Pärast Hiina ehitustandrite ja mastaapide nägemist tundub jutt Eesti ehitusbuumist lõbusa naljana. Eesti elanikkond mahub vabalt ära Pekingi ühte linnajakku. Pekingi linnapilt on jõuliselt läänestunud: kommunistlik Hiina ehitab täiesti uut identiteeti. On väidetud, et Hiinas on kaasaegset lääne arhitektuuri juba rohkem, kui läänes endas. Valminud ja valmimas on terve rida hiidehitisi, mille kohta võib öelda „suurim maailmas”. Pekingis lõpetatakse Sir Norman Fosteri maailma suurimat lennujaama, mille territoorium on miljon ruutmeetrit ja mis hakkab teenindama 43 miljonit reisijat aastas. 2004–2009 ehitatakse Hiinas kokku üldse 108 uut lennujaama. Tänavu Shanghais Liujiazui rajoonis valmivast 101-korruselisest ja 492-meetrisest World Financial Centeri pilvelõhkujast (Kohn Pedersen Fox Architects) saab kõrgeim maailmas, vähemalt mõneks ajaks. 2005. aasta detsembris valminud 32 kilomeetri pikkune Donghai sild on maailma pikim ülemeresild, mille rekordi ületab 2010. aastal valmiv mõnevõrra pikem sild samas Shanghais.
Arhitektuuriilma magnet on hetkel muidugi Rem Koolhaasi ja tema varjust tõusnud Ole Scheereni, OMA Hiina filiaali juhtarhitekti erilise siluetiga Hiina kesktelevisiooni CCTV 230-meetrine hoone Pekingis. Selle kaldus tornid ühendati läinud aasta lõpul ülaosas kokku, kuid valmis see veel pole. CCTV asub Pekingi uues ärikeskuses, mis laiutab 10 hektaril, kuhu on tulemas kokku 300 kõrghoonet. Koolhaas ise on CCTV-d nimetanud „antipilvelõhkujaks”, püüdes sellega rõhutada eristumist Aasias massiliselt ehitatavate kõrghoonete banaalseks kiskuvast vormikeelest. Mulle meenutab see omaaegset Peter Eisenmanni Berliini projekteeritud nn Möbiuse lehe torni, mis ehitamata jäi. Möödunud aastal alustas Koolhaas Hiinas pilvelõhkujate-vastast kampaaniat, pakkudes ühele planeerimiskonkursile traditsioonilistest elamukvartalitest hutongidest inspireeritud madaltiheda hoonestuse. Koolhaas väidab, et pilvelõhkujad on oma aja ära elanud. Ent kõrgustesse pürgivas Hiinas see suund praegu veel kaubaks ei lähe.
Terased kriitikud on CCTV torniga seoses visanud taas kord õhku arhitekti eetika küsimuse: ehitab ju Koolhaas imagoehitist kommunistlikule propagandakeskusele. „Milline olnuks Koolhaasi renomee, kui ta 1970. aastatel oleks ehitanud ülemaalise propagandakeskuse Pinochetile Tšiilis?” on küsinud Guardiani ajakirjanik Ian Buruma. Arhitektide eetikapiiride küsimuse tõi taas esile ka Eesti TV-s hiljuti näidatud kolmeosaline film Albert Speerist. Hüpervõimuka või püstirikka tellija protežeeritud arhitekt võib omandada suurima vabaduse realiseerida oma kõige pöörasemaid ideid, ent temast võib saada ka tellija vang. Julgete insenerlahendustega Aasia uhketesse tornidesse topitakse kitšist pungil luksusinterjööre, mis otse „Tuhande ja ühe öö” muinasjuturaamatust võetud – ei kuula siin keegi arhitekti, kes oma siredasse torni ehk hoopis moodsat interjööri tahaks.
Euroopa arhitektid Aasia imagot loomas Vanas Hiinas ehitati rangete reeglite ning kindlate tüüplahenduste järgi, mis pärit juba XII sajandi ehituse käsiraamatust. Pekingi imperaatorite keskaegne Keelatud linn oma 980 hoone ja 100 õuega on selle suurepärane näide. Väidetavalt polnud Hiina keeles kuni 1920. aastateni olemaski sõna „arhitekt”, olid ehitajad. Nüüd jahitakse Aasias Euroopa ja Ameerika staararhitekte, sest just arhitektuurist loodetakse uue identiteedi selgeimat väljendust.
Lisaks Koolhaasile (möödunud aasta lõpus pandi nurgakivi ka tema Shenzheni börsihoonele) on Hiinas leidnud tänuväärse tööpõllu terve plejaad Euroopa nimekaid arhitekte. Herzog & de Meuroni pesa meenutav olümpiastaadion on juba hakanud toimima olümpia märkehitisena. Valminud on ka helesinistest membraanidest koosneva „mullitava” fassaadiga olümpiaujula (PTW ja Ove Arup). Zaha Hadid projekteerib Guangzhousse uut ooperiteatrit, Kiasma arhitekt Steven Holl ehitab Pekingisse 2500 inimesele 700 korteriga elamurajooni Linked Hybrid, mis on kaheksast pilvelõhkujast koosnev kompleksne poolring. Shanghais on alustatud maailma suurima säästliku Dongtani ökolinna ehitamist (Ove Arupi planeering). See on sama suur nagu Manhattan ning peab lõplikult valmima 2040. aastaks, kuid juba Shanghai Expo ajaks 2010. aastal plaanitakse esimese järgu valmimist ja 50 000 elaniku sissekolimist.
Pekingi atraktiivsete uusehitiste hulka kuulub kahtlemata ka tuttuus munakujuline Suur rahvusteater, mille sees on 2416 kohaga ooperisaal, 2017 kohaga kontserdisaal ja 1040 kohaga teatrisaal. Päikese käes läiklevat titaanist ja klaasist hiigelmuna ümbritseb bassein, mille peegeldus lisab illusiooni ka muna alumisest poolest. Hoone arhitekt on prantslane Paul Andreu, Charles de Gaulle’i lennujaama autor. Oli Eesti Pekingi saatkonna arhitektuurikonkursilgi üks munakujuline maja, ainult mitmeid kordi väiksem. Olen mõelnud, millise loogika järgi küll seesuguseid koopiaid välja pakutakse (kas tõesti lootuses, et keegi pole originaali näinud?).
Krunt, mis Eesti Pekingi saatkonna ehitamiseks on oskuslikult välja kaubeldud, ületab kõik ootused nii suuruse (ligi 3000 m² mõõtudega 74×40 m), eriti aga asukoha poolest. Sellele kohale mahuks väga suur hoone, isegi mitu, mida aga vähemasti praegu lihtsalt vaja pole. Krunt asub laia põhja-lõunasuunalise Tianze tänava ääres kõrvuti Ameerika Ühendriikide saatkonnaga ning koos moodustavad nad sissejuhatuse tervele uuele saatkonnahoonete alale. USA saatkond ei ole veel valmis, Eesti tulevase saatkonna kõrval on aga valminud tagasihoidliku arhitektuuriga Mosambiigi saatkonna hoone, mille kõrval on suurepärane võimalus hea maitsega silma paista. Üritada Pekingis kedagi arhitektuurimürtsuga rabada tundub lootusetu, siin lihtsalt on juba kõike nähtud. Ka peaks ehitatava hoone maht selleks tunduvalt suurem olema. Seega on targem ehitada maja, millega ei punnitataks naabritest parem olla, vaid mis meile endile meeldiks ja hea kasutada oleks. Lauri Vaimeli, Andres Põime ja Liisa Põime rahuliku ilmega ning saatkonna vajadustele hästi kohandatav võidutöö on just selline. See on kompaktne, hästi tsoneeritud ning jätab piisavalt eriilmelist välisruumi nii krundi ees- kui tagaossa. Kõrge aia taha varjuva saatkonna esimeseks visiitkaardiks kujuneb väravaehitis. Võidutöö oli ainuke, mis tabas ära selle elemendi olulisuse.
Arhitektide projekteeritud rattad peaksid ümmarguseks jääma
Kui arhitekt on verinoor, siis üritab ta oma vaimusähvatustega maailmas igati silma paista. Kui ta on juba nii kogenud, et hea funktsioonide jaotuse elegantsesse plaanilahendusse vormib, siis pole tal tavaliselt vaja fassaadidega edvistama hakata, pigem edastab ta ka siin kvaliteedi ja usaldusväärsuse sõnumi. Kõik see on nagu enesestmõistetav, kuid iga kord tuleb töid hinnates ikka ja jälle taas kogeda, et esmapilgul huvitavana tunduvad lahendused ei kanna sisuliselt välja või komistavad suhteliselt lihtsate asjade otsa. Ma ei räägi ekstravagantsustest, kust küündimatus kohe silma paistab. Õnneks oli selliseid töid seekord vaid üksikuid.
Muidugi sõltub palju žüriist (arhitektidest olid Pekingi žüriis Marika Lõoke, Emil Urbel ja Ain Padrik). Põhjuseks, miks ka professionaalide seas uue arhitektuuri kohta lausa vastakaid arvamusi leidub, on lähtumine erinevatest kriteeriumidest. On neid, kes leiavad, et arhitektuuri ülesanne on lõbutööstuse, reklaami ja meediamaailma virvarriga kaasa tõtata, aina uut ja pöörast välja pakkuda, et olla iga hinna eest märgatud ja ajakirjades trükitud. Turu loogika pressib arhitektidelt ohhoo-arhitektuuri (vaste ingliskeelsele väljendile „wow!-architecture”), millest vahvaid ja vahutavaid jutte treida. Mida hullem, seda parem, nagu ajakirjanduses ikka.
Teised leiavad, et tänapäeva arhitektuur on oma meelelahutuslikkuses juba liiga kaugele läinud, kaotanud kunagised soliidsed positsioonid ja tõsiselt võetavuse. Meediaga ripsutamise asem
el võiksid arhitektid tunduvalt rohkem oma sotsiaalsele missioonile mõelda, sest inimesed vajavad maju ka elamiseks. Laenan Paul Klee ütluse: maalijad võivad ratta ka kandiliseks teha, aga arhitektidel peaks see siiski alati ümmargune olema. Vilniuse saatkonna õppetund karmina meeles, oli välisministeeriumil oma soovidest, täpsemalt vigadest, mida vältida tuleb, selge ettekujutus. Žürii ülesanne on aidata tellijal leida parim professionaalne lahendus. Saatkonna funktsioonid jagunevad selgeteks gruppideks: saatkond, esindusruumid, saadiku residents, konsulaarosakond, konsulaartöötajate eluruumid. Nende omavahelised seosed on saatkonna puhul üsnagi olulised. Ei saa saadiku laste mängulust häirida pidupäevakontserti ega köögi varustamine toimuda konsulaadiga samast uksest. Kui krundi suurus on 3000 m², siis pole suurt mõtet panna saadikut elama neljandale korrusele ja aeda jalutama minemiseks sundida teda liftiga liiklema. Arhitekti lahendusest sõltub ka, kui tihti saatkonnas töötavad ja elavad inimesed päeva jooksul üksteist näevad ja omavahel suhtlevad. Viimases aspektis tundusid head need tööd, kus oli lahendatud sisetänava või -aia teemat. Tähtis oli ka oskus haarata territooriumi kui tervikut. Pakuti mitmeid temaatilisi aedu meeleolukatest mõtisklusaedadest kuni armsa peenramaani. Määrav oli, kuidas oli osatud seostada välisruumi tsoone õigete hooneosade ja väljapääsudega nii igapäevaelu rütmi kui vastuvõtte arvestades. Paljud olid kasutanud veepeeglit; esikohatöös on väike bassein lausa majja sisse tulemas, et klaasfassaadi taga katkematult krundi lõpuni kulgeda.
Žürii tööstiil oli meeldivalt arutlev, hääletada polnud vaja, sest õnneks ei olnud žüriis seekord ühtki sellist arhitekti, kes kuulab ainult iseennast. Kolme esikohatöö väärtuslikud aspektid olid erinevad: esikohatöö puhul toimisid head seosed, kompaktne lahendus ja läbimõeldud territooriumi planeering. Teise koha saanud töös (Erik Nobel ja Nobel Arkitekten, Taani-Eesti) oli eraldi tegeldud sellega, kuidas hoonet neljameetrise aia tagant nähtavaks teha: hoone ilmekama lahendusega põhimaht on tõstetud soklile. Kolmanda töö (Kalle Vellevoog, Velle Kadalipp, Tiiu Truus ning Martin Prommik) kompositsiooniline lahendus meenutas mõneti praegust välisministeeriumi kaheosalist hoonet madalama saalihoonega. See töö näitas aga ka, et kitsas püstises plokis ei teki häid logistilisi seoseid, vaid pigem palju ebamugavust. Ostudega esile tõstetud tööde autorid olid Priit Pent ja Raul Järg Bucoma OÜst ning Jan Skolimowski, Peeter Loo, Kaspar Kruuse ja Li Vene KAMP Arhitektide OÜst. Esimeses olid suhteliselt edukalt lahendatud eri osade sisemised seosed; teise puhul oli hoonele leitud kindel kujundlik vorm, kuid plaanilahenduses oli puudusi, mida sellist vormi säilitades raske parandada olnuks.
Kõik see, mis kilomeetripikkuste linnasõitudega Pekingi tegelikkuses fragmentaarseks jääb, saab kokku tervikuks Pekingi arhitektuurikeskuses (Bejing Planning Centre Exhibition Hall). Selle kolmandal korrusel on toasuurune Pekingi makett mõõdus 1: 750. Linn saab siin selgeks, kaos koondub korraks. Kui Eesti saatkond valmis, tuleks arhitektuurikeskuselt kindlasti paluda, et Eesti saatkonna uus maja ka siia suurele linnamaketile saaks. Või miks mitte seda juba kohe teha, tundub ju ehitamise plaan vägagi kindel olevat.
