Eestlased on olnud Helsingi raamatumessi püsiasukad juba 2011. aastast saadik: toonane peakülaliste staatus tõestas isegi skeptikutele, et kohapeal tasub ära käia. Muidugimõista ei olnud see eesti kirjanikel esimene kord Helsingi Messukeskust tundma õppida. Üksteise üritusi hakati järjekindlalt külastama kohe, kui Eesti taas iseseisvaks sai: juba 1990. aastate keskel leidsid innukaimad sulenaised ning -mehed sihtkohana üles Turu raamatumessi. Jah, nii nagu Turu linn asutati ammu enne Helsingit, said Turu elanikud tunda raamatutest mõnu koguni 11 aastat enne seda, kui pealinn sama turgu ründama asus.¹

Eesti killud kirevas kavas

Paljudele juba tuttavaks saanud, Asko Künnapi loomest inspireeritud messiboksi haldas Helsingi raamatumessil taas mahukas koostööorganisatsioon: Eesti Kirjastuste Liit, Eesti suursaatkond Soomes, Eesti kultuurministeerium, Eesti Kultuurkapital, ELIC, Eesti Lastekirjanduse Keskus, Soome Eesti-seltside Liit (SVYL) ja Tuglase Selts. Nende abiga jõudsid Hellinna lõunakaldalt kohale ka tänavused ametlikud külalised: kirjanikud Tiit Aleksejev, Mart Kivastik, Sirje Olesk, Elo Viiding ja Tõnu Õnnepalu. Lühikest teekonda ja neli päeva pikka pidu nautisid teisedki eesti autorid, keda meelitasid esinema messi etkot ja jatkot ehk messiga seotud eel- ja järelkava ning õhtused üritused.

Peale Eesti väliskülaliste esinesid messil ka mõned Soomes elavad ja eesti asjaga vahvalt seotud autorid ning tõlkijad. Nende hulgast on ehk tuntuim Juhani Salokannel, kelle raamat „Vastupanu kultuurilugu“² äratas kuulajates elavat huvi. Salokandle vestluspartnerid olid Sirje Olesk ja Soome Kirjanike Liidu Eestis elav esimees Ville Hytönen.

Elo Viidingu luule tõlkija Katja Meriluoto jällegi sattus tänu sellele, et tema teos valiti ajalehe Helsingin Sanomat parima esikteose auhinna üheks kandidaadiks, esinema messi pealavale.

Hoopis teisel moel tuntud on Antto Terras, kelle teoseid kriminaalsest Eestimaast on siiamaani välja antud kolmes olulises Soome kirjastuses. Selle aasta uudistooted kannavad pealkirja „Verine Venemaa“ ja „Eesti maffia“.³

Läänemere turvalisuse olukorrast avaldasid kaaluka raamatu Marjo Näkki ja eesti juurtega Kaja Kunnas. Nende „Itämeren turvatarkastus“ ahvatles rahvast kohale muu hulgas sellega, et autoreid usutles endine Soome välisminister Pekka Haavisto, välispoliitika pikaaegne tipptegija ja ka kandidaat tulevatel presidendivalimistel.

Veel mõnelegi esinemisele lisas hoogu tuntud usutleja. Eesti kirjanike liidu esimehe Tiit Aleksejeviga ajas tema keskajateemalise romaanisarja kolmanda osa „Müürideta aed“ soomekeelse tõlke ilmumise puhul juttu Panu Rajala, keda tuntakse Soomes nii kesksete kirjanike (Mika Waltari, Eino Leino, F. E. Sillanpää jt) biograafina kui ka skandaalimaiguliste memuaarromaanide ja nüüd ka omaenda memuaaride autorina. Mart Kivastik sai usutlejaks eksministri Timo Harakka. Elo Viidinguga vestles luuletaja Anja Erämaja, kelle lühilugusid on ilmunud ka eesti keeles. Tõnu Õnnepaluga ajas taas juttu Heli Laaksonen, Eestiski tuntud luuletaja ja esineja, kes on oma tegevusala hiljuti laiendanud didaktilise loodusluule suunas⁴ ja ühtlasi näidanud, et valdab peale edelasoome keele ka pärissoome keelt.

Kirjastuste messiboksidest oli leida Eestiga seotud selliseidki raamatuid, mis messikavas ei kajastunud. Uuematest näiteks Misku Välimäki (1978) esikromaan „Viimane metsavend“⁵, mille sisule vihjab juba pealkiri. Sellel fiktiivsel noorsoolool on aga üllataval kombel tegemist ka Soome Kekkoneni ajastuga.

Messi mahukas nelja päeva pikkune kava pakkus niivõrd palju võimalusi, et kõige aktiivsemad koostasid endale tunniplaani nagu koolis. Paremaks orienteerumiseks olid etteasted rühmitatud teemade järgi, nagu „queer“, „kliimakriis“, „ühismeedia“ või „tehisaru suhe kirjandusega“. Huvilistele pakkusid pidepunkte ka näiteks niisugused märksõnad nagu „detektiivilaupäev“ või igapäevane „luulekava“, aga ka „audioraamatud“, „teadusturg“, „plaadilaat“, „postmargid“ ja isegi mitmesugused käsitööalased ettevõtmised.

Ukraina läheb korda ka soomlastele

Erilise tähelepanu all olid messil muidugi Ukraina, Venemaa ja sõda. Nende teemadega seotud raamatute ning esinejate hulgast tõstan esile ühe messi peakülalise, Venemaa ja Šveitsi kirjaniku Mihhail Šiškini, kes arutles muu hulgas selle üle, milline võiks olla Venemaa pärast sõda. Ukraina ja Vene teemasid käsitles usinalt ka Sofi Oksanen, seda nii vestluses ukraina kirjaniku ja kirjandusuurija Oleksandr Mõhhediga kui ka tutvustades oma uut raamatut „Putini sõda naiste vastu“.⁶ Raamatu üks kandev idee on, et Venemaa pole kunagi analüüsinud oma imperialistlikku minevikku ja et selle riigi ajaloos on sõjakuriteod tavalised juba ammustest aegadest. Teos põhineb Rootsis sel aastal peetud demokraatiakonverentsi ettekandel.

Messil oli oma menukas boks Soome ukrainlaste liidul.⁷ Suurimal laval esitles oma uut raamatut Ukrainast Maksim Fedorov, Ukraina ajakirjanik, kes on kohapeal Kiievist pidevalt Soome Yleisradiole kaastööd teinud ja saanud sellega Soomes tuntuks. Sõjateemat puudutas veel ka näiteks endine Soome president Tarja Halonen. Tähelepanuväärne on seegi, et paljud Soome kirjastused on viimastel aastatel andnud välja hulga raamatuid, mis ei ole seotud ainult praeguse tobeda „eriolukorraga“, vaid heidavad Venemaa ja Ukraina ajaloole ja nendele sündmustele valgust mitmest vaatevinklist.

Messil ei jäänud olemata ka Vene-meelsete meeleavaldus: Juha Meriläineni raamatu⁸ esitluse katkestasid paar noormeest plakatitega, millel süüdistati NATOt ja propageeriti Venemaa vaateid.

Väike, aga võimas

Ka sel aastal kogus Eesti enne Helsingi raamatumessi tuntust Turus, kus peale Aleksejevi, Kivastiku ja Viidingu käisid messilaval veel Kai Aareleid, Paavo Matsin ja Mudlum. Muuseas, sel aastal pälvisid E. W. Ponkala fondi tunnustusauhinna teist korda Piret Saluri ja ka Aareleid. Mainitud fond on 1924. aastal asutatud erasihtkapital, mis tegeleb soome-ugri keeli rääkivate rahvaste kultuuri toetamisega.

Külaskäikude omamoodi tulemuseks võib pidada kajastusi Soome suuremates meediakanalites: Paavo Matsini intervjuud Helsingin Sanomates⁹ ja Tiit Aleksejevi raamatu arvustust Suomen Kuvalehtis¹⁰. Tähelepanu on äratanud ka Juhani Salokandle raamat.¹¹

Traditsiooniliselt avaneb eesti kirjanikel järgmine võimalus ennast tutvustada novembris, kui Helsingi Kaablitehases korraldatakse taas mardilaat. Peamiselt Tuglase seltsi organiseeritud laat on üldse Soome suurimaid ja pilkupüüdvamaid Eesti-ainelisi sündmusi ning selle kavasse on alati kuulunud ka kirjandus.

Väljaspool messi esinesid Helsingis Castreni seltsi korraldatud sugulasrahvaste üritusel kaks Eestist pärit kirjanikku: Kai Aareleid ja udmurdi luuletaja Muš Nadii. Asko Künnap esines reedel oma luuletustega restoranis Sörkan Ruusu, millest on viimasel ajal saanud üks Helsingi luuleilma keskusi. Messi viimasel päeval samas restoranis korraldatud luuleprõmmul häälestas ja häälutas publiku meeleolu Luulur alias Jaan Malin.

Raamatumessi 15 esinemislava, mis kandsid seegi kord Helsingi linnaosade nime, on mõnevõrra profileeritud teatud teemadele ja külalistele. Nii käisid esinemised rootsi keeles lavadel Fiskehamnen (Kalasadam) ja Blåbärslandet (Mustikamaa). Koolilapsi ja noori ahvatleti lugemismõnuga laval Kallio, ja päris tillukesi lõbustati Kumpulas ning Toukolas. Väljapanijaid oli kokku 286, esinejaid üle tuhande nii messil pakutud kui ka kirjastuste enda leitud boksilavadel.

Messi virvarris jäi Eesti boks ehk natuke tagasihoidlikuks, aga pidev kohalolek on aastate jooksul õpetanud messikülalised lõunanaabri kirjanikke ja teisi esindajaid lausa ootama. Sama ei saa kahjuks öelda teiste Baltimaade kohta – nood hiilgavad Helsingis tavaliselt oma puudumisega. Sel aastal leidus messikavas siiski haruldane erand: tõlkija Mirja Hovila juhitud väikekirjastus Paperiporo, kus antakse välja läti kirjanduse tõlkeid. Erinevus Baltimaade esindatuses ilmneb ka selles, et Turus ja Helsingis esitleti kokku üheksat soome keeles tänavu ilmunud eesti ilukirjandusteost. Nende tõlkijaid oli seekord seitse¹², aga andekaid eesti keelest tõlkijaid on Soomes veelgi. Nii võimsate arvudega ei suuda läti ja leedu kirjandus soome tõlkemaastikul üldse võisteldagi.

Kokkuvõtteks: Helsingi raamatumess ei tähenda lihtsalt literaatide kokkutulekut, ammugi ei ole see pelgalt kirjastuste promopaik, vaid ühtlasi näiteks Soome suurim kasutatud raamatute laat, nagu kinnitab Soome antikvariaatide liidu¹³ esimees, raamatukaupmees Timo Surojegin. Raamatumessi on juba aastaid korraldatud koos veini- ja toidumessiga, mis ongi loomulik kooslus. Tänavu nautiski messi menüüd ja raamatute bouque’i rekordiliselt 88 000 gurmaani.

1 Messid asutati vastavalt 1990. ja 2001. aastal.

2 Juhani Salokannel, Vastaanpanemisen kulttuurihistoria. Viron kirjallisuuden verkostoja 1940-luvulta nykyaikaan. Vastapaino, 2023.

3 Antto Terras, Verinen Venäjä; Viron mafia. Into, 2023.

4 Heli Laaksonen, Luonnos (ee Visand). Otava, 2022.

5 Misku Välimäki, Viimeinen metsäveli. Docendo, 2023.

6 Sofi Oksanen, Samaan virtaan – Putinin sota naisia vastaan. Like, 2023.

7 Ukrainalaisten yhdistys Suomessa ry.

8 Juha Meriläinen, Putinin alttaripoika. Patriarkka Kirill ja Venäjän pyhä hyökkäyssota. Otava, 2023.

9 Aki Petteri Lehtinen, Virolainen menestys­kirjailija teki kirjan siitä, kuinka Suomi valtaa Viron. – Helsingin Sanomat 29. IX 2023. https://www.hs.fi/kulttuuri/art-2000009745538.html

10 Matti Komulainen, Ristiretki jatkuu. – Suomen Kuvalehti 21. IX 2023, nr 38. https://suomenkuvalehti.fi/kulttuuri/arvio-puutarha-vailla-muureja-on-osa-jykevaa-ristiretkieeposta/

11 Ville Hytönen, Suomalainen ylpeilee köyhälistötaustallaan, virolainen sivistyneisyydellään. – Helsingin Sanomat 24. X 2023. https://www.hs.fi/kulttuuri/art-2000009753636.html

12 Outi Hytönen (Kai Aareleiu tõlkija), Heidi Iivari (Paavo Matsin, Mudlum) Anna Kyrö (Mart Kivastik), Katja Meriluoto (Elo Viiding), Hannu Oittinen (Tiit Aleksejev, Asko Künnap), Jouko Vanhanen (Tiit Aleksejev), Jouko Väisänen (Tõnu Õnnepalu)

13 Suomen Antikvariaattiyhdistys ry.

Värsked eesti kirjanduse soomendused

Tänavu on soome keeles ilmunud rohkelt eesti autorite teoseid.

Proosatõlkeid on kümme:

Kai Aareleid, „Tyyni valtameri“ („Vaikne ookean“, tlk Outi Hytönen, S&S)

Tiit Aleksejev, „Puutarha vailla muureja“ („Müürideta aed“, tlk Hannu Oittinen, Enostone)

Tiit Aleksejev, „Mustia raapaisuja valkealla lumella. Liivinmaalainen tarina“ („Tõlkija“, tlk Jouko Vanhanen, Enostone)

Mart Kivastik, „Barbarus“ („Sure, Poisu!“, tlk Anna Kyrö, Atrain & Nord)

Paavo Matsin, „Leninin valssi“ („Lenini valss“, tlk Heidi Iivari, Enostone)

Mudlum, „Tätini Ellen“ („Mitte ainult minu tädi Ellen“, tlk Heidi Iivari, Enostone)

Mart Sander, „Petosten talo. Rouva Kukkin tytöt“ („Litsid III. Naiste sõda“, tlk Kaisu Lahikainen, WSOY)

Ilmar Taska, „Tulevaisuuden kutsu“ („Elüüsiumi kutse“, tlk Jouko Vanhanen, WSOY)

Mati Unt, „Ja elämme vieläkin, ellemme ole kuolleet sekä kaksi muuta pienoisromaania ja viisi novellia“ („Ja kui me veel surnud ei ole, siis elame praegugi“, „Mattias ja Kristiina“, „Tühirand“ ja viis novelli, tlk Jouko Väisänen, Kirjokansi)

Tõnu Õnnepalu, „Loputtomuus“ („Lõpmatus“, tlk Jouko Väisänen, Kirjokansi).

Luuleraamatuid on ilmunud kolm:

Mika Keränen, „50 rusinaa Tarton Mikalta“ (antoloogia, tlk Mika Keränen, Lector Kustannus)

Elo Viiding, „Tuhannelle äänelle“ (valikkogu, tlk Katja Meriluoto, Kustan­nusliike Parkko)

Asko Künnap, „Minun valtakuntani“ („Minu riik“, tlk Hannu Oittinen, Enostone).

Lasteraamatuid on soomendatud neli:

Kätlin Kaldmaa, „Lydia“ („Lydia“, tlk Outi Hytönen, Enostone)

Mika Keränen, „Jannu“ („Jõmmu“, tlk Kaisu Lahikainen, Lector Kustannus)

Kristina Ruder, „Kastemato ja kaalimato“ („Vihmauss ja kapsauss“, tlk Kaisu Lahikainen, Lector Kustannus)

Kristina Ruder, „Milli ja Molli“ („Milly ja Molly“, tlk Kaisu Lahi­kainen, Lector Kustannus).

Eesti-teemalisi raamatuid on ilmunud kaks: Juhani Salokannel tutvustab Eesti kirjanduslikku vastupanuliikumist raamatus „Vastaanpanemisen kulttuurihistoria – Viron kirjallisuuden verkostoja 1940-luvulta nykyaikaan“ (Vastapaino), Antto Terras käsitleb aga raamatus „Viron mafia“ (Into Kustannus) Eesti maffiat.