Standing ovations eesti koorile
Aarne Saluveere koorist tulid kaasa need, kes julgesid ja eksamite tõttu ka said. “Kava oli meil tingliku nimetusega “Kaks kuningat” – Pärt ja Tormis,” räägib Saluveer.
Festivali esimene kontsert algas eestlaste esinemisega. Korraldajad olid targu pannud eesti koori ühele kontserdile kokku Cambridge Scholarsiga Inglismaalt. Et leevendada pingeid ja varuda publikut, kuigi tuli välja, et asjatult. Sankt-Peterburgi Filharmoonia 550-kohaline Väike saal oli eestlaste esinemise ajaks puupüsti täis. Kontserdi esimese osa lõppedes seisis publik püsti ja aplodeeris maruliselt, inglaste ajal hakati aga tasapisi saalist lahkuma. “Üks elu parimaid saale ja parimaid kontserte,” sain Saluveerelt telefonisõnumi. “Always was wonderful. Super!”, seisis korraldaja Julia Broido saadetud sõnumis. “Parim tütarlastekoor, mida olen kuulnud,” hindas ülevenemaalise kultuurilehe Time Out Peterburg kriitik Vladimir Dudin.
Peterburi parimates saalides (Filharmoonia Suur saal, Aleksandri teater, Ermitaaži kuppelsaal) esinesid veel Maria teatri koor, Peterburi Koorikapell, Moskva patriarhaadi meeskoor Drevnerusski Raspev, Moskva Stavropigilnõi Sretenski kloostri meeskoor, Coro Easo de San Sebastian Hispaaniast, Choeur Gregorien de Paris Prantsusmaalt, vokaalansambel Amarcord Saksamaalt ja Oxford Voices Inglismaalt.
Festivalil olid ka oma esmajärgulised staarid: 11. juunil juhatas vabaõhukontserti Ermitaaži õuel ei keegi muu kui Gennadi Roždestvenski, 7. juunil esitati barokkvokaali guru Paul Esswoodi juhatusel Purcelli ooperit “Dido ja Aeneas”.
Paul Esswood festivali aukülalistele
Kinnine etendus festivali aukülalistele anti Ermitaaži teatris, keisri enda kammerteatris, mis on ehituselt ja sisustuselt kui tilluke ehtekarp – suure tõusuga amfiteatrilaadne ruum umbes sajale inimesele. Ja sisu ei jäänud vormile alla. Dirigendipuldis oli legendaarne kontratenor Paul Esswood. Mees, kes esimese kontratenorina laulis La Scalas, kes on koos Nikolaus Harnoncourt’iga välja töötanud autentse baroki interpretatsioonisuuna, salvestanud 150 barokkmuusika kullafondi kuuluvat CDd ja kes siiani tegutseb maailma muusika metropolides. Tema tõlgenduses inglise barokki kuulata oli tõeline muusikaline gurmaanlus. Orkestriks oli Pratum Integrum, barokkorkester Moskvast, kes mängis kadestamisväärse erksuse ja loomingulisusega. Kammerorkestrite ideaalkuju, kus nauditavalt nähtav iga mängija isiklik stiilitunnetus ja rõõm esitusest. Põhiline oligi puht muusikaline elamus, sest lavastus oli pooleldi kontsertettekanne. Osa soliste laulis noodist, koor seisis kahel pool poodiumidel, värvi ja liikumist andsid vaid nõiad ja tantsijad. See-eest mõjusid nende kostüümid musta lava taustal vägagi eredalt, tantsud olid klassikalises barokkstiilis.
Kokku jättis festival väärika, suursuguse ja veidi akadeemilise mulje – nagu Sankt-Peterburgi linnale kohane. Georgi risti lindiga takso juht rääkis sõbralikult, kuidas ta Tallinnas käinud, ja lahkumishetkel mängis puhkpilliorkester Balti vaksalis “Kalinkat”.
