Praeguseks, kui väliseesti kunstnikkonna moodustavad mitu põlvkonda – lisaks juba enne sõda Eestis kunstnikuna tegutsenuile ka paguluses kunstiõpinguid alustanud ja uuel kodumaal haridusteed jätkanud kunstnikud, lapseeas perekonnaga pagenud ning mitu põlvkonda juba paguluses sündinud ja kunstihariduse omandanud kunstnikke, kusjuures nii mõnigi end eestlasena määratlev kunstnik eesti keeltki ei kõnele –, on üsna võimatu väliseesti kunstnike arvukust umbkaudugi määrata. Erakordselt suure töö on teinud Olga Berendsen, Mall Puhm ja Vello Salo, kes on koondanud pea 270 kunstniku andmed 1980. aastal ilmunud väliseesti kunstnike biograafilisse leksikoni, mis aga toonagi polnud täielik. Pelgalt statistilisest teabest olulisem on mõistagi vahetu kokkupuutevõimalus mujal tegutsenud kunstnike loominguga.
Pagulusse siirdunute näitusi hakati kodumaal taas korraldama 1960ndate lõpul. Üks esimesi väljapanekuid, kui ka kunstnik ise koos perega Eestisse tuli ning võõrsil loodud töid kaasa tõi, oli Herman Talviku näitus 1971. aastal Kadrioru lossis. Sealtpeale on väliseesti kunstnike isikunäitusi olnud Eestis üsnagi arvukalt (suuremate ja väiksemate väljapanekute arv küünib sajakonnani). Eriti intensiivistus näitusetegevus muidugi 1980ndate lõpul ja 1990ndate alguses, kui kõikidel kultuurialadel kasvas plahvatuslikult vastastikune suhtlus, resoneerides nii hästi taasiseseisvumisaegse riigi- ja silmapiiri ahnelt avava vaimsusega. Kodupubliku ette on oma loominguga jõudnud Enno Hallek, Otto Paju, Peet Aren, Juhan Nõmmik, Olev Mikiver, Anne-Reet Paris, Rutt Tulving, Abel Lee, Osvald Timmas, Agathe Veeber, Salome Trei, Endel Kõks, Arno Vihalem, Jaan Grünberg, Erle Sergo, Arville Pustrröm, Ville Tops, Mark Kalev Kostabi, Hans Tsirk, Herman Talvik, Karin Luts, Eerik Haamer ja paljud teised. Osa neist väljapanekuist on olnud hästi läbi töötatud muuseuminäitused. Viimaseks suurejooneliseks näiteks on Reeli Kõivu kureeritud Tartu Kunstimuuseumi ja Eesti Kunstimuuseumi ühistööna valminud Eerik Haameri näitus.
Viimastel aastatel on ilmunud põhjalikumaid katalooge ning Tartu Kunstimuuseumi näitusi on saatnud monograafilised uurimused Karin Lutsu ja Eerik Haameri kohta. 1994. aastal, kui suurest põgenemisest möödus pool sajandit, koostas Tiina Abel Eesti Kunstimuuseumis väga huvitava ja suurt vastukaja tekitanud eesti eksiilkunsti ülevaatenäituse. See, põhiliselt Eesti ja Rootsi kogudel põhinev ning toonastes oludes erakordset pingutust nõudnud töö on siiani jäänud ainsaks katseks pagulaskunsti teemat ülevaatlikult käsitleda. Kahjuks ei alanud kohe 1990ndate alguses väliseesti kunsti samalaadne süstemaatiline uurimine nagu näiteks meie kirjandusteaduses, mida pärgas möödunud aastal erakordselt esindusliku ülevaateteose „Eesti kirjandus paguluses 20. sajandil” ilmumine.
Põhjus on muidugi ilmselge: ressursi puudus, sest üle maailma laiali visuaalse materjali kättesaadavus uurijatele pole absoluutselt võrreldav kirjasõna levikuga, eriti kui arvestada seda väliseestlaste poolt välja antud raamatute hulka, mis Eestisse on saadetud. Valdavalt erakogudes eesti kunstnike looming on aga sõna otseses mõttes üle maailma laiali ja liikuv nii pärandvaraks muutumise kui omanike elukohavahetuste tõttu ning ka kunstikaubanduse tulemusel. Galeristide süsteemne tegevus on meie pagulaskunsti siiski kodumaale toonud. Ka muuseumide kogud on viimastel aastatel jõudsalt täienenud missioonitundlike annetuste ja pärandi näol ning nii mõnegi kunstniku, näiteks Karin Lutsu, Herman Talviku, Juhan Nõmmiku, Jaan Grünbergi, Ilse Leetaru, Agathe Veeberi, Eduard Ole, Ernst Jõesaare, Maire Männiku ja mitme teise puhul on meie kollektsioonid vägagi head. Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse muuseumiosakonda on jõudnud Eesti Kultuurfondi väga hea valikuga kunstikogu. Kuid muuseumide üldise osturaha nappuse tõttu väliseesti kunsti süstemaatilisest kogumispoliitikast meie riiklikesse kogudesse muidugi rääkida ei saa. Kumu avamisaegse ekspositsiooni kontseptsiooni pagulaskunsti temaatika ei mahtunud, kuid 2007. aastal käivitas Sirje Helme Kumus mahuka pagulaskunsti uurimisprojekti, kuhu on kaasatud ka Tartu Kunstimuuseum ka kunstiühing Pallas. Selle töö tulemusena on kavandatud suur pagulaskunsti näitus 2010. aasta sügisel Kumus ja 2011. aasta kevadel Tartu Kunstimuuseumis, kataloog ning konverentsid, millest esimene toimus juba 2008. aastal Kumu sügiskonverentsina. Projekti töögrupi liikmed (Tiiu Talvistu ja Reet Mark Tartu Kunstimuuseumist, Enn Lillemets kunstiühingust Pallas ja siinkirjutaja) on praeguseks käinud väliseesti suuremates keskustes Rootsis, Kanadas Torontos ja Vancouveris ning New Yorgis ja Lakewoodis ning külastanud kunstnikke ja kunstikogujaid mujalgi. Võimalikult palju on püütud fikseerida seda, mis veel kättesaadav: pildistada töid, koguda dokumentaalset materjali ja mälestusi nii kunstnikelt kui eesti kogukonna- ja kultuurielu korraldajailt. Projekti raames on Eesti Kunstimuuseumis rajamisel Interneti-põhine digitaalarhiiv, kuhu koondatakse pildipank, visuaalne info väliseesti kunstnike loomingust. ‘
Näitus on kahtlemata pagulaskunsti projekti kulminatsiooniks, kuid loodav pildiarhiiv hõlmab mitu korda rohkem materjali ning on mõeldud jätkuvalt täienema. See peaks kujunema uurijatele ja teistele huvilistele esmaseks käepäraseks võimaluseks ühe või teise väliseesti kunstniku käekirjast visuaalse ettekujutuse saamiseks. Kasutan siin meelega sõnu „pagulaskunst” ja „väliseesti kunst”, rõhutamaks, et näituse keskmes on pagulaskunsti fenomen, kindel ajalooline periood 1944–1991, ja käsitluse all Eestist põgenenud või antud perioodil paguluses oma loometeed alustanud kunstnikud. Pildiarhiivi koondatakse märksa laiemalt väliseesti kunsti, kaasatakse näiteks XX sajandi alguskümneil Ameerika Ühendriikides elanud eesti kunstnikke ning see on avatud ka hoopis hilisemal ajal ja muudel põhjustel väljaspool Eestit töötavate kunstnike loomingu tutvustuseks. Kumu algatatud kolmeaastase projekti põhitoetaja on Erika ja Osvald Timmase mälestusfond ning möödunud aastal toetas seda ka Saku õlletehas. Kanadas elanud kunstnik Osvald Timmas annetas oma päranduse eesti kunsti arendamiseks kogu maailmas. Kui mälestusfondi haldajad Toomas Saar ja Tõnu Toome 2007. aastal meie projekti toetusväärseks arvasid, on ka nende isiklik kaasaelamine tööle igati tuntav.
Samasugust siirast kaasamõtlemise ja aitamise soovi, külalislahkust, avatust ja abivalmidust on töögrupi liikmed tundnud kõikjal: nii kontaktide otsimisel ja loomisel kui kümnetes ja kümnetes kodudes ja kunstnike juures pildistamas käies. Tõelist imetlust väärib kõikjal kohatud vabatahtlikkusel põhinev töö eesti kultuuripärandi hoidmisel. Pagulaskunstiga tegeldes on eelkõige muidugi oluline nii palju kui võimalik näha erinevate autorite loomingut ning selle taustaks asukohamaade kunsti ja kunstielu kihistusi. Kuid just vahetu suhtlemine, põgusatest kohtumistest kuni aastate jooksul teravapilguliselt eesti kunsti jälginud Eda Sepa professionaalse kaasamõtlemiseni, lugude ja arvukate mälestuskildude talletamine, loob selle nähtamatu konteksti, mis tegelikult aitab mõista eesti kunsti ja kunstnike positsiooni nii meie pagulasringkondades kui kohalikus kunstielus. Eesti pagulaskultuurist rääkides rõhutatakse tihti liigset oma rahvusgrupile orienteeritust. Kindlasti on see paljuski nii ning see on olnud ka väga oluline oma kogukonna identiteedi säilimisel. Samas on eesti kunstnikud üllatavalt hästi integreerunud kohalikku kunstiellu, mida põlvkond edasi, seda enam. Kohati liigagi, minnes kaasa suurte riikide kunstielus loomulike kommertslikumate kihistustega, mida mitmed vanema põlve kunstnikud ideaale kõrgel hoides vältida püüdsid. Rõõmustav kogemus on see, kui suurte kunstimuuseumide kollektsioonides Ottawas, Torontos ja Vancouveris leidub näiteks kaasaegse kunstikeelega omanäoliselt ja pühendunult suhestunud eesti kunstnike Enn
Erisalu ja Jaan Põldaasa töid. Mitmete teistegi kunstnike töid on suurtesse kollektsioonidesse ostetud.
Vahel on isegi kahju, et mõni nii märgiline töö nagu Halleki aerud pole Stockhomi Moderna Museeti asemel mõnes Eesti muuseumis. Näituse jaoks materjali koguvail kuraatoreil on selle projekti raames olnud palju ilusaid hetki, kui seni vaid nime, mõne üksiku töö või reproga või huvipakkuva kirjutise kaudu teada autori heatasemelise loominguga on kohtutud. Tõelisi üllatusi pakub aga see, kui väikeste juhuste ja vihjete ning õigete vahendajate abil on tutvutud mõne huvitava kunstnikuga, kel eesti ringkondadega mingeid kontakte peaaegu et polegi. Üheks selliseks näiteks on Torontos eesti-saksa päritolu Uno Hoffman, jõulise abstraktse käsitluslaadiga, kirglikult vaid oma kunstile elav rahvusvahelise haardega looja. Loodetavasti pakub pisut enam kui aasta pärast avatav näitus ka vaatajaile palju avastamisrõõmu ning Kumu algatatu kujuneb inspireerivaks edasisele eesti pagulaskunstiga tegelemisele.
