Kõik sai alguse Eesti Päevalehe septembri lõpul ilmunud juhtkirjast „Näitlejad ei saa kunagi jõukaks, kui teater raha ei teeni“¹, mis torkas silma oma erakordse asjatundmatusega. Tundmatuks jääda soovinud juhtajakirjanik jagab seal napakavõitu soovitusi, mil kombel teatrid peaksid senisest rohkem lisaraha teenima ja saaksid nõnda ise oma näitlejatel palka tõsta. „Teater peab hakkama ise märksa enam pingutama, et endale kasumit toota,“ ollakse juhtkirjas veendunud. Eeskuju vääriva näitena pakutakse välja Hispaania teater (õigemini osa sellest), mille toimimissüsteem erineb Eesti teatri omast sama palju kui merisiga koduseast. Veel õpetussõnu: „Külastaja tunneb end kogu teatriskäigu vältel teatri kogukonna osakesena, ostab teenuseid ja toetab seda. On loodud eraldi võimalused sünnipäevalaste õnnitlemiseks, müüakse disainitud teatrimeeneid (Eestis saad parimal juhul osta kavalehe või pitsi konjakit) ja panustatakse tulevikku ehk tehakse aktiivselt ka reklaampakkumisi.“

Jutud imelistest teatrimeenetest, mis toovad jõukuse majja, jõudsid seitsme maa ja mere taha ning tekitasid ühismeedia kõlakodades tormilist vastukaja. Irvhambad, kes mõistsid olukorra totrust, ei hoidnud oma annet muidugi vaka all, vaid pakkusid välja igasuguseid lennukaid ideid, millega ja kuidas võiksid teatrid oma meeneriiulit täiendada. Kuid nagu ikka, oli palju ka juhmimaid lugejaid, kes kiitsid juht­kirjas öeldule takka ja leidsid, et purkisittujailt tulebki raha ära võtta – las teevad teatrit oma teenitud raha eest ja kui sellest välja ei tule, siis otsigu endale mõni päris amet.

Pits konjakit on muidugi alati hea ost, kuid tegelikult pole meeneteema meie teatritele sugugi võõras. Vaadake või Vanemuise suure maja jalutusruumis ringi: sealsest klaasvitriinist leiab esindusliku valiku meeneid logoga kruusidest kuni lavastuste DVDdeni. Häda on vaid selles, et isegi neid hoolsalt müües teater rikkaks ei saa ja selle arvelt töötajatel palka ei tõsta, lisatulu allikaid tuleb siiski mujalt otsida. Vaatamata sellele annan siinkohal edasi hea kolleegi, Sirbi esseistikatoimetaja ning vabal ajal teatriarvustusi kirjutava Valle-Sten Maiste tagasihoidliku soovi, et ehk võtaks mõni Mati Undi endine koduteater vaevaks anda välja ka lavastaja Undi kujutisega T-särk (kirjanik Undist on Tallinna kirjanduskeskus sellise juba teinud).

Kui ilkumist jätkata, siis pole paha plaan – muidugi mõõduka tasu eest – ka sünnipäevalaste õnnitlemine. See võiks näha välja nii: Eesti Draamateatri ülimenuka „Lehman Brothersi“ etenduse algul tormavad lavalt saali vennad Lehmanid ehk Mait Malmsten, Priit Võigemast ja Guido Kangur ning esitavad maksujõulisele sünnipäevalapsele laulva telegrammi vormis sünnipäevaõnnitluse.

Võib ju küsida, mida halba sellistes asjatundmatutes leheartiklites ikka on, las ajakirjanikud arvavad, nagu nad arvavad, meediamüra saadab meid niigi kõikjal. Halb on see, et selline müra juhib tähelepanu eemale olulisest, kultuuriminister Purga saab aga kahjurõõmsalt käsi hõõruda ja väita, et ühiskonnas on tekkinud arutelu, selle asemel et tulemuslikult oma valdkonna õiguste eest seista.

Ometi on kõigile asjaosalistele selge, et kultuuriasutused ja nende seas teatrid töötavad juba niigi viimse kasinuse piiril ning ilma sisulist kahju kandmata pole enam võimalik veel rohkem koomale tõmmata. Jah, tõesti, riigi sihtasutustena tegutsevate teatrite olukord on pisut kergem (aga ka kohustused suuremad), nende teatrijuht ei pea vaheajal kohvikus kohvi müüma või aitama enne suveetenduse algust heina­maal autosid parkida, nagu erateatrites, kus väikese koosseisu tõttu tuleb kõigil teha kõike. Nagu ütles Von Krahli teatri loominguline juht Juhan Ulfsak: „Väiketeatrite küsimus on praegu konkreetne: kas lööd laiade hööveldamata laudadega oma ukse kohe kinni või punnitad veel natuke ja lööd siis?“² Samuti on selge, et ainus omatulu kiire kasvatamise moodus, mis teatritel veel alles, on piletihinna tõstmine, ja seda on osa teatreid sunnitud uuest aastast ka tegema. Ent see murendab omakorda põhimõtet, mille kohaselt kultuuri riikliku toetamise põhjus ja eesmärk on selle võimalikult lai kättesaadavus.

1 Näitlejad ei saa kunagi jõukaks, kui teater raha ei teeni. – Eesti Päevaleht 24. IX 2024.

2 Madli Pesti, Et säiliks julgus minna tundmatusse. – Sirp 4. X 2024.