Ajaloolaste ringkondades pole vist ammu enam uudiseks, et „siis tulid mehed piiri tagant ja kirjutasid meie asjast raamatu”. Näiteks Seppo Zetterberg Eesti ajaloost või Martti Turtola Johan Laidonerist. Ka teatriraamatute riiulisse on nüüd lisandunud üks selline, kirjutajaks ameeriklane Jeff Johnson, kes Internetist leitud eluloo põhjal on Brevard Community College’i rohkem kui kahekümne aastase töökogemusega kommunikatsiooniprofessor ja õpetab ka loovkirjutamist. Avaldanud paar raamatut. Kirjutanud artikleid teatri, filmi ja populaarkultuuri kohta. Autori algimpulsiks, miks ta siinseid keeli oskamata ja kohalikke olusid tundmata Balti riikide teatrist kirjutada otsustas, sai tema enda väitel sattumine poolkogemata Kaunase tehnikaülikooli. Sealt edasi laienes huvi ka teistele Balti riikidele.
Autori huvikeskmes on see, mis on juhtunud Balti riikide teatrielus seoses iseseisvumise ning seejärel Euroopa Liitu astumisega. Kuidas teatrid uutes oludes ja tingimustes toime tulevad ning kuidas on kulgenud areng omapära ja rahvuslikkuse säilitamise ning rahvusvahelisel turul läbilöömise vajaduse teljel. Kuidas toimub väärtuste transformeerumine, kuidas ja kas rahvusliku elemendi säilitamine? Kui palju dikteerivad raha, rahastamismudelid ja publiku haritud või harimata maitse? Seega, võiks öelda, et ei midagi nii väga uut ega üllatavat siinsete teatriinimeste enda jaoks, kellele selline problemaatika on igapäevane asi.
Tuleb kohe tunnistada, et sellistest teemadest kirjutamine ilma keelt oskamata ja tegelikult ka tausta ning konteksti tundmata on paras julgustükk. Autor möönab küll isegi, et see raamat pole ammendav, pole portree, vaid ühe hetke jäädvustus (snapshot): „Nii kiirelt areneva nähtuse, mis pealegi on nii keele kui ka kultuuri poolest sedavõrd võõras, käsitlemine nõuab ühtviisi hulljulgust ja alandlikkust.” (lk 8). Võib-olla aitab see ka mõista ja välja vabandada selle, et nii Eesti kui Läti teatrielu kirjeldamisel on autor keskendunud vaid pealinnale. Leedu puhul, tõsi küll, on lisaks Vilniusele saanud käsitluse osaliseks ka Kaunase teatrielu – muidugi mõista seetõttu, et autor oli kõigepealt sattunud just sinna.
Autori enda ja potentsiaalsete (lääne) lugejate väheseid eelteadmisi arvestades on Johnson andnud mõnevõrra leheküljeruumi ka ajaloolise tausta ning olustiku kirjeldamisele. Need on kohati üsna värvikad, tihti on peatutud detailidel nagu automargid Riia või Vilniuse tänavatel ja antud humoorika varjundiga edasi kilde argipäevast: „Suviti pole nii mõneski Kaunase linnaosas sooja vett ja kõik kaeblevad sel teemal vastastikku mobiiltelefonis” (lk 34). Samas on siiski kummastav lugeda seisukohavõtte, mille kohaselt eestlaste talupojakompleksi tõestuseks võib leida näiteid igal pool Tallinnas, ning mille kõige markantsem näide (exemplified dramatically, nagu autor ütleb) on Toompeal säilinud alad üle kõige kõrguva Toompea lossiga, kus sakslastest ülemklass elas luksuses. Autor leiab, et hierarhiline planeering valitseb ka kogu vanalinnas (lk 114).
Kuna uue draama viljad pole enamasti näidendi teksti tasandil inglise keeles kättesaadavad, võtavad päris palju leheruumi enda alla ka lavastuste-etenduste kirjeldused. Kui muudest kasutatud materjalidest rääkida, siis on autor pidanud end keelelistel põhjustel limiteerima inglise keeles saadaval materjalidega ja Eesti puhul ei leia näiteks kasutatud kirjanduse hulgast ei Teater. Muusika. Kino ega Teatrielu artikleid, ajakirjanduses avaldatust rääkimata. Õnneks on vähemalt Eesti kohta olemas Jaak Rähesoo kenasti ja asjatundlikult läbi kirjutatud Eesti teatri ajalugu („Estonian Theatre”), mida Johnson ka ohtralt tsiteerida saab. Igatahes on mõistetav, et ka selle pildi maalimiseks kolme Balti riigi teatrielust on autor pidanud küllalt suures mahus toetuma kohalike kontaktide vastutulelikkusele, võimalustele ja tihtilugu usutavasti napile ajavarule. Samuti on sellised vahendajad tõenäoliselt olnud teatavaks eelfiltriks, sest millele nemad tähelepanu pole juhtinud, seda autor ise vaevalt otsida on teadnud. Seetõttu ei tahaks siinkohal peatuda pikemalt nende näitekirjanike ja lavastajate valikul, kelle mainimist autor Eesti (ja ilmselt ka teiste Balti riikide) uue teatri kontekstis oluliseks on pidanud. Võtmefiguuride intervjuudena on autor usutavasti siiski talletanud killu intervjueeritavate hoiakuid ja nägemusi just sellisena, nagu need väljastpoolt tulija küsimustest lähtuvalt olusid ja iseend tol hetkel analüüsides olid. Tahaks uskuda, et materjalibaasi laiendamine oleks raamatule kasuks tulnud, kuigi võib ju ka väita, et sellised materjalid poleks ka lugejate enamusele palju midagi öelnud ega kättesaadavad olnud ja värske info kas või Eesti Instituudi kodulehel võib välisuurija jaoks olla ning jäädagi järelduste tegemisel palju olulisemaks allikaks.
Kuna autor eelistab toonitada, et Eesti, Läti ja Leedu pole üks suur Balti riik, nagu välismaal tihtilugu arvatakse, on ta rõhutatult erinevana püüdnud näha ka kolme riigi teatrisituatsiooni. Siiski tundusid mõnevõrra kummastavad ja olukorda lihtsustavad näiteks autori pealkirjad, mis eelhäälestusena taandavad Leedu teatri puhul kõik katoliikliku taustaga spektaaklile ja sellest tulenevale lavastajateatrile, ning Eesti puhul luterlikule narratiivile ning sellest välja kasvavale autoriteatrile. Läti puhul, mille kohta küll autor möönab, et tegemist on pigem Eestiga samasse luterlikku raamistikku paigutuva teatriga (samasugune teutooni ja Hansa taust, lk 156), on autori arvates tähtsaim olnud protsess ning seega näitlejateater. Lisaks püüab autor tuvastada näiteks Eesti puhul Saksa ja Skandinaavia teatri mõju, ning punase niidina jookseb raamatust läbi paratamatu tõdemus Venemaa / N Liidu mõju kohta – autor mainib järjekindlalt ära, kui keegi ikkagi oma lavastajahariduse Moskvas on saanud. Autori kiituseks tuleb küll öelda, et ta toob Anneli Sarole toetudes välja ka lääne uurijaid kritiseerivad seisukohad, et nõukogude perioodi teatrit nähakse läänes tihti romantiseeritult, suure poliitilise võitluse vahendina (lk 24-25), mida see aga tingimata olla ei pruukinud.
Kuigi autor teeb raamatu peatükkides Balti riikide teatri kohta tänases situatsioonis mõningaid üldistusi, puudub raamatul kahjuks kokkuvõte. Võib-olla on see märk sellest, et kirjeldatud protsessid ja arengusuunad, uue väljundi otsingud, alles kestavad ja üheseid vastuseid veel pole ning pole selge, kas selliseid ongi võimalik leida. Ehk järgneb siis tulevikus sama või mõne teise autori sulest juba pikem ja detailsem käsitlus tänase teatrisituatsiooni ja tulevikuväljavaadete kohta. Pall on igatahes õhku visatud ja selle püüdjate hulgas võivad kindlasti olla ka nende kolme riigi kohalikud teatriuurijad.
Raamatut saab laenutada Tallinna ülikooli akadeemilisest raamatukogust.