Programmi tutvustusest, ilmnes mu jaoks üsna pea, et ühe inimese seisukohast on see peamiselt ikkagi kokkuvõte kõigest sellest huvitavast, millest sa aegruumilise olendina ilma jääd. Seda enam et žanrimääratluste poolest leidus kavas peaaegu kõike: kõige rohkem küll igasuguseid metal’i, indie’i ja roki nähtusi, kuid ka üsna palju elektroonilist ja eklektilist You Tube’i põlvkonna popmuusikat, klubimuusikat, viisakal määral folki ja maailmamuusikat ning umbes sama palju džässi ja nüüdisklassikat. Seetõttu olid paljud kontserdid juba põhimõtteliselt omavahel täiesti võrreldamatud, liiatigi leidus ka sellist, mida ei oskaks ega tahakski kohe kuhugi lahterdada. Nii et alljärgnev on vaid ühe peeglikillu helk.
Meeleolukas avang
Festivali alustas indie-bändide õhtu Von Krahlis. Leedukate Colours Of Bubbles kostus esmalt nagu üks lõbus ja meeleolukas indie-poprokk pungi sugemetega. Võis hoomata country mõjutusi (cowpunk), samuti kostus reggae’le ja ska’le viitavaid bassikäike, silmi pungitades võis nurgas näha isegi Joy Divisioni varju. Kuid terviku kokkusobivuse ja asjatundliku esituse kiuste tundus asja enda muusikaline sisu kuidagi isikupäratu. Enamik kandvaid osi oli nii harmoonilises plaanis etteaimatav ning huvitavaid kõrvalekaldumisi leidus ainult sfäärilisemates vaheosades, kus muusikute mõttekramp oli nähtavasti hetkeks lõdvenenud.
Järgnevalt esinenud põhjanaabrite On Volcano mõjus otsekui leedukate probleemide ühe võimaliku lahenduse mudel. Dub’ilikke mõjutusi leidus ka siin, samuti teatud postpungilikke jooni, sellega stilistilised ühisused aga piirdusid. Torkas kohe kõrva, et On Volcano shoegaze’ilikult pulseerivas kõlapildis oli jäetud kuulamiseks palju rohkem ruumi. Igale helile anti võimalus luua enda ümber tähendusi, igal lool oli oma eristuv karakter, ning seejuures oli just minimalistliku lähenemise tõttu raske aimata ette järgmisi samme ja käänakuid. Trummipartiid, mis leedukatel markeerisid lihtsalt loo üldist kulgemist, mõjusid soomlastel jõuliste muusikaliste kujunditena, vastandudes ühtlasi kosmilistele sündifoonidele. Ning seda hoolimata asjaolust, et trummari käsi tehnilises mõttes kõige täpsem ja vabam ei olnudki. Vähem võib olla rohkem.
Honey Power kõlas õhtu kontekstis igati värskelt ja elusalt. Sarnanedes kõlapildi poolest pigem nende leedukate kui soomlastega, on ansambli muusikalised ideed siiski märksa sisukamad. Kooskõlade-vahelistes suhetes tekivad pidevalt igasugused sisepinged ja konfliktid, kuid tervikuna kõlab nende muusika siiski rõõmsameelselt. Kuigi bänd kostus kohati justkui veidi häälest ära, siis kummalisel kombel see ei häirinudki, vaid pigem isegi haakus Kikase emotsionaalse vokaali ning kitarri feedback’idega. Kui midagi üldse ette heita, siis seda, et kõigi lugude dünaamika kulges sinusoidselt „valju” ja „väga valju” vahel otsekui mööda kuppelmaastikku.
Äärmiselt positiivse mulje jättis indie-õhtul ka Mirabilia, kes tõi kuuldavale palju ilusaid helisid ja kooskõlade järgnevusi. Eelmistega võrreldes paistis siin kõige rohkem silma bändiliikmete oskus üksteist kuulata ning lai dünaamiline ja väljendusvahendite skaala. Üks huvitav kontrast tekkis siin frontman’i Holger Looduse ja Liisa Hirschi vokaalide vahel. Kui esimese introvertne vokaal näiteks elektrikitarri helimüüride tagant eriti välja ei kostnudki, siis viimane eristus väga selgelt ning oma efektse, psühhedeelse meloodilise huilgamisega meenutas ta kangesti noort Grünbergi.
Mees nagu orkester/orkestriproov
Järgmisel päeval oli Mustpeade maja keldris võimalik võrrelda kaht omanäolist ühemehebändi. Õhtut alustas püsimatu ja seiklushimuline Multiphonic Rodent ehk multiinstrumentalist Erki Hõbe, kes looper’i abil jämmides näitas väga otsekoheselt ja ausalt, kuidas jookseb tema kui helilooja ja muusiku mõte. Õigupoolest meenutas esitus pigem õpituba kui kontserti, seda muuhulgas mõningate ebatäiuslikkuste tõttu. Näiteks ei klappinud looper’i-taust oma madala helivaljuse tõttu kokku live-trummikomplektiga. Samuti on „multiinstrumentalist” enamasti umbes sama vähe tõsiseltvõetav määratlus nagu „polüglott” – antud kontekstis jättis kitarri- ja trummikäsitsemine igatahes soovida. Muusikalist elamust pakkus küll esineja klarneti- ja flöödimäng ning sisulises plaanis leidus palju huvitavaid seoseid ja liikumisi: üsna hästi võis välja kuulda Ameerika minimalismi (Reich, Riley) mõjutusi, teisal lähenes harmooniakäsitus progerokile ja jazz-fusion’ile. Nii et kui Hõbe just pille juurde õppima ei hakka, siis mõne aasta pärast võib ilmselt juba oodata tõelist live-tulevärki.
Võrdluse, võrduse, kuid tegelikult pigem võrratuse teine liige oli Pastacas ehk Ramo Teder, kes andis samuti looper’i-kontserdi. Viimase instrumendipagas oli veidi tagasihoidlikum, kuid kogemuste pagas see-eest suurem: tervik püsis ilusti koos, dünaamiline pilt oli nüansseeritud, ajastus täpne ja helikihistused üksteise küljes justkui pusletükid, ning ka tehnilised oskused nii näppe- kui puhkpillide valdamise osas ei jäänud alla selgele kõlakujutlusele. Kõrvutuses eelnevaga tuli laval ilmsiks ka artisti isiku isetu sulandumine muusikasse – muusikasse, mis on ometi väga äratuntav, ilma et sarnaneks otseselt millelegi muule. Võiks ka vaimutseda, et Pastacas lasi end juhtida eesmärgist, Multiphonic Rodent juhtis aga ise protsessi.
Antud üritusel astusid Eesti esinejatest veel üles Kreatiivmootor ja Badass Yuki. Esimese kohta ei sünni mul midagi öelda, sest viibisin esinemise ajal ise laval. Teine aga mõjus sugestiivselt umbes samasugustel põhjustel nagu soomlaste On Volcano. Välisdelegaadid tõstsid muide esile kõiki sel üritusel esinenud Eesti artiste.
Oaas ja kärakõrb
Festivali viimasel päeval sai Mustpeade maja hoopis nüüdisklassika kantsiks ning EMP i sektsioon mõjus pärast mitmesuguseid kergemuusikaelamusi ühe rahuliku rohelise oaasina. Kuulda sai Toivo Tulevi ekspressiivset helikeelt, Malle Maltise atonaalseid kõlamänge viiuli ja live-elektroonikaga, Tõnu Kõrvitsa soojakõlalist loomingut, Urmas Sisaski kosmilist klaverimuusikat ning Helena Tulve peenekoelist sonoristikat. Sellest kõigest oleks kõnelda nii mõndagi, kuid TMW kontekstis otsustasin kasutada kontserdielamust hüppelauana, et sukelduda mürakõrbesse Rockstarsis, kus astusid üles Edasi ning K. K. Null (Jaapan) koos Liisa Hirschi ja Tanel Palialega (mõlemad esinesid ka Mirabilia koosseisus).
Huvitaval kombel ilmnes aga, et kui näiteks Kõrvitsast jäänud kuulamisjälg tekitaski kontrastimomendi, siis Tulve helimaailm mõjus hoopis omamoodi paralleelina jaapanlase müraesteetikale. Sealsamas olid Edasi ja K. K. Null üsnagi erinevad. Kui esimene (koosseisus Mihkel Kleis, Roomet Jakapi) tõi kuuldavale šamanistlike trummide ja ulguva vokaaliga täiendatud kaootilise ja tumeda mürafooni, milles auditiivne eristusvõime põrkus kogu aeg oma piiridele, siis teise kõlapilt oli eristuvalt mitmekesine ning „vaba mäng toorheliga” olnuks siin täpsem määratlus kui „müra”. K. K. Null manipuleeris helisagedustega, oma häälega, tämbritega, digitaalse helipuhvri taasesituse parameetritega, helikorduste tsüklilisusega, kontrastide ja üleminekutega, äratuntavate helide piiride ähmastamisega – tulemuseks pidevalt pulseeruvad ja teisenevad helimustrid, mis mõjusid kuulmismeelele umbes samamoodi nagu opkunst nägemismeelele. Ühisjämmimine eesti muusikutega oli juba veidi „äratuntavam”, rütmilisem, kuid samuti päris kaasahaarav. Paistab niisiis, et päike tõuseb idast.
Ning ometigi: Jaapan on kaugel, …