Mina usun, et Eesti haridussüsteem on väga kõrgel tasemel ja meie gümnaasiumilõpetajate teadmised on väärikad. See on ressurss, mille kasutamata jätmine oleks kuritegu rahva vastu. Ka meie kõrgkoolid on pikkade traditsioonide ja kogemustega ning nende lõpetajate seas on kogu maailmas tunnustatud teadlasi. Pole meie probleem, et Soomele on vaja meie bussijuhte või ehitajaid. See võib ju olla mugav nendele, aga usun, et eesti ühiskond näeb oma rolli maailmas teisti. Meid on liiga vähe selleks, et võita maailmas tunnustust suurepäraste bussijuhtide taimelavana. Meie vajame midagi muud.
Tartu Annelinna gümnaasiumi õpilase Anna Kutsinskaja esseest “Kas Eestile on vaja kõrgharidusega inimesi?”
Ülaltoodud tsitaat pärineb Eesti Noorte Teadlaste Akadeemia (ENTA) liikmete poolt läbi viidud projekti raames korraldatud esseekonkursi võidutööst. “Rahvusvähemustest noorte tee Eesti kõrghariduses ja teaduses” oli projekt, mille eesmärkideks oli nii noorte arvamuste ja vajaduste selgitamine kui ka nende teadmiste täiendamine Eesti kõrgharidussfääri ja selle võimaluste osas. Kuna antud sihtrühma haridus- ja karjäärieelistuste kohta ei ole varem uurimusi läbi viidud, siis täidavad projekti käigus kogutud kvantitatiivsed (küsitlus) ning kvalitatiivsed (esseekonkurss) andmed ka selle tühimiku.
ENTA näol on tegu tudengiorganisatsiooniga, mis koondab oma erialast sügavuti huvitunud bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõppe üliõpilasi. Organisatsiooni eripäraks on see, et liikmete hulgas on suhteliselt võrdväärselt esindatud nii eesti kui vene noored (53st liikmest on 24-l esimeseks keeleks vene ja 29-l eesti keel). ENTA huvi sellise projekti läbiviimise vastu tulenes ennekõike soovist tagada Eesti teadusele järeltulijad, kuid ka tutvustada noortele, mida teaduse tegemine tänapäeval tähendab ning kuidas see Eestis välja näeb. ENTA projekti meeskonna moodustasid suuremas osas kahekümnendates aastates vene rahvusest noormehed, keda toetasid mõlemast rahvusest ja soost nii nooremad kui ka vanemad organisatsioonikaaslased.
Küsitlus koosnes 14 küsimusest, mis puudutasid lisaks taustinfole (õppimiskoht Eestis, sugu) eriala, kõrghariduse ning teaduse eelistusi. Hinnanguliselt koosnes võimalike vastajate hulk kõigist vene keskkoolide lõpukirjandi kirjutajatest (2006. juuni seisuga 3552 õpilast); küsitluses osales üle 300 inimese, kuid analüüsiks sobivaid ankeete oli 263. Projekti raames toimunud seminarile sooviti kaasata vähemalt 25 rahvusvähemusest noort ning nende leidmiseks korraldati esseekonkurss. Välja pakutud teemad andsid võimaluse arutleda, kuidas üksikisik ja ühiskond saavad kasu kõrgharidusega inimestest ning teadusest. Konkursile laekus kokku 37 esseed.
Üle poole küsitlusele vastajatest oli Ida-Virumaalt. Esseede kirjutajatest oli kolmandik Tallinna koolidest. Osalejate hulgas oli rohkem neide kui noormehi; küsitluses osalenutest oli 40% noormehed, ent esseede autorite hulgas oli neid vaid kolm. Küsitluse põhjal selgus, et mitte-eestlastest abituriendid hindavad Eesti kõrgharidust positiivselt, rõhutades selle tähtust parema töökoha leidmisel, eneserealiseerimisel ning tõhusal lõimumisel. See on väga levinud arvamus mitte üksnes vähemusrahvustest noorte hulgas, vaid üldiselt õpilaste seas nii Eestis kui ka välismaal. Õpilased arvasid, et teadusega tegelemine on huvitav ning avab uusi horisonte, see on hea integratsiooni ja keeleõppe keskkond ning tagab võimaluse tegeleda ennast huvitavate küsimustega. Samas on levinud arvamus, et teaduse roll Eesti majanduses võiks olla suurem.
Vene abiturientidel ei olnud selget eelistust tulevase eriala suhtes. Suhteliselt võrdsel tasemel olid esindatud kõik peamised suunad, samas kui üks viiendik polnud veel karjäärivalikus kindel. 70% vastanuist soovis jätkata õpinguid mõnes Eesti kõrgkoolis, kuid võimalusel valiks 68% kõrghariduse saamiseks mõne muu Euroopa Liidu riigi ülikooli. 20% õpilastest soovinuks oma tulevase karjääri siduda teadustegevusega. Rahvusvähemustest noored näevad seost lõimumise, eesti keele oskuse ning Eestis kõrghariduse saamise vahel. Umbes pool abiturientidest arvas, et kõrgkool ja teadus on hea keskkond tõhusamaks integratsiooniks.
Välja pakutud esseede teemadest peeti populaarsemaks vabamat vastust lubavaid pealkirju (nt “Miks ma otsustasin kõrgkoolis õppimise kasuks?”, “Kas Eesti ühiskonnal on vaja kõrgharidusega inimesi?”, “Kõrghariduse tähtsus on selles, et…”). Kokku kirjutati sedalaadi teemadel 26 esseed. Vähem eelistatud teemad puudutasid elukutse valimist, vähemusrahvustest noorte praeguse olukorra ning tuleviku võimaluste analüüsimist ning arutlemist teaduse kasulikkuse üle. Ühiskondlikus plaanis ning teaduse populariseerimise seisukohast võib hinnata rohkem just neid töid, kus arutleti vene noorte õppimis- ning karjäärivõimaluste üle.
Kõige enam toodi välja, et inimene peab ennast, oma võimeid, huvisid ja võimalusi tundma. Selle hoiaku taustaks on usk, et kui inimesest saab teda huvitava valdkonna spetsialist ning kui tal on loomulik anne, siis on temast ka riigile kasu. Kõrgharidus on ühelt poolt prestiižne ja haritud inimene pälvib ühiskonnas austuse, kuna kõrghariduse saamine ei tule kergelt, teiselt poolt on kõrgharidus tänapäeval enesestmõistetav ning võrreldav elustiiliga. Paljud autoreist mainisid, et noori tuleb aidata endas selgusele jõudmisel ning toetada nende annete arendamist.
Teise alateemana toodi välja, et õppimine on raske ning kõrgharidus kallis. Noored usaldavad Eesti haridussüsteemi isegi väga. Põhikoolist gümnaasiumi suunduvat vaid paremad õpilased ning sealt omakorda vaid parimad pääsevat ülikooli, mistõttu gümnaasiumis pole mõtet kolmedele õppida. Kõrgharidust seostati nii hea töökoha kui ka ühiskondliku austusega. Seetõttu nähti, et see suur töö tasub end ära. Ülikoolide osas hinnati rohkem riiklikke ülikoole ning tasuta õppekohale õppima pääsemist. Avaldati ka kahtlusi, kas riiklikule kohale õnnestub õppima pääseda. Autorite mõtteavaldustest võis tajuda, et tasuta õppima pääsemine motiveerib väga headele tulemustele pingutama juba alates põhikoolist. Tasulisele õppekohale asumine tähendaks kulusid, mida suur osa endale (oma perele) lubada ei saaks. Lisaks tekitas ebakindlust eestikeelsesse õppekeskkonda suundumine. Lahenduseks pakuti keskkoolidesse vajalikke erialaseid eesti keele kursusi, eesti ja vene noorte tihedamat lävimist, vene noortele tuge õppetööga hakkamasaamisel eesti ülikoolides ja mõningate kursuste lugemist eesti keeles ka venekeelsetes ülikoolides.
Kolmanda alateemana toodi rohkesti esile kõigile võrdsete võimaluste tagamist. Kõige kriitilisema märkusena toodi välja, et kuigi Eestis maksavad makse kõik, ei pöörata kõikide maksumaksjate heaolule võrdselt tähelepanu. Noorte võimalusi teha oma tuleviku asjus adekvaatseid otsuseid peeti piiratuks, eriti kui noortele ei tagata head ettevalmistust ning teadmisi nii olemasolevate valikute kui ka otsustamiskunsti kohta. Lahendusena nähti peamiselt riigi tegutsemist võrdsete võimaluste tagajana ühiskonnas.
Noored kasutasid oma esseedes üpriski tihti selliseid väljendeid nagu meie riik, kodumaa, isamaa, riigikeel, olla ühiskonna täisväärtuslik lige. Valdavalt leiti, et kõrgharidusega inimesi on Eestile vaja, kuna Eesti majanduskasv ning positsioon maailmas ning Euroopa Liidus sõltub haritud inimeste tööst. Need hoiakud näitavad, et rahvusvähemustest noored usuvad Eestisse, soovides olla osa Eesti ühiskonnast, uskudes, et meie riigi majandus kasvab ja et see toob kaasa heaolu kogu ühiskonnale.
Kui kõrgharidust hinnati nii sümbolina (kõrgkoolis eesti keeles õppimine aitab paremini eestikeelsesse keskkonda sulanduda, kõrgharidusega inimene on ühiskonnas austatud) kui ka instrumendina (kõrgharidust on vaja nii hea töö kui lihtsa töö saamiseks, kõrgharidus on kui elustiil), siis teadus
on noorte jaoks “tabamatum ime”. Küsitluse põhjal selgus, et teadustegevust ei ole osatud näha võimaliku elukutsena, kuigi teadustegevust hinnatakse prestiižseks ning ka väärika sissetuleku allikaks. Essee teemal “Kas ja milleks on meie riigile vaja teadust?” ei olnud populaarne. Selle teema valinud kaks noort esitasid oma töödes palju stereotüüpseid väärtuspilte, mille põhjal teadust tehakse vaid üllaste eesmärkide nimel. Nende meelest on teadustöö raske ja selle eest ei tasustata vääriliselt. Teadusele pühendunul on raske peret ülal pidada, kuid teiselt poolt on teadusavastustest kasu nii majandusjärje kui ka riigi imago parandamisele.