Eesti Filoloogia Teaduslik Üliõpilasselts, mille üheks väljundiks ongi just nimetatud igaaastase üliõpilaskonverentsi korraldamine, on seadnud eesmärgiks teadustöö populariseerimise tudengite seas. Ühendades nii üliõpilasi kui õppejõude, pakub selts artiklikogumike ilmutamise kaudu võimalust publitseerimiseks noortele uurijatele, kellest paljudele on see esimene tõuge ning ühtlasi ka motivatsiooniallikas valitud ala juurde jäämisel.
EFTÜ toimetiste ajalugu ulatub juba aastasse 2001, kui ilmus Jüri Viikbergi koostatud „Noored filoloogid. Valik üliõpilastöid”. Tänavu trükiküpseks saanud üllitis on järjekorras kolmas ja kannab pealkirja „Noored filoloogid. Kirjanduse ja keele piirimail”.
Nagu humanitaarteaduste traditsioonis kombeks, on ka see kogumik eelretsenseeritud, mis tähendab, et selles sisalduvaid noorte eesti kirjandusuurijate töid võib käsitleda täieõiguslike teadusartiklitena. Kirjandusteaduslikust vaatenurgast võib öelda, et nende kaante vahele kokku kogutud publikatsioonid on oma uudse lähenemise poolest jätkuvalt igati aktuaalsed, mistõttu on vabandatav ka ajaline viivitus, mis kipub tänapäeval pahatihti iseloomustama igasuguste artiklikogumike ilmumist.
Kogumikus on võrdväärses mahus esindatud kirjandusteaduse- ja lingvistikaalased uurimused. Kirjanduse vallas on läbivaks teljeks eesti kirjanduse suhestumine maailmakirjandusega ning kirjandusuuringute interdistsiplinaarsed aspektid. Keeleteaduslike publikatsioonide peamisteks teemadeks on mitmekeelsus Eestis, keeleõppe hoiakud ja motiivid, Eesti venekeelsete elanike etnolingvistiline vitaalsus.
Maret Vaher lisab oma artikliga uue peatüki eksistentsialismi kui filosoofilise kirjandusvoolu mõjude uurimisse eesti kirjanduses. Tutvustades eksistentsialismi põhimõtteid ja eksistentsialistliku kirjanduse võtteid laiemalt, liigub Vaher edasi eesti kirjaniku Rein Põdra vähe tuntud romaani „Imelik vang” analüüsi juurde, otsides ja leides tekstist mitmeid eksistentsialismile omaseid allusioone, ruumi- ja ajakujundeid, mis annavad alust võrrelda vaatluse all olevat kirjanikku eksistentsialismi suurkujude Jean-Paul Sartre’i ja Albert Camus’ga. Toetudes Gerald Genette’i intertekstuaalsusteooria võtmemõistetele, jõuab Vaher seisukohale, et „Imelik vang” suhestub oma
võimalike eeskujudega maailmakirjanduses nagu hüpertekst (algtekstist tuletatud tekst) hüpoteksti, s.t algteksti.
Intertekstuaalsuse problemaatikaga tegeleb ka Berit Kaschan artiklis „Sylvia Plathi looming Eia Uusi debüütromaani „Kuu külm kuma” mõjutajana”. Kaschani vaatluse all on noore eesti kirjaniku Eia Uusi 2004. aastal ilmunud romaan ning selle keerukad suhted ameerika kirjaniku Sylvia Plathi 1962. aastal avaldatud romaaniga „Klaaskuppel”. Kaschan analüüsib teostes sisalduvaid paratekste (pealkiri, pühendus, moto jne), eristades Genette’i eeskujul intertekstuaalsuse tasandeid nagu trans-, para-, meta-, arhi- ja hüpertekstuaalsus. Autori järeldus on, et tugevatest ja silmatorkavatest mõjudest hoolimata ei saa Uusi teksti käsitleda plagiaadina, vaid „Kuu külm kuma” annab tunnistust noore autori märkimisväärsest teadlikkusest kirjandustraditsioonist.
Kaie Klettenbergi artikkel käsitleb Andrus Kiviräha fenomeni eesti kirjanduses ning viimaste aastate ühe menukama kirjaniku tekstiloomemehhanisme. Ka siin on läbivaks märksõnaks „intertekstuaalsus”. Kivirähka vaadeldakse kui postmodernistlikku autorit ning püütakse seletada tema populaarsuse tagamaid, juhtides muu hulgas tähelepanu Kivirähka kujunemisele meediafiguuriks jne. Artikkel sisaldab ka lühikest kokkuvõtet Kiviräha senisest retseptsioonist.
Kogumikus on ka artikleid, mis on fookustatud tõlkekirjandusele. Nii näiteks kirjutab Mele Pesti portugalikeelse kirjanduse seni silmapaistvalt kasinast retseptsioonist Eestis, leides, et üksikuid proosaautoreid (Machado de Assis, Eca de Queiros, Saramago) ja luuletajaid (Neto, Pessoa) välja jättes on enamik Brasiilia, Portugali ning Aafrika portugalikeelsete maade XX sajandi kirjandust jäänud eesti lugejale küllaltki tundmatuks. Ibeeria poolsaare kultuuriruumi tutvustamisele on Eestis ajalooliselt pööratud üldse vähe tähelepanu. Pesti kirjeldab ka tõlkeja kirjastamissituatsiooni eri perioodidel: XX sajandi alguses, Nõukogude okupatsiooni ajal ning taas iseseisvas Eestis.
Muutusi Eesti tõlkeilmas ja kirjastamisturul läbi aastakümnete käsitleb oma artiklis ka Karin Kilk. Tema huviobjektiks on Truman Capote’i romaan „Külmavereliselt”, millest eesti keeles on välja antud lausa kolm trükki. Kirjastusturu teatav stabiliseerumine ei ole toonud kaasa tõlgete kvaliteedi tõusu, pigem vastupidi. Samuti on langenud toimetamise tase. Kilk kirjutab artiklis, et romaani „Külmavereliselt” taasavaldamisel ei toimetatud algset tõlget põhjalikult ega tõlgitud ka uuesti, hoolimata sellest, et esmakordselt 1968. aastal avaldatud ja „läbi raudse eesriide” sooritatud tõlge on praeguseks, kui lähteteksti kultuuriruum on meile saanud omasemaks, vananenud.
Elle-Mari Talivee pakub oma artiklis välja mõningaid võimalusi kirjandusliku linna uurimiseks, tehes seda Günter Grassi romaani „Plekktrumm” näitel. Linnade hävimise ning kadunud linnade motiiv on olnud maailmakirjanduses läbiv ning ilmneb ka eesti kirjanduse linnakujutuse algpunktiks peetavas Käsu Hansu kaebelaulus. Talivee artiklis on vaatluse all erinevad viisid, kuidas Grass on oma teoses kujutanud Gdanski (Danzigi) linna, mille kirevas ajaloos oli II maailmasõda üheks oluliseks pöördepunktiks. Linn muutub kollektiivseks mäluruumiks Walter Benjamini mõistes ning sellega käib kaasas eriline kohavaim – genius loci, mis on omane igale geograafilisele paigale. Talivee leiab artiklis, et Grassi Gdanski-kujutuses on sarnaseid jooni Bernhard Kangro Tartuteemaliste romaanidega, mis käsitlevad ennesõjaaegset Tartut sarnase nostalgiaga.
Tõlkeuurimuslikku valdkonda paigutub ka Kerli Linnati artikkel, kus uuritakse Edgar Lawrence Doctorow teoste ajalookäsitlust vastavalt Linda Hutcheoni historiograafilise metafiktsiooni teooriatele ning analüüsitakse žanrispetsiifiliste lingvistiliste iseärasuste, n-ö žanrimarkerite edasiandmist Doctorow romaanide tõlkeprotsessis eesti keelde.
Hoopis teist laadi on Maria Erssi interdistsiplinaarne uurimus muusika ja kirjanduse suhetest ooperilibretos. Erss vaatleb võrdlevalt Hans Werner Henze ooperit „Noor lord” ning sellele kirjutatud libretot (autoriks Ingeborg Bachmann), otsides muu hulgas vastust ka küsimusele, milist rolli mängivad muusikalised tsitaadid Henze partituuris seoses libreto sündmustikuga.
Kuigi EFTÜ III toimetised lugemisel torkab kõigepealt silma kirjandusteemaliste artiklite eklektilisus, joonistuvad siiski selgelt välja märksõnad, mis kõlbavad iseloomustama viimaste aastate kirjandusuurimise põnevamaid ja populaarsemaid suundumusi laiemalt: tõlketeooriad, võrdlev kirjandusteadus, intertekstuaalsus ning interdistsiplinaarsus – jätkuv kirjanduse ja teiste distsipliinide kokkupuutepunktide otsimine.