Asutused ja kirjastajad armastavad juubeli­raamatuid. Kas ka lugejad, näitaks läbimüük, aga et kaunilt kujundatud juubelitrükis on peale muude väärtuste ka alati-käepärast-võtta kingitus või auhind, siis paraku pole mitte iga juubeliraamat lugemiseks ostetud. Alates 2017. aasta algusest on Eestis ilmunud üle 200 juubelitrükise. Suur osa neist on seotud Eesti 100. aastapäevaga.

Riigikogu kantselei on tellinud doktor Jaak Valgelt, kes ka ise 2019. aasta talvel riigikokku valiti, toeka monograafia. Andres Tali uhke kujundus – ligi 700leheküljeline raamat on koguni vutlaris – teeb riigikogu ajaloost iga riiuli ehte, kuid raskendab hõivatuma lugeja elu, sest nõnda suurt raamatut bussi, rongi, laevale või lennukisse kaasa ei võeta. (Nutikogudusele on käepärasem light-versioon, rahvusraamatukogu veebiväljaanne „Meie parlament ja aeg: fakte, sündmusi, dokumente, inimesi“,¹ mille autor ei ole vist Jaak Valge; vist selle­pärast, et koostaja nime väljaanne kergesti ei paljasta.)

Jaak Valge monograafia ilmus küll Eesti riigi ja parlamendi 100. aasta­päevaks, kuid võtab kokku parlamendi poliitilise ajaloo ainult aastatel 1917–1940. Vähem kui veerand sajandi sisse mahtus hulk seadusandlikke kogusid: Ajutine Maanõukogu, Asutav Kogu, 1920. aasta põhiseaduse järgi valitud viis riigikogu koosseisu, kahekojaline Rahvuskogu ning vaikiva ajastu 1937./1938. aasta põhiseaduse alusel kujundatud kahekojaline VI Riigikogu. Põhiseaduse alusel tegutsevad ja demokraatlikult valitud parlamendid olid riigikogu koosseisud aastatel 1920–1934/1937. Maanõukogu/Maapäev oli seadusandlik üleminekuorgan, Asutav Kogu, kuigi täitis ka parlamendi funktsiooni, valiti põhiseaduse väljatöötamiseks nagu ka 1937. aasta vaikiva ajastu Rahvuskogu. VI Riigikogu aastatel 1938–1940 oli pigem vaikiva ajastu jätkumise kaanepilt. Eesti parlamentaarne ajalugu katkes 17. juunil 1940. Kuu aja pärast kokku kamandatud ja augusti lõpuni Riigivolikogu nime kandnud nukuparlament on juba osa anneksiooni ja okupatsiooni ajaloost ning seda raamat ei käsitle ega peakski.

Raamat koosneb neljast osast. Esimene on pühendatud Eesti riigi sünnile ja Maanõukogu/Maapäeva tegevusele ning teine Eesti demokraatiaajale alates Asutavast Kogust ja lõpetades III Riigi­koguga. Demokraatia jätkus ka hiljem, kuid IV ja V Riigikogu aja, aastad 1929–1934, on omaette osa „Demokraatia ja ja parlamentarismi kriis“. Natuke arvatavasti sellepärast, et raamatu eri osad mahult enam-vähem tasakaalu jääksid, kuid kindlasti ka sellepärast, et ülemaailmse majanduskriisiaja sündmused lõid eeldused Eesti demokraatliku valitsemiskorra katkestamiseks. Raamatu viimases osas tehakse ülevaatlik kokkuvõtte 1934. aasta märtsi võimuhaaramisest ning Eesti parlamendist aastatel 1934–1940, s.o kuni 1937. aasta lõpuni pro forma ametis olnud vaikivas olekus V Riigi­kogust, mida põhiseadusliku institutsioonina ei saanud laiali saata, ning Rahvuskogust ja VI Riigikogust.

Raamatu lõpetavad mahukad lisad Maapäeva, Asutava Kogu ja riigikogude ning valitsuste liikmete loetelu, riigi­kogude komisjonide loetelu, Eesti põhiseaduse ja selle muudatuste ning Riigikogu kodukordadega. Riigikogu kodukorda muudeti veel 1940. aasta aprillis, mil kehtestati detailne aukohtu kord. Kas Riigikogu mõlema koja üldkoosolekul polnud 1940. aasta aprillis enam muud arutada või põhjustas aukohtu korra arutelu üldkoosoleku saali jõudmise seadus­andliku protsessi vääramatu loogika, jäägu siinkohal lahtiseks. Nagu akadeemiliste uurimuste reegel ette näeb, järgnevad lisad registritele. Raamatu puhul võinuks registrid siiski viimaseks jätta, kasutajale lihtsam.

Päts, Kingissepp jt võtmeisikud

Autor on iga kogu sissejuhatuseks valinud ühe poliitiku eluloo. Maapäeva peatüki juhatab sisse Konstantin Pätsi elukäik, Asutava Kogu oma Otto Strandmani elulugu, I Riigikogu laseb autor illustreerida Viktor Kingissepa saatusel, kes aastatel 1918–1922 Eestis põranda all tegutsedes küll riigikokku ei kuulunud, kuid Eesti poliitikat rohkemgi mõjutas kui hulk tema kaasaegseid riigi­koguliikmeid. II Riigikoguga seostab autor Jüri Jaaksoni, kes moodustas valitsuse pärast 1924. aasta detsembriputši mahasurumist ja oli hiljem Eesti Panga president. III Riigikogu aega esindab August Rei, IV Riigikogu aegset ühiskondlikku palavikku Karl Ast ja V Riigikogu August Leps, „mõistuse hääl“. Vaikiva ajastu portreteeritavaks on autor valinud Jaan Tõnissoni, „demokraadi ja opositsionääri“. Riigikogu esimehed olid neist neli: Strandman, Päts, Tõnisson ja Rei. Elulugu väärinuks ehk ka kõige pikaajalisem Riigikogu esimees Kaarel Eenpalu, aga ka autori valik on esinduslik. Eenpalu juhtis riigikogu koosseise üle seitsme aasta, aga jõudis olla ligi kümme aastat ka siseminister ning lühemat aega ka riigikontrolör, riigi­vanem ja pea­minister. Tema roll Eesti ajaloos, muuhulgas vaikiva ajastu ühe arhitektina, on jäänud karismaatilisemate võimukaaslaste, Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri varju.

Artiklites ja raamatutes ei ole Jaak Valge varjanud oma antipaatiat Eesti sotsialistide ja ka Pätsi suhtes. Riigi­koguraamatus hoomab seda ainult tähelepanelikum lugeja. Rei, Asti ja Pätsi vastuolulisi isikuid kirjeldades ei vaiki ta maha nende teeneid ja, vastupidi, ka nende oponentide vigu ja möödalaskmisi, väiklust ja saamatust. Rohkemgi kui Rei ja Ast on autori kriitikat pälvinud sotsialistide käilakuju Mihkel Martna. Riigikogu liikmete debatte kirjeldades ja neid tsiteerides toob Valge unustusest välja hulga omal ajal silma paistnud riigi­koguliikmeid. Halastamatu ajalugu ei tee erandit ka poliitikutele: kellest ei saa riigipead, valitsusjuhti või (jõu)ministrit ja kelle eneseteostuseks on olnud ainult parlamendipoliitika, peab leppima sellega, et tema nimi on tulevikus tuntud ainult stenogrammide, seaduseelnõude ja vanade ajalehtede lehitsejatele ning poliitikaajaloo asjatundjatele.

Näiteks toob autor iga parlamendi koosseisu puhul välja proportsionaalselt enim isiklikke hääli saanud kümme liiget (isiklike häälte süsteemi vt lk 178–179 jm). V Riigikogu valimistel olid nendeks (lk 335) Rudolf Kuris, Märt Martinson, Albert Suurkivi, Villem Maaker, Mihkel Hansen, Aleksander Jõeäär, August Laur, Kustas Tonkmann, Efim Liivik ja August Tobro. Laiem avalikkus tunneb neist tänapäeval ainult oma hääled kodukandist kogunud saarlast, Tallinna eraadvokaati Jõeäärt, aga tedagi pigem Varese nukuvalitsuse ministrina. Jõeäär oli isiklike häälte arvu esikümnes kõigil viiel Riigikogu valimisel. Isikute osa lõpetuseks nimetatagu veel Asutava Kogu liiget, üht esimest eesti nais­õiguslast Minni Kurs-Oleskit, tänu kellele on me põhiseadusel preambul. Nimelt leidnud pr Kurs-Olesk debattides selle vajalikkuse üle, et „sissejuhatus annab põhiseadusele vajaliku soojuse“ (lk 138). Asutav Kogu kulutas palju sõnajõudu ja kõnetegusid ka parlamendile kõige kohasema nime leidmisel. Lõpuks jäi napi häälte­enamusega peale praeguseks unustatud ajakirjaniku, majandus- ja omavalitsustegelase Johannes Reinthali (Reintalu) ettepanek. Teiseks jäi ette­panek nimetada Eesti parlament Riigikojaks (vt lk 144–150).

Raamatu alapealkiri on „Riigikogu poliitiline ajalugu“ ja suurema osa selle mahust võtavadki ülevaated Riigi­kogu debattidest. Iga Riigikogu koosseisu puhul on autor valinud kõige tähtsama(d) arutatud küsimuse(d), mida põhjalikumalt käsitleb. Asutavas Kogus olid nendeks põhiseaduse koostamine ja maaseaduse vastuvõtmine, mille varju jääb isegi samal ajal võideldud Vabadussõda – sõda pidasidki sõjavägi, sõjavägede ülemjuhataja ja valitsus. Eesti demokraatia tugevust näitab, et Asutav Kogu valiti sõjaajal, samaaegselt Punaarmee väljatõrjumisega, et valimised võitsid ülekaalukalt vasakpoolsed erakonnad – kelle liikmed aeg-ajalt sõjaväelaste ja sõja vastu sõna võtsid, kuid seda pigem patsifistlikelt kui soveti­meelsetelt seisukohtadelt – ning et sõja ajal tuldi toime ka esimese valitsus­kriisiga.

Usuõpetus ja rahareform kommunistidest tähtsamad

I Riigikogu viis võimult rahvahääletus koolide usuõpetuse küsimuses – rahvas erinevalt Riigikogu enamusest toetas rahvahääletusel usuõpetust ning Riigikogu läks laiali. II Riigikogu (1923–1926) tähelepanu keskmes ei olnud mitte põrandaaluste kommunistide õõnestustegevus, vaid hoopis rahareform. Üldises teadmises tehti Eesti rahareform 1928. aastal, kui margad asendati kroonidega vahekorras 100 = 1, kuid Jaak Valge näitab, et reform algas juba 1924. aastal, kui arveldusühikuna võeti kasutusele kulla alusel kuldkroon. See lõpetas Nõu­kogude Venemaalt Tartu rahulepinguga saadud kullale ja hilisemale Nõukogude Venemaa kullavahendusele põhinenud buumi, mille käigus suur osa kullast ära raisati. Parlamendidebatid, millele lugeja saab autori vahendusel detailideni kaasa elada, olid teravad ning seda sellepärastki, et laenuvõtjate seas, kelle lootuse devalveerumise jätkumisele kuldkroon kustutas, oli hulk Riigikogu liikmeid.²

III Riigikogu ajast autor põhiküsimust välja ei toogi. Eesti 1920. aasta põhiseadus, mille loojatel oli olnud silme ees Šveitsi otsedemokraatia ja parlament, mille liikmed esindasid rahvast kutsetöö kõrvalt ning parlamendis üheks aastaks valitav täitevvõim ilma valitsusjuhi ja riigipeata, näis mida aasta edasi, seda vähem toimivat. Eesti ei olegi Šveits, mis oli ja on konföderatsioon, milles suur osa võimust on kantonite pädevuses. Noor Eesti Vabariik oli poliitiliselt ebastabiilne ja sellisena uute, aga ka mitme vana Euroopa suurriigi kõrval sugugi mitte erandlik. Ebastabiilsuse ühe tähtsama põhjusena nähti aga ebaõnnestunud põhiseadust. Avalikkuse silmis oli põhiseaduse peamiseks probleemiks, nagu tänapäevalgi, riigikoguliikmete liiga suur arv ning nende liiga suur palk ja hüvitised. Targutused võimude tasakaalu nüansside üle ju hääli ei too. Debatid põhiseaduse üle päädisid kolme rahva­hääletusega 1932. ja 1933. aastal, milles Riigikogu eelnõud alla jäid, ja vabadussõjalaste eelnõu vastu­võtmisega 1933. aasta sügisel. Erinevalt 1923. aasta rahvahääletusest Riigi­kogu seekord tagasi ei astunud.

Debatid põhiseaduse üle täitsid suure osa IV ja V Riigikogu tööajast. Kuid mitte ainult: ülemaailmne majandus­kriis ja suurriikide loobumine oma valuutade kullaalusest tõid Eesti parlamendi teiseks suureks mureks nn krooni­kukutamise. Eestlased olid uhked oma 1928. aastal kasutusele võetud uue raha üle, krooni devalveerimise plaan poliitikule populaarsust ei toonuks. Kuid elu tegi oma korrektiivid. Kangekaelne kursihoidmine tegi Eesti põllumajandus­saadused põhilistes ekspordi sihtmaades, mis oma raha olid devalveerinud, kalliks ja eksport kahanes. Maal elas rohkem kui 2/3 Eesti rahvas­tikust, suur osa neist väiketalu­pidajad. Krooni kukutamine tähendanuks hulgale poliitikutele süüdistust isiklikus huvis, sest laenu tagasi­maksed oleks raha devalveerimine odavamaks teinud. Lõpuks oleks krooni kursi alandamine kaasa toonud sotsialistide valijas­konna enamiku, töövõtjate elustandardi languse, sest nende palga reaalväärtus oleks kahanenud.

Poliitiline pinge kasvas ka väljaspool Eesti parlamenti: tänavatel korraldas tõrvikurongkäike ja kõnekoosolekuid kiiresti toetust kasvatanud parlamendiväline vabadussõjalaste liikumine, aga ka sotsialistid. Vapside löögirühmlased kaklesid sotsialistlike liinisõdurite ühingu ja noorsotsialistide sama­suguste löögirühmadega. Saksamaal varises kokku Weimari vabariik, Austrias aga pidasid konservatiivide ja sotsialistide toetajad peagi tänavalahinguid – välja veeretati isegi suurtükivägi. 1933. aasta 28. juuni varahommikul otsustas Riigi­kogu lõpuks häältega 47 : 45 toetada valitsuse ettepanekut kroon 35% devalveerida. Ülemaailmne kriis oligi lõppemas, kuid „krooni kukutamine“ andis lisaimpulsi Eesti majanduse kasvule pöördumisele.

Autor toob välja põhiseadusliku kriisi ja Riigikogu allajäämise põhjused: krooni ei suudetud õigel ajal devalveerida, parlamendierakonnad oma võõrandumise ja loiu tegevusega soodustasid parlamendivälise vabadussõjalaste liikumise toetuse kiire kasvu, samal ajal neid poliitilistesse aruteludesse kaasamata, ning sotsialistide ja vabadussõjalaste kompromissituse, kuna need olid seadnud vastastikuse vastandumise oma poliitikas esiplaanile (lk 325 ja 337). Kuid 1930. aastate Euroopas häid eeskujusid ei olnud – isegi Soome olukord ja toimetulek oma Lapua-kriisiga oli teistsugune – ning Riigikogu liikmed ei saanud ka teada erinevalt meist, millega see kõik meil ja mujal vähem kui kümne aasta pärast lõpeb.

Aeg-ajalt väitlevad eesti ajaloolased, kes muigamisi, kes tõsimeelselt, nn kotka- ja konnaperspektiivi vahekorra üle Eesti ajaloo käsitlemisel. Konnaperspektiivis süüdistatutele heidetakse ette tahtmatust või oskamatust jälgida samasuguseid või paralleelseid sündmusi ja nähtusi teiste maade ja rahvaste ajaloos, kotkaperspektiivi esindajad oma avaral vaateväljal hõljudes taandavat aga Eesti asja suure ajaloomasinavärgi tähtsusetuks mutriks. Kuskile vahepeale, aga pigem viimaste poolele, jäävad ühiskonnateadlased, keda paeluvad parajasti moes olevad teooriad moderniseerumisest kolonialismini ja võimalus Eesti ajalugu nende raamidesse suruda.

Jaak Valge on kõik need suundumused tasakaalu viinud: raamat tugineb töömahukale arhiiviuuringule mitme riigi arhiivides, aga ka omaaegse ajakirjanduse, vist kõigi vähegi teemasse puutuvate mälestuste ning kolleegide vanemate ja uuemate artiklite ja monograafiate läbitöötamise tulemustele. Ta pole tähelepanuta jätnud üliõpilastöid, ja mitte ainult magistritöid, vaid ka madalamate õppeastmete uurimusi. Eesti piiridest väljapoole jääva mõõtme annab käsitlusele sissejuhatus demokraatiast, parlamentidest ja parlamentarismist üldse ning impeeriumide lagunemisest ja parlamentarismi ülesehitamisest Euroopas pärast I maailma­sõda (lk 15–35). Uuesti võtab autor avarama vaatepunkti, et kirjeldada 1934. aasta riigipöörde eelseid suundumusi Euroopas (lk 267–286). Muuseas, viimase aja Eesti debattide taustal pakub lugejale kindlasti mõtlemis­ainet erinev hinnang Józef Piłsudski (vt lk 26–28) ja Konstantin Pätsi pärandile tänapäeval vastavalt Poolas ja Eestis. Piłsudski-Poola põhiseadus oli üks eeskujusid 1937./1938. aasta Eesti põhiseaduse koostamisel. Mõlema mehe roll oma riigi ajaloos oli sarnane; tõsi, Päts ei olnud kunagi väejuht.

Kes olid demokraatlikud?

Mõni autori väide või arutluskäik kutsub siiski vaidlema. Ta kasutab poliitiliste režiimide võrdlemisel ja määratlemisel „Polity IV“ süsteemi andmekogu.³ Suure hulga riikide ja rahvaste ajaloo ühes mõõtkavas võrdlemine eeldabki ümardamist ja üldistamist, mis aga võib kahandada väidetu paikapidavust üldiselt üksiku juurde tagasi minnes. Seda näeme ka näiteks riikide ede­tabelite puhul, mida massimeedia nii armastab. Jaak Valge kirjutab, et 20 riigist koosnevas Euroopas oli 1917. aastal demokraatlikke riike 11. Esiteks vajab seletust, miks on võrdlusaastaks valitud just 1917, totaalse ilmasõja eelviimane aasta? Teiseks on rehkenduses Euroopast välja jäetud Montenegro; tõsi, maa oli okupeeritud, kuid seda oli ka Serbia, mis on 20 riigi hulka arvatud. Kolmandaks, demokraatia ja mittedemokraatia ujuvaid piire illustreerib Hispaania ja Portugali arvamine demokraatlike ning keiserliku Saksamaa ja Austria-Ungari mittedemokraatlike riikide leeri. Viimati nimetatud impeeriumid, esimene üleriiklikul tasemel ja teine Austria osas, olid vähemalt sama demokraatlikud kui mõlemad Pürenee poolsaare riigid (vt lk 18–20).

Mitmes artiklis ja riigikogu­raamatuski tegeleb autor demograafilise ülemineku ja demokraatia seose küsimusega ja võib-olla pisut ületähtsustab esimese rolli. „Demograafilise ülemineku käigus või selle kõrval arenevad välja ka need karakteristikud, mida demokraatia arenemiseks positiivseks peetakse, nagu näiteks kõrgem haridustase, sellega seotud poliitilise kultuuri tase, jõukus ja selle ühtlasem jaotumine jne,“ kirjutab ta (lk 275). Mitu näidet seda väidet ei kinnita. Ladina-Ameerika demokraatia viimase kolmveerand­sajandi musterriigis Costa Ricas oli 1961. aastal umbes sama palju elanikke kui Eestis. Nüüdseks on riigi rahvaarv kolmekordistunud, kuid demokraatia toimib ka demograafilise üleminekuta. Demokraatliku või mittedemokraatliku ühiskonnakorralduse kindlustumist mõjutab hulk asjaolusid, sealhulgas etnilis-rahvuslik ja religioosne homogeensus või heterogeensus, üldise kirja­oskuse tase, suur- ja väikemaaomandi vahekord, naaberriikide mõju (siin Costa Rica demokraatial eeliseid mitte­demokraatia ees ei ole) ja mitte kõige viimasena ka kultuur selle mõiste avaramas tähenduses.⁴

Jaak Valge teos võiks olla Eesti poliitikahuvilise ja tegevpoliitiku riiulil; õieti mitte riiulil, vaid lugemislaual. Poliitikas nagu enamikus eluvaldkondades on varasem kogemus ja traditsioon väga tähtis. Kõik on midagi kuulnud ka sõdade­vahelise aja riigikogude tegemistest. See raamat läheb tagasi varem seda teadmist dikteerinud fragmentide allikate juurde, ühendab „faktid, sündmused, dokumendid ja inimesed“ uuesti tervikuks ning pakub argumenteeritud järeldusi. Ehkki pikad ülevaated parlamendi­debattidest võivad kohati olla igavavõitu ja pidevas muu teabe tulvas rähkleval lugejal võib järg kergesti käest minna – need raamatu osad võinuks veel korra läbi kirjutada –, on tulemuseks kas või teadminegi, et suur osa sellest, mida tänapäeva Eesti parlamendipoliitika argipäevas uudiseks peetakse, on juba enne sõda mitu korda olnud.

1 Meie parlament ja aeg, https://meieparlamentjaaeg.nlib.ee/

2 Eesti majanduspoliitikat aastail 1918–1924 käsitles Jaak Valge 15 aasta eest kaitstud doktoritöö ja sellel põhinev monograafia: Jaak Valge, Lahtirakendamine: Eesti Vabariigi majanduse stabiliseerimine 1918–1924. Rahvusarhiiv, Tallinn 2003.

3 Center for Systemic Peace, INSCR Data Page, http://www.systemicpeace.org/inscrdata.html

4 Vt Kultuur on tähtis: kuidas väärtushinnangud kujundavad inimarengut. Toim Lawrence E. Harrison ja Samuel P. Huntington. Pegasus, Tallinn 2002.