniprotsessi. Seejuures kolloidseid lahuseid moodustavad ained tee sisse nii kergelt ei pääsegi. Lahendus? Droogi peenestamine. Aga piparmündi puhul pole see probleem.

Mingem piparmünti päästma!

Aasta oli siis 2010, kui pidevalt kostis üleskutseid liituda piparmünti päästva ühisrindega. Euroopa Liit keelab piparmündi ära! Puhkes hüsteeria ja laialdane allkirjade kogumise kampaania piparmündi kaitseks. Allkiri jäi siiski andmata, sest lähemal süvenemisel ilmnes, et asi ikka nii ei ole.

Toonast olukorda on ülimalt tabavalt kirjeldanud Martin Vällik:¹ „Loomulikult olid/on inimesed sellise teate peale nördinud, kuna piparmünt, selle lõhn ja maitse on meile kõigile tuttavad, ilmselt enamik on piparmünti kasutanud kas mõnusa sooja taimeteena, kõhuhäda leevendava joogina või külmetuse korral soojaloojana. Piparmünt on mõneti nagu kaisukaru, mis on armas, soe, ei tee kellelegi paha, meenutab turvalist lapsepõlve, vanaema hellasid soojasid silmi … Ja nüüd korraga — keegi tahab seda ära keelata! See on umbes sama pühaduserüvetus nagu mõmmi jäsemete amputeerimine lapse silme all. Inimeste fantaasia maalis pilte rünnaküksustest, kes tulevad vanaema koduaeda üles kaevama, et hävitada viimasedki piparmündijuured; mõni pidas end juba ette tulevaseks kurjategijaks, kuna ei loobu iial piparmündi tarbimisest.“

Sama tabav on ravimiameti ravimite osakonna juhataja asetäitja, proviisor Margit Plakso selgitus toimuva kohta, mille tasub ära tuua peaaegu tervikuna: „Lühike vastus oleks, et piparmünti keegi keelama ei hakka. Piparmünditeema on nähtavasti alguse saanud Euroopa Komisjoni otsusest, millega täiendatakse traditsiooniliste taimsete ravimite nimekirja piparmündi võrra (nimekirja on varasemalt kantud veel mitmeid taimi, nt saialill). [—] Selle mõte on, et kui näiteks piparmünditooteid tahetakse traditsioonilise taimse ravimina toota ja müüa, siis müügiloa saamiseks on võimalik viidata otsuses toodud näidustustele ja annustele ning müügiloa taotlejal pole tarvis esitada kliiniliste ja ohutuse uuringute andmeid. Traditsiooniliste taimsete ravimite definitsiooni alla kuuluvad sellised tooted, mille kohta on teada, et neid on meditsiinilisel eesmärgil kasutatud vähemalt 30 aastat (15 aastat ELis) ning nende müügiloa saamise lihtsustamiseks ongi loodud kord, kus Euroopa Ravimiameti juures tegutsev taimsete ravimite komitee hindab olemasolevaid andmeid (koostatakse monograafia, mis võtab kokku senise teadmise kasutusalade ja ohutuse kohta) ning komitee arvamuse põhjal kinnitab Euroopa Komisjon selle taimse ravimi näidustused, kõrvaltoimete, annustamise jm vajaliku info. Lihtsustatud registreerimise ja traditsiooniliste taimsete ravimite reguleerimise eesmärgiks on ühtlustada liikmesriikide seniseid väga erinevaid praktikaid taimsete ravimite käsitlemisel. Traditsiooniliste taimsete ravimite mõiste ja reguleerimise põhimõtted on käibel 2004. aastast (direktiiv 2004/24). Piparmündi müümine ilma meditsiiniliste väidete ja näidustusteta on lubatud praegu ning ka edaspidi. Keegi koduaedu üles kaevama ning saialilli ja piparmünte välja juurima ei tule.“

Kellel sügavam huvi, võib internetist täiendavat lugemist juurde otsida, näiteks sulaselges eesti keeles Euroopa Komisjoni otsusest.²

Nii et tegelikkuses hoopis soodustatakse piparmünditoodete registreerimist ja seega ka levikut ja tarbimist. Ega lool muud moraali olegi, kui et enne ummisjalu barrikaadidele tormamist tasub ikka olukorda süveneda. Massipsühhoos ja kerge manipuleeritavus on piparmündist ohtlikum meile endale, eriti tillukese rahvusriigina vaenulikus naabruses.

Kus suitsu, seal tuld

Kas piparmünt võib olla tervisele ohtlik? Äkki tulekski ära keelata? Peale juba mainitud kahe koostisaine sisaldab piparmünt pulegooni ja mentofuraani (aga ka palju muud), kusjuures kõik need neli ainet on mõõdukalt mürgised. Samuti on võimalik piparmündi ja selle peamise toime­aine mentooli uuringute põhjal väita, et tõsiseid mutageenseid (geenides ja kromosoomides muudatusi tekitavaid), genotoksilisi (raku geneetilist materjali hävitav mõju) ja embrüotoksilisi (loodet kahjustavaid) omadusi neil pole. Kuivõrd aga piparmünt soodustab sapi teket, ei tohiks seda tarvitada need, kellel on sapijuha obstruktsioon, sapikivid ja/või sapipõiepõletik. Eraldi tuleb mainida veel (gastroösofageaalset) reflukshaigust, mille tagajärjeks on maosisu tagasiheitest tekkinud tüsistused (söögitorupõletik, astma, kõri­põletik jm), mis tulenevad mao soolhappe ning seedeensüümide ja sapi ärritavast mõjust söögitoru ja kõri limaskestale ning mille tüüpilisteks tunnusteks on ka kõrvetised, kähe hääl, ärritusköha jm. Piparmünt, eriti selles sisalduv mentool, võib toimida lisaärritajana ning suurendada vaevusi veelgi. Vähe sellest, piparmünt võib vähendada söögitoru sulgurlihase toonust, soodustades seetõttu maosisu tagasivoolu, eriti lamavas asendis ja seega just magamise ajal.

Hea uudis on siiski ka: sellised võimalikud kõrvaltoimed avalduvad kõige vähem piparmünditee joomisel, sest mentooli ja teiste eeterliku õli komponentide lahustuvus vees on kasin ja seega ka sisaldus teetassis tagasihoidlik. Hoopis ohtlikum on alkoholtõmmis, seega tuleks vastavatel inimestel ettevaatlik olla näiteks piparmünditinktuuri tarbimisel ning muidugi piparmünti ja eriti mentooli sisaldavate vägijookide tarvitamisel, kus lisaärritina haarab ohjad ka alkohol. Veelgi ohtlikum on piparmündiõli, täpsemalt, destilleeritud eeterliku õli tarvitamine.

Kokkuvõtteks: ei midagi hullu. Mõneti on olukord sarnane eluks vajaliku ja maitset mõnusamaks tegeva keedu­soolaga (naatriumkloriid), mis olenevalt kogusest võib toimima hakata mürgina ning isegi tappa, selle soola surmav annus algab kogusest üks gramm kehakaalu iga kilogrammi kohta. Ometi ei keela isegi Euroopa Liit keedusoola ära.

Maitseb, nagu rahustaks

Kui lihtsalt mõnus maitse kõrvale jätta, siis on piparmündist kahtlemata kasu ka tervisele. Piparmündilehed ja -tinktuur ning neist valmistatavad toidulisandid on edukalt kasutatavad kergete mao- ja sooletrakti vaevuste, sealhulgas kõhupuhituse leevendamiseks. Et piparmünt suurendab sapisekretsiooni, võib piparmünditeest abi olla raskesti seeditavate toitude tarvitamisel. Samuti vähendab piparmünt iiveldust, kuid see ei pruugi kehtida rasedusiivelduse korral, kus mõju võib olla hoopis vastupidine.

Jälgida tuleb, kuidas piparmündist teed valmistada, täpsemalt, kui kaua seda tõmmata lasta. Sõltub tee joomise eesmärgist. Kui huviks vaid mõnus maitse, siis võib piirduda ühe-kahe minuti pikkuse seista laskmisega koos kerge segamisega, kui aga plaanis tervist parandada, siis tuleks tõmmata lasta viis minutit – nii jõuavad teetassi ka aeglasema ekstraheeruvusega toimeained.

Omaette lugu on piparmündiõli sees- ja välispidise kasutamisega, mille kirjeldamine läheks siin liiga pikaks ja üksikasjalikuks. Asendame selle eheda reklaamiga: lugege meie raamatut „Eesti ravimtaimed“, kus piparmünt on esimeses köites, rohemünt ja mündi sugulane monarda ehk indiaanimünt aga kolmandas osas.

Piparmündi rahustava ja und soodustava toimega on asi keerulisem: paljud usuvad sellesse ja kinnitavad, et piparmünt ju lausa maitseb rahustavalt. Teadusuuringud seda (veel?) ei kinnita ega lükka ka ümber – nii ongi, et vaba maa, vaba rahvas, vaba piparmünt.

1 Martin Vällik, „Euroopa Liit keelab piparmündi ära!“ – vitamiiniärikate udujutt kui viiruslik meem. – skeptik.ee 30. XI 2010.

2 https://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:L:2010:080:0052:0054:et:PDF

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria I osa Eesti ravimtaimedest „Sild üle vaevavete ehk Kuidas murda etnomeditsiini koodi“ 24. jaanuari Sirbist.

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria II osa Eesti ravimtaimedest „Kange kadakas kangutab tõekspidamisi ehk Kuidas igast haigusest lõpuks Opel saab“ 28. veebruari Sirbist.

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria III osa Eesti ravimtaimedest „Püha pärn ja kuri koroonaviirus ehk Kuidas lõhmus meile raskel ajal korda läheb“

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria IV osa Eesti ravimtaimedest „Kuidas isegi palderjan ilma Leninita läbi ei saanud ehk Kuidas vanast rahvaravimist igati parketikõlblik Euroopa ravimtaim sai“ 22. mai Sirbist.

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria V osa Eesti ravimtaimedest „Oh sa vana pässik, kuidas sinust küll chaga sai ehk Elueliksiiri keerdkäigud moe- ja teadusemaailmas“

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria VI osa Eesti ravimtaimedest “Mürgine maikelluke, mida lihtsurelik ise endale sisse võtta ei julgenud ehk Taparelvad metsateel ja mõtetes”.

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria VII osa Eesti ravimtaimedest „Punastav naistepuna ehk Kuidas inetust pardipojast maailma tipptegija sai“

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria VIII osa Eesti ravimtaimedest „Põdrakanep ehk Kuidas suurem suguvend pajulilledele koha kätte näitab“