Eesti Kunstimuuseumi Toimetiste 4(9) 2014 teemanumbrit „Naiskunstnik ja tema aeg” esitletakse teisipäeval, 27. jaanuaril kell 16 Adamson-Ericu muuseumis (Lühike jalg 3, Tallinn).
Autorid: Kadi Polli, Bart C. Pushaw,
Baiba Vanaga, Juta Kivimäe, Kai Stahl,
Tiiu Parbus, Ingrid Ruudi, Anne Untera,
Mai Levin
Koostaja: Kersti Koll
Toimetajad: Kersti Koll, Merike Kurisoo
Keeletoimetajad: Ester Kangur,
Richard Adang
Tõlkijad: Krista Mits, Tiina Randviir,
Ellu Maar, Martin Rünk
Kujundaja: Tuuli Aule
Eesti ja inglise keeles, 296 lk
Väljaandja: Eesti Kunstimuuseum 2014
Toetaja: Eesti Kultuurkapital
Naiskunstiajaloo teemanumber on välja kasvanud ning jätkuks Eesti Kunstimuuseumi filiaalis Adamson-Ericu muuseumis 1995. aastast alates toimunud uurimuslikule näitustesarjale „Eesti esimesi naiskunstnikke” ning aastast 2002 toimunud seminaridele „Naiskunstnik ja tema aeg”. Tegemist on Eesti Kunstimuuseumi ühe pikemaajalisema ning jätkuva projektiga. Kunstiloos marginaalsema, kohati ka varjatuma poolega tegeldes on naiskunstnikele pühendatud näituste ja seminaride sarja korraldajaid ja kuraatoreid huvitanud, millised olid sajandivahetusel ja 20. sajandi alguskümnenditel emantsipeeruva modernse, nn uue naise eneseteostuslikud pürgimused ning naiskunstnike tegevusvõimalused tugevate sooliste stereotüüpidega ühiskonnas.
Näituste ja seminaridega on hästi välja joonistunud naiskunstiajaloos üsna levinud mudel, kus naiskunstnike looming ning ka erineva, nn naispilguga nähtu, suhestus oma kunstilise keele ja vormiotsingutega orgaaniliselt meie kunsti arengu üldtendentsidega. Kuid seminaride ettekanded on selgelt esile toonud soopõhised erinevused sotsiaalsetes hierarhiates ja identiteedimudelites. Naiskunstnike loomingut ja nende loometee eri aspekte analüüsides on vaadeldud laiemalt naisloojate positsiooni ühiskonnas, õppimis- ja arenguvõimalusi, mitmesuguseid rollikuvandeid ning nende mõju naiste valikutele, professionaalsele identiteedile ja enesedefinitsioonile. Kogumikule tõukeks olnud seminaridel on võrdlevat konteksti luues käsitletud ka laiemalt naisloojate temaatikat erinevates kultuurivaldkondades, naiste elumustreid ja valikuid ning kohanemisstrateegiaid ja traumasid ajaloo tõmbetuultes nii paguluses kui ka muutunud kultuurikaanonitega kodumaal.
Käesolevasse kogumikku koondatud artiklites vaadeldakse naiskunstnike temaatikat laiemas ajalises piiritluses. Kadi Polli käsitleb oma artiklis seni Eesti kunstiajaloos väheuuritud valdkonda – 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi esimese poole baltisaksa naiste kunstiharidust, spetsiaalselt neile mõeldud kunstiõpetusprogramme ning naiste kunstiharrastust ja positsioneerumist ühiskonnas. Ida-Euroopa uuringutele spetsialiseerunud noor USA kunstiajaloolane Bart C. Pushaw analüüsib 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse naiste kunstipürgimusi ja naiskunstnike positsiooni Eestis. Läti kunstiajaloolane Baiba Vanaga annab põhjaliku ülevaate läti esimestest naismaalikunstnikest 20. sajandi alguses ning toob välja kunsti suures narratiivis marginaalsemalt varju jäänud läti naiste varasemad pürgimused professionaalses kunstis. Juta Kivimäe tutvustab eesti esimesi naisskulptoreid, kes alustasid oma loometeed 1920.–1930. aastatel. Ta uurib naisskulptorite õpinguid, erialaseid valikuid, arenguteed ja töövõimalusi kunstis tehnoloogiliselt ehk kõige enam maskuliinsel alal. Kai Stahl Turu Ülikoolist analüüsib eesti esimeste naiskunstnike seas ainulaadse sõsarkonna – Kristine, Lydia ja Natalie Mei – ja nende sõpruskonda kuulunud Dora Gordine’i tulemist Eesti kunstiellu alates 1910. aastate teisest poolest ning nende valitud tehnikaid ja eneseväljendusstrateegiaid. Arhitektuuriloolased Tiiu Parbus ja Ingrid Ruudi käsitlevad sookesksele arhitektuurianalüüsile tuginedes eesti esimese professionaalse ja aktiivselt väljapaistva naisarhitekti Erika Nõva isikut ja loomingut, tuues ühtlasi esile ka Eestis seni suhteliselt vähe kasutatud feministliku metodoloogia piire avardavad võimalused arhitektuuriajaloo uurimisel. Anne Untera püstitab küsimuse, miks üks esimesi eesti naiskunstnikke, oma andelaadi ja sõjaeelse loominguga meie graafikaajaloo legendiks kujunenud Salome Trei paguluses kunstiloomingust peaaegu sootuks loobus. Vastuste leidmiseks analüüsib ta kunstniku pagulasperioodi naisajaloo traumauuringute printsiipidele tuginedes. Raportina on Mai Levin koostanud faktitiheda ülevaate naiste kunstiõppevõimalustest ja õppuritest Eesti Vabariigis 1918–1940.
Esitlusel on ajakirja teemanumber „Naiskunstnik ja tema aeg” saadaval erihinnaga ning soodushinnaga on võimalik soetada Eesti Kunstimuuseumi Toimetiste varasemaid numbreid.
Eesti Kunstimuuseumi Toimetised on konverentsiettekannete kogumikust välja kasvanud eelretsenseeritav teadusajakiri (1.2 klassifikatsioon ETISe järgi), mis avaldab muuseumi kogusid ja näitusi puudutavaid kodu- ja välismaa teadlaste originaaluurimusi. Illustreeritud ajakiri on tervikuna mitmekeelne (eesti- ja inglise-/saksa-).
Vaata ka: http://www.ekm.ee/et/teadust88/eesti-kunstimuuseumi-toimetised
