Muusikat seostatakse sageli matemaatikaga. On ka matemaatika teie loomingut mõjutanud?
Seda on raskem öelda. Aga kindlasti on. Ma olen matemaatikat ka ülikoolis juurde õppinud. Filoloogid vähemasti omal ajal matemaatikat üldse ei saanud ülikoolis. Ja olen ka hiljem püüdnud lugeda ikka matemaatika ja füüsika õpikuid ja sellealaseid populaarteaduslikke kirjutisi.
Teie huvide seas on erilisel kohal astronoomia. Huvist geneetika või kliimaküsimuste vastu, mis sotsiaalsete ja ühiskondlike teemadega vahetumalt haakuvad, on lihtsam aru saada. Aga astronoomia?
See on mul perekondlik viga. Olen lapsest peale kõikunud teaduse ja kaunite kunstide vahel. Mu ema oli tõlkija ja prantsuse keele õpetaja, ta mängis klaveril Chopini ja nad tutvusidki muusika pinnal isaga, kes oli konservatooriumis klaverit õppinud. Mu vanaisa oli aga endine õpetaja ja suurte loodusteaduslike huvidega. Tal oli minu jaoks enam aega. Käisime temaga mööda Tartut ringi ja ta näitas mulle taimi ja linde ja rääkis igasugu huvitavaid asju. Näiteks rääkis sellest, et maailmas elas kaks ja pool miljardit inimest toona, ja et kui igale anda ruutmeeter, siis mahuksid nad Peipsi järve jääle kõik seisma. Tema õpetas mind elektrikilpe ja kaitsmeid parandama jne. Tähtkujudega tegin tutvust kolhoosis üliõpilaspõlves. Ja kui ma kord oma toona 13 aastasele pojale Otile tähtkujusid näitasin, tekkis tal tohutu astronoomia huvi. Ta meisterdas koolipoisina endale ise teleobjektiivist pikksilma, tegi märkmeid ja vaatlusi ning lõpetas ülikooli astrofüüsikuna. Siis aga läks majandusteadusse ja astronoomi temast ei saanud. Aga mulle jäi see hinge peale. Ja siis ma uurisin ise ta ülikooliõpikut ja tellisin ajakirju ja kirjutasin lõpuks astronoomiaraamatu. Oma mõju on siin olnud ka sellel, et mul on olnud kogu aeg head suhted Tõraverega, mille paremad päevad on praegu küll möödas nagu Vargamäel. Aga Tõraveres on siiski üks omamoodi vaim nagu kloostris, ta on omamoodi intellektuaalne klooster, varjupaik meie pealiskaudses maailmas.
Miks on Tõraveres paremad päevad möödas, kas pragmaatiline vaim kipub sinnagi?
Üks Tõravere doktoritest ütles, kui me seal uut päikesekella avasime, et teadus on Tartus alati paremini õitsenud, kui oleme olnud mõne impeeriumi koosseisus. Tsaariajal oli Tartu ülikool selgelt palju tugevam kui hiljem ja kui ta praegu on. Lihtsalt ei ole ressursse, palgad on väikesed, instrumentide hankimisega on raskusi, eriti nooremad inimesed on pidanud minema mujale, et leida teenistust.
Olete palju muret tundnud globaalprobleemide pärast. Kas astronoomiast ka nende küsimuste mõtestamisel abi on või on see siiski abstraktne omaette asi.
Eks teaduses ole palju abstraktset, millel esmapilgul puudub side praktiliste asjadega. Kunagi leiti, et aatomituum ja -osakesed on vaid teoreetikute eralõbu ja alles siis kui plahvatas aatomipomm, saadi aru, et see ei ole nii. Astronoomia seletab meile natuke seda, mis on meie koht siin maailmas, ja tema toel on mõeldavad ka pikemad tulevikuprognoosid. Miljardi aasta pärast peaks ookeanid keema minema. Nii kaua meile seda aega ongi antud. Aga usun, et enne hävitab inimene ennast ise ära. Uuemate seisukohtade järgi on maailm tsükliline, hävib ja tekib uuesti. Ka meie koosneme tähtede tuhast. Supernoova on paisanud plahvatades laiali rikkalikult keemilisi elemente, mida noortes tähtedes polnud. Seal olid vesinik ja heelium vaid. Raskemate elementide tulek sõltus sellest, kui mõni täht oma elu lõpuni elas ja siis laiali paiskus. Vanasti loeti piiblit. Praegu on astronoomia kõige laiem teadus, mis üldse on. Aga et olla tõeline astrofüüsik, peab tundma ka elementaarosakeste füüsikat ja mitmeid matemaatika harusid.
Prantsuse nn poststrukturalistidele, kellega teiegi ju olete lävinud, on ette heidetud täppisteaduse mõistete meelevaldset kasutamist.
Olen mõnedega nendest jah kokku puutunud, Pierre Bourdieu’ga eeskätt. Eks ma ise olen ka teaduse mõistete kasutamisega patustanud, eriti noores põlves. Humanitaaride ja kunstiinimeste alaväärsustunne teaduse ees on muidugi fakt. Mulle teeb nalja, kui kunstinäituste kohta kirjutatakse, et kunstnik uurib või lahendab mingeid probleeme. Kunsti keel pole probleemide lahendamise keel kas või seepärast, et kunstis pole eitust. Me saame kunsti keeles öelda, et kass on diivanil, aga ei saa öelda, et kassi ei ole diivanil. Saame näidata tühja diivanit, aga siis ei pea seda seostama kassiga. Aga Julia Kristevat jt on tõepoolest süüdistatud, et nad teaduse terminoloogiat vildakalt või pealiskaudselt kasutavad. Ka Tõravere mees Tõnu Viik ütleb, et ei saa rääkida „läbipaistvast rahastamisest”, sest läbipaistev on see, mida näha ei ole. Aga see on ehk siiski liiga pedantlik lähenemine sõnadele.
Nii et loodusteadlastele ei saa anda mõistete eksaktse piiritlemise monopoli?
Jah, keel ikka loob tähendusi ja elab oma elu mingis mõttes.
Teie kirjanduslooming on väga sotsiaalne. Enam kui kellelgi teisel ehk. Nii mõnestki teie raamatust võib tänapäeva mõistes arvamusartikleid välja võtta.
Juba Särgava ja Vilde olid ikka sotsiaalsed ja Tammsaare … See kehtib ehk reisikirjade ja esseistika suhtes. Muus proosas olen ikka keskendunud pigem inimesele.
Juba varases luules tulevad teil ideoloogilised teemad, mida hiljem esseistikas edasi arendate.
Hakkasin väga vara kirjutama, juba 13-14aastaselt, ja mu esimene koondkogusse võetud luuletus pärineb 1956. aastast, kui olin 15aastane. Toona kirjutasin palju sahtlisse ja mõned neist luuletustest olid väga poliitilised. Oli Ungari ülestõusu mahasurumise aasta. Kuulasime selle kajastusi poolakeelsest Ameerika Häälest, mida ei segatud. Ema tõlkis ja mu poola keele õppimise algus oligi seotud selle ülestõusuga. Sellest olid inspireeritud mõned mu väga poliitilised luuletused. Mäletan ridu nagu „Pehkind kirstulaudade raginat kostab Saksamaalt ja Poolast” ja „Vaba Ungari veri voolab”. Mul on ka üks luuletus, mille kohta hiljem, juba iseseisvuse ajal, endine Tartu KGB ülem mulle ütles, et see oli tema kätte sattunud. Aga ka need inimesed ei olnud huvitatud olemast liiga entusiastlikud. Selles luuletuses „Taat” olid read: „Olen tööd ma rüganud, nii et liikmeist kadus jaks. Kuid mis sain sest vana loll, kõik kraam kolhoosi läks.” Nii et olen ka sellist puhtpoliitilist protestiluulet kirjutanud.
Kuivõrd poliitika kuulub kirjanduse juurde? Kas kirjanduse kaudu tulevad ühiskondlikud teemad kuidagi inimestele lähemale kui muidu?
Ma ei ole kunagi sedaviisi missioonitundega kirjutanud, et pean mingid teemad teosesse panema. See on pigem nii kujunenud. Olen ikka kirjutanud sisemise tunde järgi.
Teid on erakordselt hariv ja huvitav lugeda, aga väga raske omaks võtta. Teil puudub selline metafüüsiline tuum ja jäägitult omaks võetud positsioon, mille külge kinnistuda. Kasutades määratlust teie riigikogu mälestustest – oponeerite ise opositsioonis olles ka opositsioonile.
Ehk see ongi intellektuaalide ülesanne siin maailmas. Wittgenstein ju ka üles jõudes arvas, et redelit ei ole enam vaja. Olen tugevasti mõjutatud vaimsusest, mis kõige puhtamalt on olemas taoismi-budismi sulamis, mis Hiina intellektuaalses elus, kirjanduses ja kunstis on olnud ja on tänapäevani väga oluline. Hiina mõtlemise taoistlikus suunas on arusaam, et inimest ei saa ega tohigi defineerida. Hiina boheemlased ja kunstnikud ärplesid koguni sellega, et nad on arusaamatud ja määratlematud. Et nad on nagu tuul ja voolav vesi
, mida ei olegi võimalik kätte saada. Taoismi eitav lähenemine oli mõeldud tasakaalustama Hiina väga kodifitseeritud ja reglementeeritud konfutsianistlikku mõtlemist. Konfutsianism reglementeeris kõike, sedagi, kuidas peab käituma, kui vanem vend külla tuleb või kui tuleb noorem vend. Taoism aga oli vabaduse filosoofia ja see on mind tugevasti mõjutanud. Mu mõtlemine on laialivalguv, aga võib-olla see ongi vajalik alternatiiv realistlikule sõnakesksele mõtlemisele, mis püüab fikseerida teatud põhimõtted ja seisukohad. Olen ka keelefilosoofia vallas püüdnud seletada seda lõhet. Meil Euroopas valitseb realistlik või logotsentriline mõtlemine, kus sõna on väga suure kaaluga. Seda näitab hästi ka eesti keele tänane olukord, kus püütakse leida sõnu ja arutatakse jäigalt sõnade tähenduse üle, mõtlemata, kuidas saab mõtet väljendada hoopis teistmoodi. Euroopas on suhteliselt vähe mõtlemist, mis julgeb minna üle paradokside ja edasi sealt. Üle eituste minevat mõtlemist. Budismilaadset mõtlemist, mille järgi Buda on meie õpetaja, sest ta ei ole tegelikult õpetaja.
Kriitilisus eesti keele suhtes pole teil ju viimasel ajal kujunenud suhtumine?
Ma arvan, et see tuli 1970. aastatel, kui mitte varem.
Konservatiivina arvan, et nagu pere ja sõbrad tuleks ehk ka rahvus kriitikavabalt omaks arvata. Perest me ju ei ütle lahti tema puuduste tõttu. Kas teil on selliseid kriitikast sõltumata ikka omaks jäävaid kogukondi?
Kas eesti keel ja rahvas on selline kogukond, millest ei saa loobuda, seda ma ei tea. Poliitikas ja keeles on Eestis mindud liiga kaugele oma juurtest. Keelt on lausa lõhutud ja väänatud, nii et see kuidagi ei haaku sellega, mida meie esivanemad kasutasid ja millest oleks saanud edasi minna.
Võru või Lõuna-Eesti identiteet on teile siiski omane.
Mul on kahjuks tunne, et see võru keele elustamine või elushoidmine ei õnnestu, kuigi ma väga tahaks, et õnnestuks. Aga kui õnnestubki, siis tulevad küllap need samad hädad, et tulevad Aavikud ja Veskid, kes hakkavad seda keelt oma arusaamise järgi korrastama. Aga praegu on võru kultuuris sellist vabadust, et igaüks võib vabalt oma kodumurde järgi kirjutada. Mulle üks juudi tuttav ütles, et ta võitleb kõigi kaotatud asjade eest. Ka jidišil pole arvatavasti tulevikku kirjaliku ja kultuurikeelena, kuid ma olen seda õppinud ja suudan Singeri jutte lugeda. Ma ei tea, kas neist asjadest midagi välja tuleb, aga ma lihtsalt ei saa kaasa minna selle vaimsusega, mis praegu Eesti valitseb. Tulevik võikski olla selles, et elame kahes kultuuris. Üks oleks väga koduvillane, minu puhul siis Eoste küla, võru keel ja Põlva murrak. Teiselt poolt võiksime olla maailmakodanikud. Ma väga imetlen Borgest, kes oli ühelt poolt väga argentiinlane ja kirjutas tangotekste. Teisalt oli Borges aga maailmakodanik, kes tundis keskaja filosoofiat ja hindas Zhuang Zid ja Lao Zid ja orienteerus suurepäraselt maailma kultuuripärandis. See on ideaal, mille poole võiks püüelda. Ärme unusta juuri ja püüame aru saada, mis seal on väärtuslikku ja mida me saame sellest kasutada, aga ärme jääme sellesse kinni. Aga Eesti on selline vahepealne. Ühelt poolt on ta liiga lai ja nivelleerib ja hävitab kohalikku ja originaalset, raiub katki meie juuri. Iga vana sõna asendamine uuega on ju meid minevikuga siduva niidi katkiraiumine. Teisalt on Eesti ikkagi väike maa ja tahaks, et meil maailmaprobleeme rohkem tähele pandaks, mitte ei nähtaks kõike vaid oma mätta otsast ja ei mõeldaks alati, mis kasu Eesti millestki saab. Mis kasu annab meile euro ja mis kahju saame, kui prantslased müüvad venelastele mingi laeva. Mõtleme ikka sellele, et me elame ühes maailmas. Oleme kaotanud sideme vana kultuuriga, mille juurde regilaul väga olulisena kuulus. Me pole ei linna- ega maarahvas, vaid pigem agulirahvas, millest mul on üks essee. Maarahvas oli tasemel, ta oli selle elustiili ja -oskuse täiuslikult omandanud. Ma olen oma maasugulastega suhelnud, nende vikatiteritamise või puulõhkumisetarkuses, aga ka ellusuhtumises ja hoiakutes oli midagi väga sügavat ja ilusat, mille kõrval eesti ajakirjandus praegu tundub väga pealiskaudne ja kerglasevõitu.
Milline on teie meediaruum?
BBC on minu juht ja õpetaja olnud läbi aastakümnete. Loen Le Monde’i ja vene meediat. Ei mõista, miks me ei avalda vene mõistlike kolumnistide arvamusi, vaid pelgalt mõningaid radikaale. Vaatan ka Hongkongi Asia Times’i, Iisraeli meediat, mõnd Portugali ajalehte sporaadiliselt. New York Timesi loen.
Euroopa identiteet pole teile kuigi oluline. Kui Hiina saab maailmas hegemooniks, kas miski muutub ka?
Euroopa identiteeti on tänapäeval kõik kohad täis. Ühendriikides ringi seigeldes sain aru, et New York on ka Euroopa. Kesk-Lääne ameeriklasele on New York hirmutav ja võõras. Nüüd lähen Uus-Meremaale ja kardan, et leian sealt ka Euroopa. Euroopa on laiali valgunud ja Euroopa ja Ameerika vastandus on kunstlik. Prantsusmaal pidi tööviljakus olema kõrgem kui Ameerikas, kuigi prantslased on kuulsad sellega, et armastavad süüa ja veini juua ja ei kiirusta nii väga. Hiina on alati olnud väga isolatsionistlik ja endasse tõmbunud. Hiina ekspansioon Ladina Ameerikas, Lähis-idas ja Aasias tähendab täna tooraine turu kindlustamist, et Hiina saaks oma tööstusele vajalikud maa- ja loodusvarad takistusteta kätte. Ideoloogia levitamine hiinlasi ei huvita. Hiinlased on olnud alati äärmiselt pragmaatilised. Islamiga võrreldes pole religioon Hiinas kunagi oluline olnud. Eetika ja etikett küll, aga usuküsimused on olnud isiklik asi. Ses mõttes on Hiina lohutav nähtus. Sellist usufanatismi, mida näeme islamimaailmas, seal pole. Kohutavam oht on maailmale ikka Pakistan.
Kui vaatate tagasi taasiseseisvumisajale, kas usute, et meil oleks läinud paremini, kui keegi teine oleks võimul olnud tänaste parempoolsete asemel nende jõudude ja inimeste seast, keda meil on üldse võtta?
Kardan, et alguses olid meeleolud ja naiivses vormis isamaalisus nii tugevad, et ei olnud alternatiivi. Ehk oleks midagi teisiti, kui me ei oleks nii tugevasti neil lainetel surfanud ja sotsid ja Mõõdukad oleksid olnud iseseisvamad ja oma selge ideoloogiaga paremini välja tulnud. Kuid kahjuks omandas eesti sotsiaaldemokraatia sellised hoolekandeasutuse jooned. Keskerakond tõmbas opositsiooni ka populismi lainele. Kust neid poliitikuid ikka võtta oli, inimesed olid kogenematud ja naiivsed. Lääne soovitusi võeti puhta kullana, mõistmata, mis ameeriklaste või sakslaste tegelikud huvid olid. Hea, et niigi läks.
Kas poliitikud kusagil maailmas üldse toimivad ka suurtele globaalsetele asjadele ja teemadele mõeldes?
Obama on kindlasti väga hästi informeeritud globaalprobleemidest ja muretseb nende pärast. Aga umbes sada aastat tagasi toimus midagi, mida võiks nimetada korruptsiooniks. Valijad ostetakse ära lubadustega jne, pakutakse valijale materiaalseid hüvesid ja kuna kogu majanduse masinavärk toimub kasvu peal, veendakse inimesi rohkem tarbima ja vana uue vastu vahetama. Kardan, et mingi poliitiline mehhanism ei suuda seda peatada.
Ainus, mis suudaks, oleks tõsine ökokatastroof, tõeline vapustus, nagu keskajal oli suur katk, Ma loodan, et see tuleb, sest tulemata ta ei jää ja mida varem, seda parem, siis jääb enam alles. See paneb inimesed mõtlema, et nii enam edasi ei saa.
Kas tänase elustiili juures on taunitav see, et see on inimesele lihtsalt sobimatu ja närviline sebimine või on hukkamõistu juures määravaks enesehävituslikkus?
Mõlemad asjaolud on halvad. Tarbimisühiskond ise on ebameeldiv, see reklaamiuputus ja uue pealesurumine, arusaam, et uus on põhimõtteliselt hea. On olemas pahaloomulised uu
smoodustised, s.t kasvajad inimese kehas, uus ei ole alati hea. Praegu meid lohutatakse, et uusi asju leiutatakse ja et loodusvarade puudus ei ole takistuseks. Aga süsteem muutub keerulisemaks ja ka haavatavamaks. Maailm on võrk, kus kõik on kõigega seotud, aga kui võrku edasi katki käristame, siis mingil hetkel see võrk laguneb. Sellele ei mõelda ja kui see käes on, siis selle vastu ei suudeta midagi teha.
Praegu on kuulda kohati fantastilisi prognoose inimeste keskmise eluea peatse kasvu kohta. Kas pole siis uusaegsed närvilised tehnilisele progressile ja tarbimisele rajatud sajandid kas või juba selle tõttu olnud õigustatud?
Pean ka ise olema meditsiinile tänulik. Ma ei saa öelda, et kõik on kurjast. Samas on tehnoprogressil ohtlikud varjuküljed ja selles on ikka midagi kurjast, kui me kõiksugu vidinaid ikka iga poole aasta tagant uuendame. See masinavärk kontrollib juba meid ja oleme muutunud progressi orjadeks. Me ei oska tihti oma tehnoloogia võimalusi mõistlikult kasutada.
Küsinud Valle-Sten Maiste