Eesti Rahva Muuseum – rohkem kui muuseum
Eesti Rahva Muuseum ei sündinud üleöö ühegi võimuri käsikirja ega korralduse alusel. Ei olnud see meie rahva kultuuriait ka ühegi arengukava, programmi või riikliku asutuse initsiatiiv. See on esimene kodanikuühiskonna isetegemise näide, mis kuldsete tähtedega kirjutatud eesti rahva iseolemise ajalukku. Ning selles kuldsete tähtedega kirjutatud ajaloos eristub omakorda peatükk, kus eriti selgelt eristub Jakob Hurda nimi. Ärkamisaja vaimu kehastus Hurt ei näinud muuseumi sündi, kuid see sündis tema õpilaste jõupingutusel otsekui monumendina õpetaja tööle. Selles on oma peidetud kood järjepidevusest kultuuripärandi säilitamisel ja tutvustamisel. Tänu sellele on meie kultuuripärand kokku kogutuna maailma ulatuses enneolematu.
XIX sajandi lõpus elati Eestis kohati veel nagu muuseumis, inimesed kandsid vähemalt pühapäeval kirikusse minnes rahvariideid, suulist rahvaloomingut kanti põlvest põlve edasi veel igas peres. Jakob Hurt otsustas selle kultuuripärandi kokku koguda. Selleks kasutas ta vabatahtlike korrespondentide abi suulise kultuuripärandi ja ainelise vanavara kogumisel. Selles ongi Eesti tohutu vedamine. Meil maarahvana oli veel säilinud see, mis enamikus Euroopa riikides tööstusliku revolutsiooniga kaduma hakkas.
Otsustava tõuke ERMi rajamiseks andis Hurda surm 1906. aasta viimasel päeval. Tema testament rääkis kogutud kultuuripärandi säilitamisest, et see väärtus peab rahvale alles jääma. Hurda matuste järel kogunes Vanemuise väikesesse saali seltskond tollaseid vaimuinimesi, kes asusid arutama, kuidas Hurda tööd säilitada ning rahvale võimalikult kättesaadavaks teha. Mõte rajada Hurda muuseum esitati 1907. aastal, teoks sai see 1909. aastal. Arvestades kavandatud töö hulka, valitigi nimeks Eesti Rahva Muuseum. Alguses, kui muuseumi ei olnud, olid esimesed asjad Oskar Kallase voodi all, ülejäänud üle Eesti laiali. Muuseumil aitasid püsima jääda ja kasvada ning areneda rahva annetused.
ERM näitas oma sisu ka rahvale ja riigile kriitilistel hetkedel. Nõukogude okupatsiooni järel suudeti just ERMi seinte vahele peita ja päästa hindamatuid kultuuriväärtusi, mille kommunistid oleksid hävitanud. 31. juulil 1941 avaldas Postimees ERMi üleskutse suvesõjaga seotud museaalse väärtusega esemete ja kirjelduste kogumiseks. Pikal nõukogude ajal suudeti jätkata suulise pärimuse kogumist, mis oli seotud riskiga, sest inimeste mõtteid ja kultuuripärandit ei olnud veel suudetud mürgitada valitseva ideoloogiaga. Sümboolne on seegi, et ERMis on traditsiooniliselt hoiul Eesti esimene lipp!
Pikaajalise eesmärgi poole – Jakob Hurt 2.0
Praegune aeg on taas oma arengus pöördeline. Kultuuripärand kolib arvutisse, digimaailma ja internetti. Seda nii igapäevasel suhtlemistasandil kui ka säilitamise ja uurimise mõttes. Inimeste igapäevane suhtlemine on muutunud. Kas ei ole ka meil viimane aeg talletada kõik see, mis on veel vanaema pildialbumis, vanemate kirjalaekas?
Kultuuriministeeriumis on koostatud suurepärane dokument pealkirjaga „Digitaalne kultuuripärand 2007–2010”. Kahjuks ei ole teada, kui palju programmist reaalselt ellu viidi. Aga võib olla kindel, et kultuuripärandi digitaliseerimine tegelikult alles algab.
Kultuuripärandi digitaalsena säilitamise eesmärk on tagada hävimisohus oleva kultuuripärandi kui terviku säilimine selleks kõige sobivamate vahenditega ning kultuuripärandi kättesaadavaks tegemine võimalikult laiale tarbijaskonnale, kasutades selleks sobivaimat tehnoloogiat ja kasutajasõbralikke meetodeid.
Missugust kultuuripärandit kultuuriministeerium silmas pidas? Kõik see on mõeldud nn mäluasutuste e peamiselt muuseumide jaoks. See on tüüpiline organisatsiooni ja institutsioonikeskne lähenemine. Kultuuripärandi loojateks on aga tavalised inimesed. Miks me neid ei arvesta, kaasa ei haara? Meie kodanikuühiskond on sealmaal, et iga perekond võiks olla selleks Jakob Hurda korrespondendiks, kes talletab olulise pärandi, mis ähvardab muidu jäljetult kaduda.
On aeg liikuda edasi järgmisele tasandile. ERM ei ole üksnes maja, ehkki ka see probleem tuleb lahendada. ERM ei ole ka pelgalt muuseum kui riiklik organisatsioon. Endine kultuuriminister Laine Jänes ja ERMi direktor Krista Aru on tõdenud: „Moderniseeruv aeg vajab uut sõnastust vanade väärtuste seletamiseks XXI sajandi võtmes.” Tehkem siis seda! Igas peres on tallel kirjavahetust, perekondlikke fotosid ja dokumente eri aegadest, millel sageli on palju laiem väärtus kui lihtsalt perekondlikud sündmused. Aeg on see kultuuripärand digiteerida, kokku koguda, süstematiseerida. Eesti Rahva Muuseum peaks siin olema Hurda rollis ja iga eesti pere korrespondendi rollis. Kuid kaasata tuleks kodanikuühiskonna võimaluste lai skaala. Tuletame meelde kas või „Teeme ära!” edukaid prügitalguid. Ja isegi rahva annetustega ERMile väärilise hoone ehitamine ei oleks selle ürituse käivitamisel utoopia. Sellise ettevõtmisega suudaksime end jälle ka maailmale nähtavaks teha. Meie e-riigi tuntus on paljuski juba eilne päev, sest tegelikult hakkame ka selles valdkonnas maha jääma ja väsima. Digitaalsete arhiivide ja raamatukogudega on paljud riigid meist juba kaugele ette läinud. Meil on vaja midagi uut ja sisulist. Ja see võiks betoonivalu ja muuseumide liitmiste ja lahutamiste vaidluste asemel olla tegelik eesmärk ja kogu rahva ühine jõupingutus. Teeme ära, Jakob Hurt 2.0!