Pühapäeva pärastlõunal oli tavapärase sümfooniaorkestri asemel Estonias ennast lavale seadnud festivalil ?Klaver ?02? debüteerinud Klaveriorkester. Pianismi vastu tundub Eestis olevat jätkuvalt eriliselt suur huvi: päev varem debüteeris ERSO ees noor pianist Jaan Kapp Rahmaninovi Teise klaverikontserdiga ning sellest elamusest sai osa samuti täissaal.
Klaveriorkestrisse kuulub kaheksa väga eripalgelist pianisti-isiksust. Selles mängivad duopartneritena tuntud Nata-Ly Sakkos ja Toivo Peäske, Kai Ratassepp ja Mati Mikalai, Piret ja Lauri Väinmaa, Reet Kopvillem-Ruubel ja Piret Habak. Peab otsekohe kiitma nende imelist võimet tekitada tervikliku organismi hingamist ja ühes rütmis võnkumist. Samas ei kaota mitte ükski pianist hetkekski oma isikupära, see on tuntav mängus ja näha ka laval.
Kontserdi kava oli üles ehitatud tasakaalustatult, sest kõrvuti kõlasid nii klassika kui nüüdisteosed. Kontsert algas J. S. Bachi kuulsa ja armastatud ?Itaalia kontserdiga? F-duur. Sedakorda ei kõlanud 1735. aastal valminud teos küll mitte sooloklaveri-versioonis, vaid veidi orkestraalsemas mõõtmes, mis mingis mõttes tulenes ka teoses endas sisalduvast kontseptsioonist. Nimelt on Bach selle aluseks võtnud Vivaldi soolokontserdi vormi ja juba originaalteoses mängitakse ühe manuaaliga otsekui solisti ning teisega justkui orkestripartiid. Nii et kui juba on tekkinud Eestis selline omapärane ja nakatav kooslus nagu Klaveriorkester, siis on see kindlasti üks teos, mida on hea kuulata ukraina pianisti ja dirigendi Aleksander Ziloti seades.
Kolmele mängijale kirjutatud versioonis on Bachi ?Itaalia kontserdi? kõla üldine massiiv loomulikult jõulisem ja kontrastid teravamad. Ning kuna teose igas osas mängis ka erinev pianist n-ö solistipartiid, siis andsid ka need kolm solisti teosele oma näo. Neist eredamad olid ehk kõlalist aktsentueeritust pakkuv Piret Väinmaa teose esimeses ning lüürilist joont kauni kaarena kujundav Lauri Väinmaa teises osas.
Carl Czerny esindas XIX sajandi neljal käel kodumusitseerimise traditsiooni. Kontserdil ettekandele tulnud neljale aadlidaamile kirjutatud Kontsert-kvartett neljale klaverile op. 230 näitas populaarset transkriptsioonide traditsiooni, kus meeldejäävaid ja armastatud ooperimeloodiaid oli võimalus esitada koduses atmosfääris. Et teoses olid soolo-osad jaotatud nelja daami vahel võrdselt, siis said võrdselt oma interpretatsioonikunsti näidata ka praegused pianistid Kai Ratassepp ja Mati Mikalai ning Nata-Ly Sakkos ja Toivo Peäske.
Muusika tänapäevast poolt vahendas Jaan Räätsa ja Urmas Sisaski looming. Taas toodi ettekandele Urmas Sisaski taevatähtede võngetest inspiratsiooni saanud ?Universumi hääled?. 2002. aastal valminud 88. oopusenumbrit kandev teos viitab paralleelile, et klaveril on niisama palju klahve kui tähtkujusid universumis. Sestap võiks just klaverite abil ette võtta reisi universumi saladustesse. Klaverisümfooniale on vahepealsete aastate jooksul lisandunud ka autori osalemine selle ettekandes. Urmas Sisask oligi seekord laval ja lisas juba niigi keevale rütmienergiale omalt poolt kulminatsioonihetkedel ?amaanitrummi. Õnneks ei ole teose n-ö uue versiooni kontseptsioon muutunud ja sümfoonia südames kõlab endiselt kaunis vaikne hingamishetk lüürilise meloodia kujul.
Rütmienergiast olid tegelikult kantud mõlema eesti helilooja teosed. Sisaski faktuurikäsitlus tundus sealjuures olevat vaheldusrikkam, Klaveriorkester kõlas ka ühtse tervikuna. Mängijaid pidi kulgevad motiivid juhtisid müstilist reisi universumi saladustesse ja ega Sisask muidugi ei üritanudki kõiki neid saladusi lahendada ühes klaverisümfoonias. Peale jäi ikka ugrilik ?amanism ja klaverienergia.
Jaan Räätsalt oli tellitud särav kontsertteos ?Muusika neljale klaverile ja kaheksale pianistile?. Mitmed klaveriorkestri pianistid on Räätsa loomingu aktiivsed esitajad, kes on ikka nautinud helilooja muusika loogilisust ja mängitavust. Ja ka esiettekandele tulnud teos esindas Jaan Räätsa meile juba tuntud helimaailma. Nagu ikka, on Räätsa muusikast leitud XX sajandi minimalistide korduvaid mustreid, sarnasusi Nymani, Reichi, Nancarrowga ja lisaks veel ka oma ajastu pitserit ? ?ostakovit?likku groteski. Kindlasti pakub valminud ?Muusika neljale?? klaveritest koosneva orkestri koosmänguks rõõmurikkaid hetki.
Mõnes mõttes soovitaks eesti pianistidele uute teoste tellimisel rohkem julgust. Klaverimuusika on (nagu saali täituvusest näha võib) meie muusikahuviliste seas populaarne ja kindlasti oleks see tore võimalus, kui pakkuda edaspidigi kuulamiseks eesti meistrite mitmekülgset loomingut ning ka uusi otsinguid XXI sajandi klaverimuusika kõlapildis.