Martin Ehala üritas mullu algatada mõttevahetust selle üle, et Eesti avalikus elus vastasleeridesse asetumine blokeerib Eesti arengut: eriarvamusel inimeste halvustav ja vaenulik sildistamine tõukab avalikust elust välja need, kellel on poliitilise või mistahes eluala ametliku peavoolu suhtes argumenteeritud eriarvamus (PM 14. XI 2014). Nii välistatakse konstruktiivne diskussioon ja tekib üldine ühiskondlik frustratsioon.

Me näeme seda igal aastal riigieelarve aruteludel riigikogus: reegliks on saanud opositsiooniparteide ettepanekute tagasilükkamine in totum, justkui oleks kogu poliitiline, sotsiaalne, majanduslik ja kultuuriline tarkus kogutud valitsusparteide esindajate peadesse, nii et ainsatki tarkuse iva pole opositsiooni esindajatele jäänud, isegi kui osa opositsioonist oli äsja valitsejate leeris. Selline poliitiline jäikus algas Mart Laari esimesest valitsusest, mis oma tüübilt jätkas nõukogulikku valitsemispraktikat, selle erinevusega, et vastu rääkida saab, aga vähimatki tulemust sellel ei ole. Peavoolu ajakirjandus ja kogu massimeedia on kaasvastutav alternatiivse mõtlemise blokeerimise eest, seda vastutavam, et ajakirjanikud on sõnavabadust piirama hakanud ise, ilma repressiivse sunnita, oma vabatahtlikust, kinnimakstud või vallandamisähvardusega mõjutatud konjunktuursusest.

Praegused vanemad põlvkonnad mäletavad veel arvamusvabaduse piiride laiendamist nn üleminekuaastatel 1987–1991. See oli suurel määral Rahvarinde ja Savisaare – aga ka nende oponentide – aeg, mil poliitikas ja seadusandluses (ülemnõukogus) tuli arvestada kompromissidega. Juba ammu on kompromisside asemele tulnud armutu sildistamine, võitlus kujutletud sisevaenlasega ja valmistumine viimseks võitluseks välisvaenlasega, kes võib-olla ei kavatsegi rünnata. Ja miks ta peaks ründama, kui on võimalik seda maad tükikaupa ära osta ja niimoodi saavutada mõjuvõim?

Vastandumise eriti madalaid avaldumisvorme näeb pidulikel ja kurbadel sündmustel, mis on seotud riigi- ja ühiskonnategelastega, kes ei ole otseselt angažeeritud valitsusparteide teenistusse, näiteks president Arnold Rüütli juubelitel või hiljuti Hardo Aasmäega hüvastijätmisel – selliseid tähelepanuavaldusi boikoteerib ennast ametlikuks arvanud Eesti üsna üksmeelselt.

Kommenteerijad ja sildistajad

Anonüümsed kommenteerijad on faktiliselt muutunud Eesti Vabariigi poliitilise süsteemi osaks. Me saame Eesti ajalehtedest küll lugeda, kui palju Putini-meelseid kommenteerijaid töötab ühes Peterburi kommimiskontoris, aga me ei tea, kuidas töötavad Eesti parteide kommimiskontorid. Aga nad töötavad, vähemalt osa kommijatest on palgatud ja niimoodi on nad Eestis poliitilise süsteemi varjatud osa, põlatum kui tagatuba, aga avalikkuse töötlemisel ongi tööjaotus kasulik – poliittehnoloogid tagatubades, kaikamehed kommentaariumides. Häbiväärne on, et anonüümne kommenteerimine on ka Eesti „kvaliteetajakirjanduse“ osa. „Kvaliteetajakirjandus“ indutseerib vastutustundetut ja provokatiivset laimu ja etendab seejuures veel silmakirjalikult sõnavabaduse kaitsja rolli. Nii on loodud mürgitatud moraalse õhkkonnaga ühiskond, mis õhutab salakaebamist.

Kuni sellist mehhanismi ei lammutata, Eestis üheski debatis positiivset sünergiat sündida ei saa, saab tulla üksnes vastasseisu süvenemine. Küsida tuleb ka: kui palju peremehi kommenteerijatel on ja kus need peremehed asuvad? Me ei tea seda, aga mineviku kogemuste põhjal võib arvata, et osa neist saab kiitust ja palka mitmelt poolt: provotseerides näiteks rahvuskonflikti Eestis, saab provokaator kiita marurahvuslastelt ja palka vaenulikult eriteenistuselt, kes sellist konflikti ootab. Kõige närusemad sõimlejad saavad Eesti meedia kommentaariumides esineda vaata et kõige kindlameelsemate eestlastena.

Anonüümsete kommentaaride eesti keel on tihti maksimaalselt labane või isegi ropp. See avaldab mõju ka üldisele keelekasutusele: labasuse, solvamise ja heasoovlikkuse puudumise piiri lükatakse üha kaugemale. Ametlikus keelekasutuses ei osata või ei peeta vajalikuks käsitleda tundlikke teemasid delikaatsete sõnadega. Kui möödunud aasta lõpus tappis koolipoiss Viljandis oma õpetaja, siis maksti tapetu perekonnale hüvitist. Selline oli ametnike ja ka ajakirjanduse sõnakasutus. Ei makstud toetust, vaid hüvitati inimese tapmine, õpetaja elu hind maksti kinni tagasihoidliku rahasummaga. Kui aasta alguses Lääne-Virumaal Laekveres hukkus tuleõnnetuses ema koos kahe väikese lapsega, siis oli tulekahju algpõhjuseks elektrivõla tõttu (ka jõulu ajaks) kolme lapsega perel elektri väljalülitamine, aga ametnikud leidsid, et keegi polnud teinud mingit viga, kõik oli toimunud eeskirjade kohaselt. Kui eeskirjad võimaldavad toimida ebainimlikult, siis Eestis peetaksegi normaalseks, et toimitakse maksimaalse halastamatusega. Mis eeskirjad need sellised on? Kes neid raske raha eest välja mõtleb?

Ärakasutav sildistamine

Sildistamise uskumatu näite etendas riigi­kogu valimiskampaania alguses Eesti Sotsiaaldemokraatlik Partei, dekoreerides Tallinnas Tammsaare pargi punase värviga ja kuulutades Tammsaare sotsiaaldemokraadiks sünnist (1878) alates. Mormoonid jälle platsis! Surnudki võetakse oma usulahku, ka need, kes eluajal olid teiseusulised: Tammsaare hoiak sotsiaalse revolutsiooni suhtes oli üsna skeptiline.

Surnud pannakse mängu ka äris: Narvas arvati kirikuvõlgade katteks pankrotivara hulka ajaloolised kalmistud! Ajalooliste kalmudega kavatsetakse äri teha. Ukraina aadlikuna sündinud vene suurkirjaniku Nikolai Gogoli „Surnud hinged“ on taastatud Eesti Vabariigis saanud innovaatilise laienduse.

Sotsiaaldemokraatide valimispropaganda avapauguks ei valitud eesti suurkirjanikku Eduard Vildet (1865–1933), kes oli tegelikult sotsiaaldemokraat ja Asutava Kogu kandidaat Eesti Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei poolt (1919). Vilde oli olnud aktiivne 1905. aasta revolutsiooni ajal ja seejärel tsaarivõimude jälitatud, tal on suurepärane järjekindla sotsiaaldemokraadi elulugu. Tema teened eesti kirjanduses on Tammsaarega sama mõõtu, tema roll eesti kirjanduskeele tõstmisel euroopalikule tasemele teerajajana isegi suurem. Miks Tammsaaret peeti Vildest sobivamaks?

Sest Vildele riputati nõukogude ajal külge punakasroosa silt, tema sobitamine nõukogulikku kirjanduskäsitlusse oli kergem kui Tammsaare punaka värviga üleplätserdamine. Too silt oli tollal paratamatus, kui taheti üht eesti suurkirjanikku eesti koolile ja rahvale enam-vähem täies mahus jälle kättesaadavaks teha (Vilde teoste ulatuslikku avaldamist alustati Stalini surma-aastal 1953, tolleks ajaks oli küll ka „Tõe ja õiguse“ uustrükiga alustatud). Veel halvemini sobib eesti avaliku sõna ja kommentaariumide vaimuga Vilde kirglik fašismi- ja Hitleri-vastasus, mida ta väljendas veel oma surma-aastal 1933. Hitleri hävitussõda leiab Eesti meedia kommentaariumides (ja mitte ainult seal) heroiseerimist ja idealiseerimist praeguseni, justkui ei teataks midagi Hitleri ja Himmleri kavatsusest 20 aastaga Baltimaad germaniseerida, asustada Eesti sakslaste ja hollandlastega, eestlased aga küüditada vallutatud Vene aladele. Töötas ju juba Novgorodi- ja Pihkvamaa kohanimede eestindamise komisjongi.

Äratõukav sildistamine

Ehala toob näiteks Edgar Savisaare mõnitamise kohustuslikkuse Eesti peavoolumeedias. Ei saa armastatud rahvakirjanikud kirjutada oma kolumne ega pilajoonistajad kritseldada karikatuure ilma Savisaare-vastase näpuharjutuseta, kommenteerijatest rääkimata. Savisaare halvustamine ja solvamine ei nõua poliitikutelt ja ajakirjanikelt mingit julgust. Vastupidi, julgust nõuab neutraalseks ja objektiivseks jäämise püüd. Isegi arukad inimesed kaotavad enesekriitika meele, kui on võimalus näidata ennast Savisaare vastasena. Eero Epner ütleb intervjuus Holger Roonemaale (EPL 13. I 2015): „… ühiskond vajab Savisaart, et defineerida Kurja. Savisaar on Eesti Kurja-mõõdik. Sellega on probleem kahesuunaline. Esiteks välistatakse Savisaarest kõik muu peale Kurja. Ja teiseks ei nähta Kurja enam kusagil mujal.”

Ei Epnerit ega Roonemaad vaeva küsimus, kui objektiivne on niisugune suhtumine. Kuigi Epner möönab, et kurja võib olla meis kõigis, leiab ta ikka, et on aeg korraldada Savisaare-vastane psühholoogiline rünnak. Kas ajaloolise tõe huvides? Minu vastus on: ei, vastupidi, must-valgeks töödeldud ajaloovõltsingu edendamiseks. Vastutusest räägitakse, aga vastutustunne hüljatakse: kui kogu kurjus kujutletakse ühteainsasse persooni, siis pääsevad kõik teised kergesti kuritegutsema, sest nende kuri- ja väärteod jäävad tähelepanuta. Ka see on raskete tagajärgedega ajupesu.

Ajupesu ja poliittehnoloogia meistriklassi kuulujatele peab Savisaarega seoses meelde tuletama vähemalt Eesti iseseisvumisvõitluse ajalugu aastatel 1987–1991: IME (1987), Balti kett (1989), Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokolli omaksvõtmine Moskvas (jõululaupäeval 1989), iseseisvusreferendum (3. III 1991), 20. augusti iseseisvumisotsuse hääletamine ülemnõugus (viimast halvustati ajakirjanduses kaua aega, kuni president Ilvese suunamuutmiseni, Edgari päevana). Vähemalt need tähised, aga ka palju muud, on kõige otsesemalt Savisaare või tema juhitud Rahvarinde valitsuse algatatud ja läbi viidud.

Kas nende sündmusteta oleks Eesti ja Baltimaade iseseivumisvõitlus olnud edukas? Baltimaade iseseisvumisvõitlus hakkas läänes saama tähelepanu pärast Balti ketti, lääneriikide poliitikute suhtumine Baltimaade iseseisvumisse muutus positiivses suunas alles pärast iseseisvusreferendumeid Baltimaadel. MRP salaprotokolli ülestunnistamine avas juriidiliselt tee iseseisvumisele. On õige, et Savisaar ei teinud seda kõike üksi, aga veel õigem on, et tema osa kõigis nimetatud aktsioonides oli määrav või vähemalt oluline, mitmel puhul algatajana. Kui palju on Eestis poliitikuid, kellel oleks sellega võrreldav teenete loend ajalukku anda? Pole siis imestada, et juba on areenile ilmunud tegelasi, kes on soovinud mõnda Savisaare algatustest kirjutada enda nimele. Kui Eesti taasiseseisvumist kirjeldada ilma nende aktsioonideta, siis on tulemuseks hilis­ajaloo võltsimine.

Eestit juhtivad poliitikud ning kaasavooluajakirjanikud ja kaasavooluteadlased kordavad lakkamatult juttu Eesti erilisest eduloost ja sellest, kui hästi Eestil on läinud, võrreldes teiste postkommunistlike riikidega. Ent on ka teistsuguseid kvalifitseeritud arvamusi. Martin Mölder (kes ei esinda vasaksümpaatiaid) tutvustab artiklis „Eesti koht Euroopa äärealade majandusarengus“ (Sirp 6. IX 2013) Cornelli ülikooli kirjastusel 2012. aastal ilmunud Dorothee Bohle ja Béla Greskovitsi raamatut „Kapitalismi variatsioonid Euroopa perifeerias” Mölderi kirjutise vahepealkirjad räägivad ise enda eest: „Eesti tee: natsionalism heaolu asemel“ ja „Eesti edulugu on ideoloogiline müüt“. Nõustun Möldri artiklis reljeefselt välja toodud kokkuvõtetega: „Neoliberaalne majandus flirdib pidevalt ühiskonna lagunemisega“ ja „Piirkonnas esindab Eesti seega kõige radikaalsemat ja paljuski ühiskonnale kõige ohtlikumat majanduspoliitikat“. Raamatu ilmumisest möödunud paari aasta kestel on ohtlikud tendentsid ainult süvenenud: allhankemajandusest väljamurdmist ei ole näha, sõltuvus naaberriikidest ei vähene, rahva töövõimelise osa väljavool riigist on rahvastikukatastroofi mõõtmetega, aga propaganda räägib aina edasi Eesti eduloost. Võimulpüsimise nimel mängitakse hasartmängu Eesti tulevikuga. Nii ohtliku tee valimise eest langeb vastutus ka haritlastele. Muidugi ei tea keegi, missugune oleks Eesti, kui Eestit poleks üle 20 aasta valitsetud liberaalparempoolse maailmavaate vaimus, aga me teame seda, kuhu see maailmavaade on Eesti viinud: Eesti on kõige kiiremini riigi nimirahvust kaotavate riikide esireas.

Mis Savisaare tegevuses põhjustab tema mõnitajatele nii suuri kannatusi, et nad peavad iga päev neid välja elama? Kas Tallinna tasuta ühistransport? Või raudtee tagasiostmine Eesti riigile? Või see, et trammitee jäi Tallinnas üles võtmata? Või osavõtt Eesti Energia ameeriklastele ärakinkimise takistamisest? Või õiglasema tulumaksu mõte? Või tegutsemine oma arusaamade kohaselt, et ära hoida rahvuskonflikt?

Kui Eesti oleks totalitaarne terroririik (hoidku Jumal, Euroopa Liit ja NATO meid selle eest!), siis võidaks Savisaare-vastast pidevat kampaaniat kasutada suurpuhastuse avamängu ja õigustusena. Ajalugu – Eestis just hilisminevik ja okupatsioonid – võiks õpetada, et mitte ainult politikaanidel ja poliittehnoloogidel, vaid ka ajakirjandusel ja haritlastel lasub vastutus ühiskonna psühhokliima eest. Nõiajahist on hakatud väikest viisi rääkima. Aga kuidas on hakatud rääkima?

Kogemus Eesti ajakirjandusega

Vikerraadios teeb Urmas Vadi saadet „Ahjualune“. Vadi külastas oktoobris 2013 ka minu tagasihoidlikku kodu, et lindistada „Ahjualuse“ 16. XI 2013 saade. Vikerraadios on teinegi huvitav sari nimega „Vasar“. 1. XI 2014 kõnelesid selles saates väga arukad inimesed Urve Eslas, Urmas Vadi ja Peeter Helme. Saade oli justkui kavatsetud selleks, et räägitakse nõiajahi ebasoovitavusest, ajendiks Sirbis ilmunud Aarne Rubeni artikkel nõiajahist. Saate pealkirjaks oli „Kas Edgar Savisaar on suits?“.

Ja mis juhtus saate käigus? Kolm tarka inimest hakkasid nõiajahi olemusest rääkides üksteise võidu Savisaart naeruvääristama, justkui oleks kõigil hirm, et nende tööandja või kuulaja ei saa aru, et just tema annab kõige kõvema mataka. Platsi toodi päris keskaegne sõnavara: äkki ongi Savisaarel sarved peas ja ta on saatanaga lepingu sõlminud. Eesti suurima päevalehe arvamustoimetaja Urve Eslas jõudis kahelda, kas Savisaar ikka oli 1980ndate lõpuski positiivne tegelane Eesti poliitikas.

Urmas Vadi tõi saatesse ka külaskäigu minu koju. Mida Urmas Vadi oma õuduseks nägi Eesti haritlase kodus? Savisaare roosikimbuga pilt raamaturiiulis. Täielik kräpp, ütles Urmas Vadi „Vasara“ saates. Eesti haritlase kodus valitseb täielik kräpp, ta valib Keskerakonda ja hoiab raamaturiiulis Savisaare pilti. Ei ühtki meenutust sellest, et ma pean põhimõtteliselt ohtlikuks opositsiooni allasurumist ja hääletan selle ohu vastu.

Ajakirjanik päris külaskäigu ajal ka aru: „Mis on sinu suhe Savisaare ja Keskerakonnaga?“ Roosikimbuga postkaardi osas oli suhe selline, et minu abikaasa on olnud Edgar Savisaare õpetaja Vastse-Kuuste koolis ja Tallinna linnapea saatis oma õpetajale juubelisünnipäevaks roosikimbuga kaardi. Kas minu abikaasa peab nüüd hakkama uurivatele ajakirjanikele kirjutama seletuskirja, mis asjaoludel ta sattus 1960ndatel Savisaare õpetajaks? Ja kui veel selgub, et mina soovitasin oma pruudile seda sümpaatset kohta Tartu ligidal! Aga kuidas nimetada seda, et ajakirjanik võetakse eesti haritlase kodus lahkelt vastu, tehakse kokkulepitud saade, aga selle järel on ajakirjanikul veel piiramatud (kutse-eetika ju ei piira) võimalused seletada kõverpeeglis, mida ta nägi või ei näinud, kuulis või jättis kuulmata haritlase kodus. Mina olin ainult ühekordseks ärakasutamiseks ja honorari teenimiseks, teist korda kasutati mind ära juba luba küsimata.

Vaba inimesena vabal maal võin mina ja võib minu abikaasa oma raamaturiiulis hoida ka Savisaare õnnesoovikaarti. Aga kõik eesti ajakirjanikud – ka nimetatud kolm – võlgnevad oma sõnavabaduse eest tänu sellele, et Eesti on vaba maa ja et see on nii, selles on aastatel 1987–1991 Edgar Savisaarel ülisuured teened.

„Vasara“ saate näide ongi, mida ma (Martin Ehala nõustus minuga) nimetan negatiivseks sünergiaks: kui targad ja neutraalses olustikus heatahtlikud inimesed hakkavad koos rääkima Savisaarest ja Keskerakonnast (venelastest, juutidest, rahvavaenlastest, viiendast kolonnist jne), siis võimendatakse vastastikku negatiivset, kartus jääda rooskamisvõistluses esikohast ilma röövib positiivse sünergia võimaluse. Kas pole nii ka Eesti TV „Foorumi“ saadetes – ikka vastandumine, mitte mingit iva poliitiliste konkurentide mõtetes ei otsita ega leita. Sama on riigikogus. Praegust valimiseelset õhkkonda on poliitika analüüsijad juba iseloomustanud kui vastandumiste kampaaniat: eestlased – venelased, linn – maa, Keskerakond – valged parteid, proportsionaalne – astmeline tulumaks … Kõik see vastandumiskibedus kandub üle ka valimistejärgsele olukorrale: häda võidetuile, võitja võtab jälle kõik! Kas häda ainult võidetuile või kogu Eestile? Kas me tahtsime nii vihast Eestit, kus lakkamatu võitlus eeldab ka ajakirjanduse üldmobilisatsiooni?

Savisaar on suitsukate

„Kas Edgar Savisaar on suits?“ – kolme silmapaistva eesti ajakirjaniku kultuurisaate pealkiri on eksitav. Savisaar ei ole suits, Savisaar on suitsukate selles mõttes, et kui kogu Eesti Kurjus kujutletakse ära mahtuvat ühte persooni, siis on iga ausa ajakirjaniku ja kultuuriinimese kohus väsimatult võidelda selle Suure Kurja vastu, kõik muu on selle kõrval tühine. Selleks tuleb unustada kõik Savisaarega seotud iseseisvumisvõitluse tähised ning väsimatult korrata seda, mille abil Savisaarele tema pikas poliitikukarjääris saab heita varju või mis Savisaare isikus lihtsalt ei meeldi. Nii pikas poliitikukarjääris leiab nii üht kui teist. Siis pole vajadust tegelda probleemidega, mis näitavad Eesti „eduloo“ pahupoolt või seda „edulugu“ sepitsenud valitsusparteilaste moraali, ei pea kõnelema sellest, mis Eesti ühiskonda tõeliselt ohustab. Kui Savisaar ja Keskerakond on pideva reeturluse kahtlustuse all, siis seda julgemini saavad tegutseda igasugused elamislubade müüjad ja „investorite“ maaletoojad.

Eesti on Euroopas esikohal HIV-nakatunute suhtarvu poolest, esikohale väga ligidal enesetappude suhtarvu osas, Eestist lahkub nii massiliselt tööeas inimesi, et uusemigrantide arvuks arvatakse juba olevat umbes 160 000 inimest. See on kaks korda suurem hulk inimesi kui Teise maailmasõja ajal põgenenuid (kes arvasid, et lahkuvad ajutiselt). Kas ei oleks nüüd aeg uuesti käima panna ajaleht Kodumaa, mis seletaks lahkunutele, kui ilus on elu Eestis? Ajalehte võiks uutele väliseestlastele saata tasuta, nagu tegi Eesti NSV. „Edulugu“ ju kestab ja osa Kodumaas Eesti NSVd eduloona esitanud skribentidest on ikka veel heas vormis.

Eesti ellujäämiseks peab riik muutuma sotsiaalsemaks. Kas Savisaarega või Savisaareta, aga Savisaare visioonid on ennast tõestanud; viie rikkaima Euroopa riigi visioon on andnud aga Eestile koha Euroopa Liidu viie vaeseima riigi hulgas. Peaküsimus polegi ehk vaesuses, vaid ahnuses.

Savisaar pole mitte ainult suitsukate, vaid ka lakmus. Selles mõttes, et kirjutades Savisaarest või sarjates Tallinna TVd ja ajalehte Pealinn, pole vaja huvi tunda näiteks VEB fondiga seotud suurriisumise vastu. Samal päeval, kui hukkus VEB fondi saladustega tegelnud Hardo Aasmäe, sai avalikkus riigiprokurörilt teada, et VEB fondi uurimine lõpetatakse, sest „puudub kuriteo koosseis“ (PM 29. XII 2014). Riigisaladuse surilina katab hästi ka VEB fondi kümned miljonid dollarid.

See ongi lakmus: lugege ühte veergu kokku Eesti ajakirjanikud, kolumnistid ja kommenteerijad, kellele põhjustab kannatusi tasuta ühistransport või raudtee Eesti riigile tagasiostmine või mõni muu Savisaare tegu; teise veergu lugege kokku need ajakirjanikud ja kolumnistid, keda häirivad VEB fondiga seotud saladused, mõni teine suurriisumine või Eesti ühiskonna tõelised eksistentsiaalsed sotsiaalprobleemid. Liitke need arvud kokku ja jagage siis esimese veeru number kahe veeru summaga: jagatis on Eesti ajakirjanduse mõjutatavuse ja konjunktuursuse indeks.