Näitus „Kosmosekunst 2023 Tallinnas“ Kullo Lastegaleriis kuni 27. X, kuraator Martin Menert.

Kunstirühmitus Vedelik alustas sellel aastal näituste sarja, kus kasutatakse meediumina Eesti kohta satelliitfotosid, mis on kättesaadavad maa-ameti veebilehel https://satiladu.maaamet.ee. Näitus „Kosmosekunst 2023 Tallinnas“ on pühendatud Kullo Lastegalerii, endise nimetusega Laste Loomingu Maja, neljakümnendale aastapäevale. Näitusesarja kuraator Martin Menert on juhtumisi galerii esimese juhataja Aino Johansoni tütrepoeg. Ta on ka esimene kuraator Vedeliku näituste ajaloos.

Füüsikuharidusega Martin Menert puutus satelliitfotodega kokku tööalaselt. Näib, et kodust kaasa saadud kunstipärm läks sellest käärima. Eesti maastik on kujundirohke ja lõputu, nii suudab satiladu pakkuda lõputut inspiratsiooniallikat nagu loodusmaastik ise. Satilaoga kaasa antud programm võimaldab piltide värve muuta. Linnulennult võetud maastikupilte võib võtta kui Rohrschachi testi ja noppida kujundeid, mis meenutavad fantaseerimist pilvekujunditega, mis on küll vastupidine vaatesuund. Hämmastaval kombel tajuvad kaasa tulnud kunstnikud satelliitfotosid kui kosmosepilte. Sest Maa on ka kosmos. See sobib Kazimir Malevitši kreedoga, kes koduplaneedist suprematistlikke pilte maalis: need ei olnud lihtsalt pildid Maast, vaid Maa kosmilises vaates, kosmilisest kaugusest.

Sven-Erik Stamberg, kes on rühmituse üks eestvedajaid, tervitab Martin Menerti kuraatoritööd kui kunstnike tavaarusaamade kummi meeldivat venitamist. Sven-Erik Stamberg hindab kunstis loomis- ja vaatamisrõõmu: „See näitus tõstab meid Maalt trooni kõrgusele, veelgi kõrgemale.“ Sellist vaimustust võib oodata Tõnis Vindi mõjutatud kunstnikelt, Vedeliku liige Eva Vint oli kadunud Tõnis Vindiga abielus. Kui nüüdiskunstis otsitakse eelkõige sõnumit, siis Tõnis Vindi kunstifilosoofias on kunsti olemus kosmiline infovoog, mis läbib muu hulgas ka Maad ja inimesi. Arvatakse, et infovoog on võimeline mõjutama segatud kaardipakki ennustamise ajal või et see tekitab numeroloogilisi suhteid kunstiteoste loenduvates elementides jne. Kuid meetod ei ole siin kõige tähtsam, vaid kunstniku avatus teda läbivale info ja tajude voole, ükskõik kuidas selle päritolu seletada. Tõnis Vint ise kippus kokkusaamistel õpilastega teatama oma uutest „vapustavatest avastustest“, mille alusel ta eelnevad seletused ümber seletas. Nii või teisiti, kuid seda võib öelda, et Vedeliku kunstnikud on maailmale avatud kui pärani küüniuksed.

Eesti ajaloos on olnud periood, kus avalikkuse huvi oma maa geograafia vastu oli suur. Siis ei valitsenud meedias ja kultuurielus poliitilised ja muud seltskondlikud ideoloogiad, vaid huvi pakkus eelkõige tegelikkuse kogemus, ehk, nagu öeldakse, elu nii, nagu see on. Oldi veendunud, et tundes maad on võimalik seda korralikult harida. Juttu on Tartu geograafia koolkonnast, mille asutaja oli Edgar Kant, üks praegusaegse linnageograafia loojaid. Vanema põlvkonna inimesed mäletavad veel siin-seal maastikus seisvaid sõjaeelseid triangulatsioonitorne, mis olid sõjaeelsetel seinakaartidel eraldi tingmärgiga tähistatud. Kaardid olid salastatud, sest olid liiga täpsed, kuid mõne asutuse seinal rippusid need ikkagi. Kui satelliitfotod tõstavad maa vaatleja troonist kõrgemalegi, siis triangulatsioonitornid tõstsid kartograafi täpselt triangulatsioonitorni kõrgusele nii, et paistsid järgmised triangulatsioonitornid, mis olid omavahel ühendatud metsasihtidega. Nii joonistati täpne kaart: triangulatsioonitornide moodustatud kolmnurkade küljed mõõdeti looduses üles ja kanti vähemas mõõdus paberile. Milleks seda vaja oli? Eesti Vabariik moodustati kahest endisest kubermangust. See oli uus administratiivne olukord, mis nõudis haldusreformi. Seega ei saanud asjaajamised Eesti Vabariigis käia enam nii nagu tsaariajal. Täpsed kaardid joonistati ja geograafilised maakonnateosed koostati eeltööna haldusreformile 1935. aastal, mida tuntakse ka kui 1935. aasta vallareformi. Siis pandi paika valdade piirid. Selleks et reformist ei kujuneks puhtbürokraatlik pliiatsiharjutus, mille tulemusi kohalikud inimesed, kes joonistatud piiride järgi elama peavad, kiruma jäävad, tegidki geograafid eeltööd, et vallapiire maastiku ja elu järgi seada.

Martin Menert kirjutab saatetekstis: „Käesoleva kosmosekunstinäituste sarja idee on viia satelliidiandmete tõlgendamine otse iga kodanikuni. See võimaldab kasvatada meie teadlikkust ümbritsevast elukeskkonnast ja selles toimuvatest suuremastaabilistest muutustest. Viimaste näideteks on tööstusliku maa laienemine, põlismetsade kadumine, põllumajanduse intensiivistumine, soode ja rabade kuivamine jne. Kõigest eelnevast on võimalik saada „suure pildi“ ülevaate just Maad kaugelt kosmosest vaadeldes.“ Näitusesari on ette nähtud viia maakondadesse, esimene näitus toimus selle aasta suvel Rakveres.

Näitusetööde hulgas on kaardi ja maakoha olemusliku seose otsinguid nagu Pille Vassari „Ajaväravas“. Ingrid Järv ja Rainer Kurm kasutavad äratuntavaid kaardikujundeid selgete kunsti­kujunditena. Kaarte võib ka pintsliga üle maalida nagu Marge Viirg, kelle abstraktne ülemaaling mõjub kui maastikust üle ujuv pilvekiht.

Martin Menert tõlgendab pilte värvide muutmise teel, näiteks valides satilao värvipaletilt rusketele tööstusmaastikele rõõmsa mururohelise tooni ja muutes eheda looduse seal kõrval ähvardavalt punapruuniks. Üks viis märgata konflikte, millega kiputakse ära harjuma, on pöörata konfliktipooled vastupidiseks.

Eva Vint tõlgendab kaarte semiootilis-poeetiliselt. Ka kaarti võib lugeda kui luulet, kuid Eva Vint teeb seda taotluslikult. Iseenesest, igasuguse kunstiteosega kaardistatakse mõttemaastikku.

Soomest pärit Paide kunstnik Raija Merilä suhtus kuraatori ideesse vabalt. Algselt mõeldud päevastseenid on ta ümber maalinud ööpiltideks. Figuurid tema kompositsioonides vaatlevad tähistaevast, mantel seljas, kübar peas. Kuna nad ei vaata sama taevaosa, mida pildivaataja, ka pildivaataja ei huvita neid, nad vaatavad hoopis kõrvale, mingis oma suunas – tekib avara ruumi tunne, mis ümbritseb meid kõiki, inimesi näitusesaalis ja pildil. Selles pildis on midagi Vedeliku-pärast, tegevus, mis pakub inimestele huvi ja rõõmu, kuid ei võta nende üle ka võimust. Nagu Poirot’ detektiivseriaali tegelased, kelle puhul ei tea, mida nad õieti näevad, mida mõtlevad, sest lahendus on alles lõpus. Heas mõttes härrasmehelikkus, kuid mitte selline, mis tõstab ennast teistest kõrgemale, vaid selline, mis tõstab kõiki kõrgemale. Nii nagu Sven-Erik Stambergi kummivenitamise võrdluses eespool, sest kumm ei veni ainult ühest kohast, vaid kogu kumm venib. Nagu need härras­mehed, kes 1918. aastal kaotasid härraste seisuse ja pühendasid end sellele, et kõik saaksid hästi elada ja rõõmu tunda.

Või on see isalikkus? Katrina Sepp kujutab söejoonistusel „Kaitseingel“ madrusesärgis väikest poissi, kellel on ühes käes mänguasi ja teise käega sirutab ingli poole. Olmeliste elementide kokkupanek ülevatega lubab arvata, et töö taga on midagi isiklikku. Tema vanaisa Jüri-Aarend Sepp, ühtlasi Vedeliku liikme Meeland Sepa isa, oli kunstnik ja käis sageli koos Katrina Sepa ja tema lastega näitusi külastamas. Ühel kunstirestaureerimise näitusel raekoja saalis oli puidust inglifiguuri fragment, mis jäi meelde. Jüri-Aarend Sepp, kes suri ülemöödunud aastal, tavatses öelda, et pärast surma jääb ta perekonna üle kaitseinglina valvama. Ka see on vaade kosmosest.