Kevadine Notting Hilli linnaosa Londonis: soe, saastunud, õrnalt tuuline õhk ja roosad puud, mille õied lendlevad kui lumi. Selles kevadõhus leidis 13.–14. aprillil aset festival „EstLitFest“. XIX sajandi lõpul ehitatud dekadentliku Coronet teatri keldiruumides ja saalis tutvustati peamiselt Eesti kirjandust ning vähemal määral ka muusikat.

Festivali 40minutiliste esinemiste vahel sai teatri keldribaaris maitsta Enn Tobrelutsu valmistatud maitsvat eesti sööki, samuti pakuti Vana Tallinna napse ja Õllenaudi kirjandusõlut. Teekond baari kulges läbi punaste kitsaste treppkoridoride, mille seintel rippusid peeglid, vanad fotod ja maalid. Baaririiulitel ja -laudadel olid kõiksugu nipsesemed ning muidugi lambid ja küünlad. Kuidagi lõi see kõik kirjandusfestivalile sobiliku atmosfääri.

Programmi juhatas kõnega sisse Eesti suursaadik Tiina Intelmann ning seejärel esinesid Kristiina Ehin ja Silver Sepp. Ehin luges luuletusi oma uuest raamatust „On the Edge of a Sword“ ehk „Mõõgateral“ nii eesti keeles kui ka Ilmar Lehtpere tõlkes. Etteloetuna olid luuletused nauditavamad autori emakeeles, kuid õigupoolest piisas ka vaid rütmist, helist ja tundest, mille sõnad ühes Silver Sepa muusikaga tekitasid. Sepp saatis Ehinit helidega, mille lõid Värska vee pudel, jalgratta ratas, suusk, inglise jalutuskepp ja muud igapäeva­esemed. Ehini ja Sepa kooslus oli täiuslik illustratsioon festivali taustapildiks valitud udusele, inimtühjale, kaugeid lugusid täis rabale; nende etteaste tõi mõned neist mütoloogilistest lugudest läbi praeguse argipäeva kuulajateni.

Pärast Ehini ja Sepa etteastet tutvustati Ilmar Taska debüütromaani „Pobeda 1946“, mis räägib Nõukogude Eestist väikese poisi silme läbi. Näitlejad Anna Winslet ja Edmund Harcourt lugesid Christopher Moseley tõlgitud teosest katkendi, milles nõukogude võim n-ö vägistas vaba Eestit. Poolpime, poolväsinud teatrisaal lõi katkendis kujutatavale ajastule äratuntavalt ebamugava õhustiku. Teise maailmasõja järgse ajastu elu käsitleb ka Kai Aareleiu „Linnade põletamine“, mille peategelane on väike Tiina ning millest autor rääkis laupäeva pärastlõunal. Meeldiv, et festivalil esinesid nii ajastut kajastavad mees- kui naiskirjanikud, kes kirjutavad nii poiste kui ka tüdrukute kogemusest. Tore oli ka see, et neid romaane ei esitletud ühel ja samal päeval, sest siis oleks võinud nõukogude ajast üledoos tekkida.

Teine päev algas kohtumisega tõlki­jate Miriam McIlfatricku ja Adam Culleniga, kelleta see festival tegelikult võimalik poleks olnud. Christopher Moseley pidi kahjuks samal ajal mujal viibima. Hommikusöögi ja -kohvi saatel räägiti, kui oluline on tõlkides tajuda keele spetsiifilist rütmi ja hingamist, et oleks võimalik see sõnade abil teise keelde edasi kanda.

Pigem poeetiliste tõlkemõtete juurest liikusid pärastlõunased arutelud argisemate teemade ja kõne juurde. Näiteks mõtisklesid Christopher MacLehose, Ian Thomson ja Jaak Undusk Jaan Krossi loomingu üle. Mõtisklus meenutas akadeemilist seminari, mis oli ühest küljest informatiivne ja intellektuaalne, kuid samal ajal olid vastused laialivalguvad ning kokkuvõttes jättis asi siinkirjutajale igavavõitu mulje. Siiski võib Jaan Krossi looming kõnetada väga laia rahvusvahelist publikut, mida MacLehose ka rõhutas.

Akadeemiline oli ka Marika Mägi, James Graham-Campbelli ja Mart Kuldkepi arutelu Eesti viikingite või õigupoolest Eesti aladel kunagi elanud sõdalaste üle. Esinemine oli näide sellest, et akadeemiline uurimine ja kirjutamine saavad ka huvitavad olla. Viikingite ajastu käsitlus oli kindlasti vägagi tervitatav vaheldus nõukogude teemadele. Sellele järgnes arutelu Rosie Goldsmithi, Tiina Intelmanni ja Mihkel Mutiga tänapäevaste rahvusriikide tuleviku üle. Olgugi et arutelu oli oluline ja põnev, oleks seal tahtnud kuulda mõtteid näiteks romaani olemusest ja rollist rahvusriigi kontekstis, mitte lihtsalt poliitikast, sest tegemist oli ju ikkagi kirjandusfestivaliga.

Laupäeva õhtul viisid Doris Kareva ja Miriam Mcllfatrick kuulajad tagasi poeetilise keele, puhta kuulamise ja luulelise hingamise juurde, lugedes luulet Kareva „Armuajast“ ja selle uuest tõlkest „Days of Grace“. Siinkirjutajale oli see kõige liigutavam etteaste. Mcllfatricku tõlge andis ideaalselt edasi originaali rütmi, tunnet ja mõtet – ta oli tabanud selle, mida nimetas ise luuletuse ja keele hingamiseks, ning tõlkinud selle hingamise inglise keelde.

Kirjanduslikud etteasted lõpetas Adam Cullen, lugedes oma tõlkes katkendi Mehis Heinsaare lühijutust. Tean, et vähemalt üks kirjandusteadlane uurib seksismi Heinsaare loomingus, ning see katkend illustreeris kenasti, miks see teema vajalik on. Loo näol oli tegemist ausa ja naljaka pildiga ühe mehe unelmatest, kus naisi (ja vist ka mehi) hinnatakse puhtalt nende välimuse põhjal ning naised funktsioneerivad tihti kui meeste peeglid, milles viimased saavad end kujutleda suurema, targema, tugevama ja huvitavamana kui nad tegelikult on. Heinsaare mänguline looming oli samuti hea vaheldus nõukogude aega käsitlevale või muidu eksistentsialistlikult rusuvale proosale.

Proosakirjanduse puhul oleks tahtnud näha rohkem erinevaid teema­kajastusi: seal oleks võinud olla ka näiteks Tõnu Õnnepalu teosega „Valede kataloog. Inglise aed“ ning rohkem naiskirjanikke, nii tänapäevast kui ka minevikust. Kristiina Ehin kandis oma etteastel pikka tumesinist kleiti, mille alaosale on tikitud tema esiemade nimed ning mis ulatunuks veel pikalt-pikalt alla, kui seal olnuks kirjas kõik nimed. Jäi mulje, et Eestis on naised luules paremini esindatud kui proosas. Festivalile „EstLitFest“ eelnenud Londoni raamatumessil osales küll ka Maarja Kangro, kuid „EstLitFesti“ ajal oli ta juba Glasgow’s oma tööd tutvustamas, nii et naissoost prosaistidest oli festivalil vaid Kai Aareleid. Oleks aga meeldiv, kui ka mõttelisel Eesti proosakleidil oleksid nimed nähtavad – kleit ise on meil ju olemas.

Sellegipoolest festival kokkuvõttes õnnestus. Peale eelmainitud autorite olid festivalil külas veel Veronika Kivisilla, Andrei Ivanov ja Rein Raud, kellega vestlesid Linda Grant, Zinovy Zinik ja Tony White, muusikat tegid ansambel Rüüt Eestist ja Villu Veski jazzikvartett. Kareva kirjeldas oma raamatu esitlusel uue kirjaniku raamatu lugemist kui uue kontinendi avastamist uute mõtete, sõnade ja uute võimalustega panna sõnadesse see, mis tundub sõnades väljendamatu. Usun, et „EstLitFest“ tutvustas neile, kes polnud enne Eesti kirjanduskontinendile jõudnud, seda maad hästi ning poolpimedatest keldriruumidest tagasi igapäevavalgusesse ronides võttis iga külastaja kaasa ka midagi uut.