Kontserdi eel toimus kõrval asuvas kammersaalis tavapärane sissejuhatav programmitutvustus, mida oli tulnud kuulama sadakond muusikahuvilist. Kohal oli ka Berliini raadio reporter ning minul kui Tubina ühingu esimehel oli võimalus anda koos Neeme Järviga Tubinat tutvustav intervjuu.       

Neeme Järvi viis kogu kava läbi temale omase suure sugestiivsuse ja noorusliku energiaga, mis ei tekitanud mingit kahtlust tema kui parima Tubina-interpreedil hästi läbi tunnetatud kontseptsioonis. Järvi on kahtlemata üks maailma tippklassi dirigente, kellel on oma interpretatsiooniga alati ka midagi öelda. Tänu oma erakordsele dirigeerimistehnikale suudab ta iga muusikalist fraasi ja tervikut vormida ja kujundada, allutades orkestri otsekui võlukepi väel. Järvi, kes tunnetab hästi Tubina muusika seesmist arengupinget, on tema V sümfoonia võtnud korduvalt kavva mitmel pool maailmas ja kõige esinduslikemates kontserdisaalides. See on tõeline vabadussümfoonia, mis väljendab autori  nägemust tema kodumaast, kus kord „Öö lõpeb sääl” ka „Meil aiaäärses tänavas”. Kahe rahvaviisi sümbioosist sündinud dramaatiline kõlapilt avanes Järvi juhatusel värske ja mõjuvana tänu eelmistel päevadel tehtud tõsistele proovidele. Kohati said mõned lõigud hoopiski uue tähenduse: näiteks köitis II osas rahvalaulust „Meil aiaäärne tänavas” pärit valuliselt kaeblik teema viiulite kõrges registris seekord erilise väljendusrikkusega, samuti pööras ta juba proovis erilist tähelepanu sümfoonia lõpus kõlavale jõulisele tutti-akordile si-mažooris,  see mõjus kontserdil kõrvulukustava sisemise protestina otsekui rusikalöök.     

Kohtumisel orkestri direktsiooniga kasutasin võimalust kinkida neile mõnede Tubina sümfooniate äsja „Kogutud teostes” ilmunud partituurid, mis pälvisid tänulikku tähelepanu ja annavad ehk lootust neid sümfooniaid edaspidi kuulda ka Berliinis, kus Tubina teoseid polnud seni veel ette kantud. Maestro ise avaldas aga soovi juhatada seal veel Rudolf Tobiase „Joonase lähetamist”, kuna Berliini Filharmoonia suur saal on otsekui loodud sellise suurteose ettekandeks. Loodetavasti  saab 24. juulil teoks Neeme Järvi kontsert Peterburis „Valgete ööde” festivalil Maria teatri suures kontserdisaalis, kus on kavas Tobiase ja Tanejevi kantaadid „Johannes Damaskusest” Maria teatri orkestri, koori ja solistidega (kontserti tahetakse korrata ka Tallinnas). Berliinist sõitis Järvi Genfi kuulama oma sealsesse orkestrisse pürgivaid uusi mängijaid ja tutvuma orkestri uute direktorikandidaatidega. Suvel kavatseb maestro aga tulla Pärnusse puhkama, juhendades seal dirigeerimise meistrikursust. Ta loodab, et ka ER SOga seotud  probleemid leiavad õige pea lahenduse ja ta saab jätkata oma tööd orkestri peadirigendina. ER SO töötingimuste parandamine ja sümfoonilise muusika senisest suurem väärtustamine tundub praegu olevat meie kultuuripoliitiline põhiküsimus, mille lahendamine lubaks meie esindusorkestri mängijatel pühenduda senisest enam orkestritööle ning avardada orkestri tegutsemisvõimalusi nii heli- kui videosalvestustega. Ja miks ei võiks ka Eesti esinduskollektiiv pälvida oma esinemistega suurt tähelepanu maailma tähtsamates muusikakeskustes, nagu seda on Berliini Filharmoonia suur saal?