Kümmekond aastat tagasi tabas meie kõige pisemate – lasteaialaste – õpetajaid äkki üks määrus. Suures lastekaitsetuhinas otsustati äkki, et lasteaia õuealal ja siseruumides ei tohi enam kasvatada mürgiseid taimi („Tervisekaitsenõuded koolieelse lasteasutuse maa-alale, hoonetele, ruumidele, sisustusele, sisekliimale ja korrashoiule“. Vastu võetud 6. X 2011 nr 131). Eeskirja esimese peatüki viimase punktina on seal kirjas, et „lasteasutuse maa-ala haljastuses ja ruumides ei tohi olla mürgiseid taimi“.

Seevastu mürgiste taimede nimekiri oli unustatud juurde lisamata. Ikka ja jälle tabab kontrollide saabumise eel lasteaednikke õudusunenägu: kuidas teha kindlaks, milline taim on mürgine määruses kirjeldatud määral? Õnneks on meil välja antud mürgiste taimede raamatuid, viimati ilmunutest Krista Kauri, Urmas Laansoo, Taimi Puusepa „Mürgised taimed õues ja toas“, mis on ilmunud 2010. aastal ja ehk kaudselt ka määruse kehtestamise aluseks. Paraku on raamat ammuilma läbi müünud ega ole alati kättesaadav. Nüüd teeb olukorra erakordselt segaseks veebist leitav, kus mürgipitseri võib otsaette saada mõni meile nii omane taim, samuti see, et ravimtaimejookide valmistajad eksperimenteerivad ka väga mürgiste taimedega. Kuigi meie lasteaiaõpetajad on ühed kõige loodusteadlikumad õpetajad üldse, annab loodushariduse vähikäik ja ühe põlvkonna loodusest võõrdumine end juba tugevalt tunda. Nii pildistataksegi kogu lasteaia taimestik kiiresti üles ja saadetakse pildid botaanikaaeda nimetatud raamatu autoritele või loodustundjatele, et teada saada, kas mõni lasteaia territooriumil õilmitsev taim on mürgine.

Lasteaedadest ei ole teada ühtegi juhtumit, kus laps oleks saanud eluohtliku mürgistuse, kuigi ka toataimena kasvatatakse päris palju ohtlikult mürgiseid taimi. Mis veelgi kentsakam, meie taluaedades on kasvanud ammustest aegadest, sageli liivakasti ja mängumaa kõrval, Eesti kõige mürgisem taim – sinine käoking. Pole teada, et mõni laps oleks selle mänguhoos alla neelanud või mürgistuse saanud, kuigi veel sada aastat tagasi võis suvel selle lille imeilus sinine õis laste liivakooke kaunistada. On teada, et mingi osa surmavalt ohtlikust mürkainest liigub organismi ka läbi naha. Näiteks musta belladonnat ehk karumustikat võib pidada üheks inimkonna vanimaks psühhofarmakoniks, mida kasutati süüdimõistetavatelt ülestunnistuse saamiseks: selle nahale määritud mahl lasi tropaanalkaloidid osaliselt nahasse, sealt verre, verega ajju – ja nii need keelepaelad valla pääsesidki. Nii et mürgistuse saamiseks pole taime alati süüa vajagi. Ohtlik on seegi, kui taime katsunud uudishimulikud sõrmed varsti tee suhu, ninna või silma leiavad. Ometi aitab just taime puudutamine ehk kompimismeele rakendamine tundma õpitavaid taimi püsimällu paigutada. Kõige vähem õpitakse taimi tundma neid üksnes vaadates.

Eesti peredes õpetati taimi tundma mängudega. Meil on terve hulk vanu laste lillemänge, mille käigus saadi selgeks ja tuttavaks taimedega, mida võis murda ja mängus kasutada. Nii näiteks sai juba esimesel korral selgeks vanal ajal ka toiduks tarvitatud heinputk putkepritsi tegemise käigus, selle eriline lõhn ja punane pundunud sõlmekoht jäid meelde. Ei tulnud kõne allagi, et mõnd muud mürgist putke oleks mängudesse kaasatud, kuigi neid on meil Eestis terve trobikond ja just mürgiste putkede selgeksõppimine tekitabki segadust.

Aga vahepealne jutt ja kollakamas ajakirjanduses suureks puhutud probleem, et lasteaias ei tohi kasvatada jänesekapsast, mille õisi ja lehti on vanem põlvkond kõik lapsepõlves puginud, sest neis on ohtlikke oksalaate, siis ükski laps ei suuda neid ära süüa sellises koguses, et see tervisele halvasti mõjuma hakkab.

Mis siin lastest rääkida, vähese looduse tundmise tõttu teevad rumalaid vigu täiskasvanudki. Nii on kuulda olnud päikese käes lebotavatest sõdurpoistest, kes mugavamaks äraolemiseks on näole mõnusalt suure Sosnovski karuputke lehe asetanud. Veelgi pikantsem on lugu kaugsõiduautojuhtidega, kes hirmust piirijärjekorrast välja lennata on oma kergemat häda püüdnud õiendada läbi karuputke pika õõnsa varre.

Lõhnaterrorist meie magamistoas

Uuringud näitavad, et meie lasteaedade „kooliaiad“ on aja jooksul kahanenud 1 × 3 meetri suuruseks püsilillepeenraks ja sageli on selles peenras üks lilleke, mis lastele tõesti võib ohtlik olla, ilma et see meile üldse pähe tulla võiks – mai­kelluke. Tänapäeva taimede kasutamist kirjeldavates raamatutes maikelluke mürgisuse tõttu enamasti puudub. Aga ka tema puhul ei piisa mürgistuseks lille korjamisest, vaid selleks on vaja ära süüa hea hulk marju. Õnneks on nii, et meie tingimustes enamik kaunitest õitest marjaks ei saa ja kümne marja leidmine on haruharv sündmus. Sel hilissuvel püüdsime leida kohti, kust marju oleks korraga võimalik korjata eluohtlikus koguses, aga ei suutnud. Pealegi ilmuvad marjad muust rohelusest nähtavaks alles septembris, kui nad on oranžiks tõmbunud. Eestis suudab maikellukese õitest viljuda tõesti väga vähe. On suur õnn ja vahel ka õnnetus selline koht leida. Marjanappus on ka põhjuseks, miks see taim peab ennastunustavalt kiiresti risoomi kaudu levima. Seetõttu aednikud teda lillepeenrasse eriti ei taha, parkides ja salumetsades aga tekib kogemata kombel maapinda sattunud juurikatükist peagi suur koloonia. Seemnest paljunedes õitseb maikelluke looduses alles seitsmendal aastal. Kuigi mõnel pool väidetakse piibelehe marjad magusad olevat, takistab õnneks nende söömist üpriski jälk maitse.

Aga kindlasti on ta lõhnaterrorist: kui ikkagi endale maikellukesekimp magamistuppa või töölauale seada või siis väikelaste mängutuppa tuua, võib oksendushoo ja peavalu kätte saada küll. Järgmisel korral nina meid enam ei peta ja hoiatab ohu eest ja nii võib paljude maikellukese lõhnaga kosmeetikatoodete vastu tekkida vastikustunne. Õnneks juhtub selliseid kergeid mai­kellukesemürgistusi vaid siis, kui oleme jäänud lõhnahurmas magama, muidu laseme sellisest ruumist vaistlikult jalga. XX sajandi algusest on maikellukese lõhnaga aineid toodetud juba sünteetiliselt.

Maikellukese lehti on aga vanal ajal lapsed suhu pistnud küll, nimelt tema teine nimetus ‘piibeleht’ tähendab seda, et vanasti olid piibelehe laiad ja tugevad lehed pillimeeste muusikavahend, karjapoistest peiarid oskasid lehepillil mängida vapustavaid lugusid. Piibari või peiari pilli järgi on see taim endale rahvapärase nime saanud. Niisama katsumine ei ole küll ohtlik, piibelehe mürgisus on saanud müüdiks karulauguhulluse tõttu, kuigi igaüks, kes korra eluski käinud piibelehti korjamas, ei aja neid kunagi segi.

Maikuu taimena on tema teaduslik nimetus maikelluke. Ladinakeelne Convallaria majalis tähendab ‘maikuus õitsev orgude liilia’. Maikellukest peetakse kevade sümboliks. Esimesed õied puhkevad sel kenal lillel enamasti 15. mai paiku, aga õitseb ta metsaalustes veel juuni alguseski. Viimase õie õidepuhkemine on verstapostiks, mis näitab, et kevadest on saanud suvi. Uus, järgmise kevade õisik on risoomi tipupungas juba sündinud, kuigi on veel pisi-pisike.

1982. aastast on maikelluke Soome rahvuslill ja oli enne euro kasutuselevõttu ka rahatähtedel. Oma keelekujulise lehe järgi kannab ta nime kielo. Ja kuigi rahvuslille valimisel peeti teda ka liiga kommertslikuks ja metsariigi Soome jaoks liiga aialembeseks taimeks, on tema risoom rasketel aegadel olnud leivajahu sees leivapikendaja. Maikellukese õisi leidub ka mitme teise riigi piirkondade vappidel.

Piibelehe õielõhn ja pisikeste kellukjate õite neitsilikkus on tekitanud tema kohta rahvalugusid, tuntuim neist August Kitzbergi üleskirjutatud „Piibeleheneitsi“ ja nii on terved põlvkonnad otsinud piibelehe õie sees elavat väikest haldjaneidu. See on ka taim, mida kingiti kevadisel armuööl kallimale, pärast sattus sageli raamatu vahele ning neid salapäraseid, koltunud õisi võime veel praegugi vanade raamatute vahelt leida.

Piibeleht on armuõnne ennustamise taim, temaga on ikka loetud „armastab – ei armasta“, aga seda me teha väga ei soovita, sest enamasti kipub õievarre küljes olema viis või seitse õit.

Aga ikkagi, need mürgised marjad? Rahvalugu pajatab, kuidas maikelluke nuttis kevadet taga nii kuumade pisaratega, et veri väljus tema südamest ja värvis rohelised pisarad helepunaseks. Meie esivanemate meelest oli maikelluke tõesti taim, millel suur seos südameverega, teda peeti kõige paremaks südamerohuks – ja seda rohtu tuli võtta pisikeste tilkadena.

Kui süda kloppis, ei aidanud lehepilli puhumine

Maikellukest kasutati südamenõrkuse ja peapöörituse raviks, aga ikka väga väikestes kogustes. Tinktuuri tilgutati suhkrutükile kümmekond tilka ja võeti sisse siis, kui „süda kloppis“, eriti kasutasid seda vanemad naised. Ehk oli see ka salarelv, miks naised südamehaiguste tõttu nii kiiresti teise ilma ei läinud nagu nende mehed, kes viimse võimaluseni tööd rabasid. Läbi aegade on naised ikka juba väikese haigushoo ajal metsast ravimeid otsinud ja nii on alati püsinud vanemate naiste ülekaal.

Veel teistegi veresoonkonna haiguste sümptomite puhul on maikellukeselt vanal ajal abi otsitud, kui tema abil vähendati jalgade paistetust, palavikku ja peavalu, õiepulber sulges ninna tõmbamisel ninaverejooksu. Kirjeldatud on, et silmahaiguste puhul tehti temast kompressi. Ka üks päris ekstreemne soovitus: verejooksu sulgemiseks pigistati värskele haavale maikellukesemahla.

Ka närvihaigustele on temalt abi loodetud. Keskajal arvati, et temaga on võimalik taastada halvatu kõnevõime. Ta oli ka vanaaegsete nuusktubakate koostises, millest loodeti abi langetõvehoogude korral. Tänapäeval kasutatakse teda homöopaatilise vahendina väga väikestes kontsentratsioonides.

Ja ikkagi ei ole ta olnud taim, mida igaüks endale kodus ravimiks tegi, vaid seda tarkust on vaja olnud apteekri käest küsida. Või metsaonnis elava vana taimetarga käest. Ta on mürgine taim, mida lihtsurelik ise endale sisse võtta ei julgenud – ja õigesti tegigi. Võrumaal kinnitati 90 aastat tagasi, et maikellukesega südamehaiguste ravimine on tulnudki apteekide kaudu: „Kirekäre lehed. Maikelluke, piibeleht. Convallaria L. Tarvitatakse südamehaiguse vastu, kuid tarvitamine on vist pärit mitte rahva-, vaid apteegitarkusest.” Vilbaste, TN 7, 1161 (16) < Võru l < Räpina khk, Kahkva v, Kuivamäe t – Joosep Sultson, Võrumaa koolinõunik, snd 1887 < emalt (1929).

„Kuulge, aidake mul üks inimene ära tappa!“

Just sellise palvega tuli, ja ilma igasuguse sissejuhatuseta, lagedale keegi mees, kui olin (Ain Raal) aastate eest oma Tartu ülikooli farmaatsia instituudi kabinetis lauatelefoni toru tõstnud. Muidugi jäin sõnatuks, sest tõtt-öelda säherdune tegevus minu praktikasse ei kuulu. See, et küsitakse, millise ravimtaimega rikkaks saab, on tavaline asi, aga niisuguses päringus oli midagi talumatult uut. Mõninga vaikuse järel kostis liini teisest otsast rahulolevat naerumüginat, seejärel tutvustas helistaja ennast Viljandi kirjaniku Vello Lattikuna. Selgus seegi, et kodanikualgatuse korras oli surma mõistetud õnneks vaid kirjanduslik tegelane, kelle looja pidas vajalikuks tema elupäevad lõpetada mürktaime läbi, aga nõnda, et mürk aeglaselt mõjuks ja mürgitaja isik võimalikult kaua varju jääks. Kuivõrd juristist kirjamees oli ühes oma raamatus mu õigusteadlasest isa kiita võtnud, siis otsustasin talle appi minna, s.t virtuaalse mõrva kaasosaliseks hakata. Tapariistaks sai pealtnäha tavaline toorsalat, kuhu oli tarvis lisada üks eriline koostisaine. Esmalt kaalusin maikellukest, aga et asi kindlam saaks, langes valik verevale sõrmkübarale ehk digitaalisele (Digitalis purpurea). Koostises on neil üht-teist sarnast ning mõlemad mõjutavad otseselt südamelihast, kuid piibelehest märksa eluohtlikum on digitaalis. Kirjandushuviline lugeja võib Vello Lattiku ballaadist „Messias Järvamaalt“ (2006) ise järele uurida, kas ja kuidas salat maitses ja mõju avaldas.

Olen endalt vahel küsinud, et kas selline virtuaalnegi mõrv on ikka eetiline. Viimaks leidub järgijaid? Ajaloolises Hippokratese vandes on sõnastatud sellinegi eetiline põhimõte: „Mina tõotan mitte kellelegi anda surmavat ravimit, kui mind ka seda teha palutaks, samuti luban, et mina ei anna ka sellekohast nõu.“ Aga sellisel juhul tuleks salastada kogu toksikoloogia ja iseäranis sellealased teadusartiklid, sulgeda internet ning koristada müügilt kööginoadki.

Natüürmort joodiku, vaasi ja piibelehega

Aeg-ajalt võib kuulda säravat linnalegendi hirmsa pohmelusega ärganud alkohoolikust, kelle keharakud lausa kisendavad kaotatud vedeliku järele, aga liha on nõder ja tõusta nii raske. Pole hullu – kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem: otse diivani kõrval on lauakesel vaas, vaasis maikellukesed ja muidugi vesi. Seega on meie legendi kangelane ilu hindav joodik, või nii. Kes ütles, et ilu ei sünni patta panna? Suures ihuhädas sündis lillevesi juua küll. Ainult et tükk aega hiljem leitud mees surnuna. Teadjamad osanud koguni lisada, et lahang olevat näidanud tema südamelihase krampi kokkutõmbemomendil, mis muide on omane südame­glükosiidide üleannustamisest tingitud surmale. Ja ennäe, sealsamas laua kõrval see peasüüdlane, kuivale jäetud mai­kellukesekimp maas vedelenudki ilmse püüdega teha nägu, justkui tema oleks siin kõigest ilu pärast. Nii et piibeleht kohtupinki!?

Venelastel on üks tore sõna naukaobraznost, mis sobib märkima kõike, mis pealtnäha teadust meenutab, aga seda ikkagi ei ole. Just siia kuulub ka meie vahva linnalegend.

Mõelda vaid, maikellukese kõik osad sisaldavad kardenoliidide hulka kuuluvaid südameglükosiide ehk kardiosteroide, mille molekuli sahhariidne osa ehk glükoon muudab need steroidsed ühendid vesilahustuvaks. Mingi osa neist lahustub ka toatemperatuuril ehk tõepoolest sisaldub vaasivees. Kui siia veel lisada südame süstoolne seiskumine, siis tundub kõik ju teaduslikult põhjendatud olevat. Nii lihtne see siiski ei ole.

Piibelehes on üle 30 südameglükosiidi, millest kõige mürgisema ühendi konvallotoksiini surmav annus on 0,08 mg ühe kilogrammi kehakaalu kohta. Kui meie seltsimees alkohoolik kaalub näiteks 75 kilo, siis oleks talle vaja 6 mg (ehk 0,006 g) konvallotoksiini. Kuivatatud maikellukese lehed sisaldavad 0,1–0,5% kardiosteroidide summat, millest konvallotoksiin moodustab 4–40%, kuid organism omastab sellest suukaudsel manustamisel vaid alla kümnendiku. Pole täpselt teada, kui suur osa lillekimbus olevatest kardiosteroididest ja sealhulgas konvallotoksiinist lahustuks vaasivees, kuid see kogus on kahtlemata väike. Seega vaasivee saatuslik toime janu kannatanu morbiidsele käekäigule pole kuigi tõenäoline. Küll aga tasub teada, et meesterahva keha lammutab alkoholi kõige usinamalt hommikul kella seitsme paiku, mil organismi kuhjub kõige suurem kogus etanooli mürgiseid laguprodukte. Sellel ajal on vikatimees märksa lähemal kui vaas maikellukestega.

Kohtuarstid on vestlustes maininud, et Eestis maikellukesest tingitud surmajuhtumeid esinenud ei ole. Mürgistusi aga küll, ja hea on teada, et eriti tundlikud on maikellukese ohtlike toimeainete suhtes kassid, koerad vähem. Nii et piibelehtede vaasivee kättesaadavusele tasub mõelda seoses väikelaste ja koduloomadega.

Seega on maikelluke MÜRGINE taim, lehtedest veelgi mürgisemad on tema marjad ja seemned, mürgistustunnused võivad kujuneda juba 5–10 marja söömisel.

Maikelluke ravimtaimena

Veel Nõukogude aja lõpuski, mil apteekides rohkelt ravimeid valmistati, lisati arstiretsepti järgi mikstuuridesse muu seas ka maikellukesetinktuuri. Nüüdsel ajal tarvitatakse maikellukest vaid kohati tööstuslike preparaatidena peamiselt kroonilise ja ägeda südamepuudulikkuse, kardioskleroosi, südame neuroosi ja rütmihäirete korral. Standardile vastav maikellukesepulber sisaldab 0,2–0,3% kardioglükosiidide summat ja selle farmakoloogilist toimet loetakse võrdseks 0,2% konvallotoksiini sisaldusega. Sellise pulbri keskmine päevane annus on 0,6 g, mis vastab 1,2–1,8 mg toimeainetele. Mingil juhul ei tohi sellist pulbrit ise valmistama hakata ja sisse võtta. Andmed Eestis kasvava piibelehe keemilise koostise kohta puuduvad.

Põhjuseks, miks maikellukest nüüdisajal arenenud riikide ametlikus meditsiinis enam ei kasutata, on asjaolu, et tema südameglükosiidide koostis ja seega toime varieerub suurtes piirides, raskendades täpset annustamist. Samuti on probleemiks konvallotoksiini kui peamise toimeaine juba mainitud väga halb omastatavus (alla 10%) inimorganismi poolt.

Euroopa Ravimiamet on seda meelt, et maikellukese kasutamisest tulenev võimalik oht kaalub üles võimaliku kasu. Küll aga lubab ravimiamet maikellukest homöopaatiliste preparaatidena anda loomadele, kui ekstrakti on lahjendatud mitte vähem kui 1000 korda. Selline tõmmis vastab kõige rohkem 0,1% taimsele materjalile ja on tõepoolest lahja.

Minge parem metsa!

Mis me kogu loost järeldame? Valehirmud immitsevad meie organismi läbi valge lehepinna ja just valge leht väikeste trükimustatäpikestega tapab meid aja jooksul kindlamalt kui kaunis maikelluke. Laskem tal kasvada oma aias ja ka lasteaias, meis süttiv ilumeel paneb meid tema läbi loodust armastama ja temast saadud parim südamerohi on just seesama roheline rohi – rahu ja tasakaal looduse keskel.

Ja veel ühe küsimuse tahame artikli lõpus õhku paisata. Autorite vahel on paljude taimede kohta kerkinud üles vaidlus, kas selle taime leht on sinakasroheline või lihtsalt roheline. Tõepoolest võib vahel taime värvus varieeruda sõltuvalt kasvukohast, langevast päikesevalgusest ja lehel leiduvast kaitsekihist. Või siis ka taustsüsteemist – nii näiteks võib karulaugu ja maikellukese võrdlemisel öelda, et maikelluke on sinisem. Inimeste värvitaju on erinev ja lõpetuseks võime öelda, et maikelluke on kindlasti taim, millel on rohkem kui viiskümmend rohelise varjundit. Minge metsa ja uurige!

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria I osa Eesti ravimtaimedest „Sild üle vaevavete ehk Kuidas murda etnomeditsiini koodi“ 24. jaanuari Sirbist.

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria II osa Eesti ravimtaimedest „Kange kadakas kangutab tõekspidamisi ehk Kuidas igast haigusest lõpuks Opel saab“ 28. veebruari Sirbist.

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria III osa Eesti ravimtaimedest „Püha pärn ja kuri koroonaviirus ehk Kuidas lõhmus meile raskel ajal korda läheb“

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria IV osa Eesti ravimtaimedest „Kuidas isegi palderjan ilma Leninita läbi ei saanud ehk Kuidas vanast rahvaravimist igati parketikõlblik Euroopa ravimtaim sai“ 22. mai Sirbist.

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria VII osa Eesti ravimtaimedest „Punastav naistepuna ehk Kuidas inetust pardipojast maailma tipptegija sai“

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria VIII osa Eesti ravimtaimedest “Põdrakanep ehk Kuidas suurem suguvend pajulilledele koha kätte näitab”