Vene kooli üleminekust eestikeelsele õppele on räägitud 1990ndate algusest: protsess pidi algama 1993. aastal ning aastaks 2000 pidi üldhariduskool töötama ainult eesti keeles. Enam kui kakskümmend viis aastat kestnud arengust (või pigem paigalseisust) võib järeldada, et vene kool iseenesest, ilma konkreetsete meetmete ja riigi toetuseta eestikeelseks ei muutu. Valimiste lähenedes on vene kool taas tähelepanu all. Poliitikud tegid otsa lahti 13. septembril riigikogus, kus ülemineku teemat arutati Isamaa fraktsiooni ettepanekul. 25. septembril eetris olnud saate „Suud puhtaks“ osalejad leidsid, et üleminek võiks toimuda, aga loomulikul teel. Üha enam kostab ka vene kogukonnast hääli, et eesti keel tuleks selgeks saada juba lasteaias.

Ometi pole üleminek eesti õppekeelele isegi gümnaasiumiastmes toimunud iseenesest. Eriti oluline siinjuures on see, et gümnaasiumiosa ülemineku küsimuses on saavutatud poliitiline kokkulepe, mis on kirjutatud seadusesse (PGS § 21 lg 3 ütleb, et gümnaasium on eestikeelne, § 21 lg 1 kohaselt loetakse õppekeeleks keel, milles toimuv õpe moodustab vähemalt 60% riiklikes õppekavades määratud väikseimast lubatud õppe koormusest). Alushariduse ning põhihariduse osas ei ole aga üksmeelt ning seal jätkub õppetöö valdavalt vanaviisi. Nii võibki juhtuda, et 60% eestikeelse õppega vene kooli lõpuklasside õpilane, kes suvel ajutiselt kassapidaja ametit peab, teatab keeleametnikule, et pole kunagi elus eesti keelt õppinud. Selliseid juhtumeid oli sel suvel rohkem kui üks ja seda Tallinna linnas.

Ülemineku suurimaks takistuseks keelejärelevalve seisukohalt on vene koolide õpetajate ja koolijuhtide vilets eesti keele oskus, mis samuti ei parane iseenesest. Omavalitsuste haridusjuhid, kes vastutavad koolides toimuva eest, näikse lootvat mingitele isetekkelistele muutustele. Õpetajad värbab koolijuht ja tema vastutab ka selle eest, et õpetaja kvalifikatsioon, sealhulgas ka eesti keele oskus, vastab kehtestatud nõuetele. Järelevalvepraktikas on märgata selget seost koolijuhi hoiakute, eesti keele oskuse ja koolis töötavate nõutavale keeleoskustasemele vastavate pedagoogide arvu vahel.

Kui kooli pidaja, s.t kohalik omavalitsus, hoiab ametis umbkeelset koolijuhti ei ole oodata ka pedagoogide keeleoskuse paranemist. Meenutagem kas või keeleinspektsiooni kohtusaagat Narva linnavalitsusega, kes vaidlustas inspektsiooni ettekirjutuse, millega kohustati linnavalitsust nõudma kõigilt Narva koolidirektoritelt ja nende asetäitjatelt ametikohal nõutavale tasemele vastava eksami sooritamist ning lõpetama töölepingu nendega, kes ei ole määratud tähtajaks eesti keele eksamit teinud. Selmet tegelda koolijuhtide keeleoskusega, võeti ette kohtulahing inspektsiooni vastu (Narva linnavalitsus jäi selles kaotajaks). Haridusministeerium võib kirjutada ilusaid programme ja kavasid, aga kui puudub seaduse tasemel poliitiline kokkulepe ning omavalitsuse suhtumine on nagu kirjeldatud, ei tule üleminekust midagi välja.

Keeleoskus arvude keeles

Muukeelse kooli õpetajad ja lasteaiaõpetajad, kes ei õpeta oma ainet eesti keeles, peavad oskama eesti keelt B2-tasemel. See tähendab, et inimene mõistab keerukate abstraktsel või konkreetsel teemal tekstide ning erialase mõttevahetuse tuuma, suudab spontaanselt ja ladusalt vestelda sama keele emakeelse kõnelejaga, oskab paljudel teemadel luua selget, üksikasjalikku teksti ning selgitada oma vaatenurka.

Keeleinspektsiooni järelevalvetulemused näitavad, et neljas Ida-Virumaa suuremas linnas (Narva, Kohtla-Järve, Jõhvi, Sillamäe) ei vasta enam kui 500 kooliõpetaja eesti keele oskus seadusega kehtestatud B2-tasemele. Gümnaasiumi­astmes, kus aineõpe toimub osaliselt eesti keeles, on õpetajate keeleoskus parem kui põhikoolis (kusjuures paranemist võib täheldada alates 2007. aastast, kui alustati ametlikult üleminekut eesti õppekeelele). Tallinnas ja Harjumaal ei vasta B2-tasemele umbes 130 kooliõpetaja keeleoskus.

On hakatud taas rääkima, et eesti keele õppega tuleks algust teha juba lasteaias. Inspektsiooni järelevalve­tulemused näitavad aga, et koolieelsete lasteasutuste töötajate eesti keele oskus on kooliõpetajatega võrreldes veelgi kehvem ja visam paranema, nii et eestikeelne õppetöö ei oleks sellistel tingimustel kuigi tulemuslik ega võimalikki. Kui lasteaiaõpetajatelt nõutakse eesti keele oskust tasemel B2, siis õpetaja abid peavad oskama eesti keelt tasemel A2, mis on kõige madalam keeleoskustase, mida keeleseaduse alusel nõutakse. Ida-Virumaa linnades ei vasta umbes 450 lasteaiaõpetaja ning 260 õpetaja abi keeleoskus kehtestatud nõuetele. Tallinn ja Harjumaa lisavad veel ligi 350 lasteaiaõpetajat ning 80 õpetaja abi. Seega on Ida-Virumaal ja Tallinnas ning Harjumaal kokku ligi 1800 haridustöötajat, kelle riigikeeleoskus ei vasta muukeelse kooli või lasteaia töötajatele kehtestatud nõuetele.

Selleks et õpetada oma ainet eesti keeles või luua õppeasutuses keelekümblusmetoodikat kasutades eestikeelne keskkond, peaks õpetaja või õpetaja abi oskama eesti keelt vähemalt tasemel C1, s.t mõistma pikki ja keerukaid tekste, tabama ka varjatud tähendust. Ta peab oskama end spontaanselt ja ladusalt mõistetavaks teha, väljendeid eriti otsimata, kasutama keelt paindlikult ja tulemuslikult nii avalikes, õpi- kui ka tööoludes. C1-tase on kõrgeim keeleoskustase, mida Eestis taseme­eksamil kontrollitakse. Miks siis öeldakse, et eesti keeles ainet õpetav õpetaja peab oskama keelt vähemalt C1-tasemel? Sest rahvusvahelise tava kohaselt õpetab keelt inimene, kes valdab seda emakeele­kõneleja tasemel. Eriti tähtis on see lasteaias, kus pannakse paika korrektne hääldus ja keelestruktuurid.

Vene kooli spetsiifikat arvestades oleks eesti õppekeelele üleminekuks vaja vähemalt paar tuhat eesti keelt kõrgtasemel oskavat õpetajat (mitte ainult eesti keele, vaid matemaatika, ajaloo, keemia jpt ainete õpetajat, samuti keelekümblust tundvat lasteaiaõpetajat), kes suudaksid vajaduse korral suhelda ja anda selgitusi ka õpilase emakeeles. Võib ju öelda, et ajapikku laabub kõik iseenesest, sest vene keeles meil enam õpetajaks õppida ei saa, ja arvestades õpetajaskonna ealist koosseisu (ligi pool õpetajatest on üle 50 aasta vanad ja umbes viiendik pensionieas või kohe sinna jõudmas), peaks nende asemele peagi astuma hea eesti ja vene keele oskusega noored õpetajad. Ükskord see kindlasti nii ongi, aga kindlasti mitte lähiaastail.

Õigus õppida eesti keeles

Keeleinspektsiooni poole on pöördunud venekeelseid lapsevanemaid ja kurtnud, et nad tahaksid panna oma lapse eestikeelsesse lasteaeda, kuid ei saa. Kindlasti on sellel mitmeid põhjendusi (nt üldine lasteaiakohtade vähesus), kuid esmajoones tuleks vaadata, kas seadused seda nõuavad või võimaldavad. Põhiseaduse § 37ga on sätestatud, et igaühel on õigus saada eestikeelset õpetust. Seda on tihti tõlgendatud nii, et eestlastel on õigus käia eestikeelses koolis või lasteaias, venelastel venekeelses. Kuid põhiseadus ei ütle, et õigus eestikeelsele õppele oleks vaid eestlaste õigus. See kehtib kõikidele alates lasteaiast kuni ülikoolini välja. Ka haridusseaduse § 4 lg 2 sätestab: „Eesti territooriumil tagavad riik ja kohalik omavalitsus võimaluse omandada avalikes haridusasutustes ja ülikoolides eestikeelne haridus kõigil haridustasemetel.“ Nii põhiseadus kui ka haridusseadus sätestavad sõnaselgelt, et õigus käia eestikeelses koolis ja lasteaias on kõikidel lastel, sõltumata nende rahvusest ja emakeelest.

Kehtiva koolieelse lasteasutuse seaduse § 8 lg 2 aga ütleb, et kohaliku omavalitsuse volikogu tagab kõikidele eesti keelt kõnelevatele lastele võimaluse käia sama valla või linna eestikeelses lasteasutuses või lasteasutuse rühmas, kus õppe- ja kasvatustegevus toimub eesti keeles. Seega pole venekeelsetel lastel selle seaduse järgi eestikeelsesse lasteaeda asja, kuigi põhiseaduse kohaselt on neil see õigus olemas. Sama paragrahvi neljandas lõikes on küll öeldud, et lasteasutuses või selle rühmas, kus õppe- ja kasvatustegevus ei toimu eesti keeles, tagatakse eesti keele õpe koolieelse lasteasutuse riikliku õppekava alusel. Kuid on väga suur vahe, kas tegemist on eestikeelse lasteaiaga või võõrkeelsega, kus eesti keel on vaid üks õppeaine, mida pahatihti õpetab ebapiisava eesti keele oskusega õpetaja.

Kui tahame, et vene emakeelega lapsed saaksid eesti keele selgeks, tuleks seadusega sätestada eestikeelse alushariduse saamise õigus ka muu emakeelega lastele, mis omavalitsuse seisukohalt tähendab kohustust see tagada. Sobivate õpetajate leidmiseks tuleb aga leida meetmed: stipendiumid õpetajaharidust omandavatele Ida-Viru noortele, tagasipöördumistoetused, stipendiumid Ida-Virumaale asuvatele mujalt pärit õpetajatele, õpetaja olmega seotud soodustused (eluase, transport, kultuur), omavalitsuste-vahelised töölähetused, motiveeriv palk jne. Piirkondades, kus on nii eestikeelseid kui ka venekeelseid koole, tuleks kasutada eesti koolide potentsiaali. Nii võiks avada vene koolis eesti klasse, kus õpetaksid eesti kooli õpetajad. Võimalusi on teisigi ja seda kuni ühise juhtimiseni välja. Kindlasti leidub tugevaid ja ambitsioonikaid koole (koolijuhte), kes sellega hakkama saaksid, eriti silmas pidades seda, et mõlemas koolis on õpilaste arv langus­trendis. Kõik see aga ei tohi kaasa tuua järeleandmisi eesti keele kui õppekeele ega õppe kui terviku kvaliteedis.

Eesti õppekeelele üleminek pole pelgalt haridus- ja keelepoliitiline samm, vaid puudutab otseselt ka regionaalpoliitikat. See eeldab poliitilist otsust. Kui see on kord tehtud, siis peaks see olema pidev protsess, millega ei saa tegelda üksnes (valimis)kampaaniate käigus, vaid mis eeldab kõigi poliitiliste jõudude koostööd ja riigi toetust. Kindlasti tuleb seda teha koostöös kohalike omavalitsustega.