Detsembris korraldas Eesti keelenõukogu Eesti Rahva Muuseumi Jakob Hurda saalis seminari „Ring ümber identiteedi“. Eesti identiteedist seminaril kuigi palju ei kõneldud, pigem iseloomustas seminari teema vältimine – nagu kassid ümber palava pudru. Nõukogude ajal oli eestlaste põhiliseks identiteedimureks, et meid ei peetaks venelasteks. See oli tolles olukorras möödapääsmatu vastandumine: tähtsam kui see, kes ja mis me oleme, oli see, kes ja mis me ei ole. 25 iseseisvusaastaga oleks eesti identiteet pidanud täituma positiivse sisuga. Ent seda muutust pole toimunud, aasta aasta järel kõlab peavoolupropagandas, et kõige tähtsam on eestlaste ja venelaste vastandamine.

Ametliku Eesti identiteet on russofoobia

Seminari juhtlõngaks oligi „meie ja nemad“. Ja nemad olid ikka venelased, keda justkui tahetakse integreerida Eesti ühiskonda, Eesti kodanikkonda ja eesti elulaadi. Kui ikka tahetakse. Selles on põhjust kahelda, sest eestikeelne meedia ei pinguta kahe paralleel­maailmades elava keele­ühiskonna informatsiooniruumis lähendamise nimel. Tartu ülikooli demograafiaprofessor Tiit Tammaru väitis oma seminariettekandes „Keelepõhine segregatsioon Tallinnas“, et kõigist Euroopa Liidu riikide pealinnadest on Tallinnas varanduslik kihistumine kõige kiirem, kusjuures see süvendab ka vahet eestlaste ja venelaste majandusliku heaolu vahel (venelaste kahjuks). See võib olla potentsiaalselt ohtlik.

Võrus sündinud eestivene luuletaja ja tõlkija Igor Kotjuhh kõneles sellest, kuidas tema poisipõlves Võru poistekambad elasid loosungite all „Lähme venelasi peksma!“ ja „Lähme eestlasi peksma!“. Igor nii eestlaste kui ka venelastega sõbrutseva poisina nendest aktsioonidest osa ei võtnud, aga vanema põlvkonna inimesed teavad, et nii oli. Tänapäeval on noortekampade enesekinnitus ümber asunud kõrgematesse sfääridesse, nii et aeg-ajalt võtab russofoobia Eesti kõige erudeeritumate kolumnistide seisukohtades otse apokalüpsisele kutsuvad mõõtmed.

Kadri Liik kirjutab 2009. aasta novembri Diplomaatias: „Mitmed Vene poliitikud ja analüütikud ütlevad üsna otsesõnu, et vastuhakk pani Venemaa Soomest lugu pidama ja vastuhaku puudumine võttis lugupidamise Eesti vastu. See suhtumislõhe kestab tänini ja ma kahtlustan, et siin millegi muutmiseks tuleb Eestil oma Talvesõja-hetk suhetes Venemaaga millalgi lihtsalt läbi teha. Milliseks see kujuneb, ei tea. See ei pruugi tingimata olla sõda – ajalugu ei kordu ju nii täpselt –, aga see võib olla mingi teistlaadi pingeolukord.“ Ahto Lobjakas tunneb muret, et Eesti-vastase agressiooni puhul ei taibata Washingtonis „mil … on saabunud õige hetk Moskvale tuumalöögi andmiseks“ (PM 1. XI 2008).

Eriti resoluutsed on niisugused väited rahvusvaheliste suhete pingestumise ajal (Venemaa sõjategevus Gruusia ja Ukraina vastu, praegune Süüria kodusõda). Harri Tiido on välisministeeriumi asekantslerina arvanud: „Lääneriikidel tasuks tunnistada, et Venemaa ei ole demokraatlik riik, et läänel ja Venemaal ei ole mingeid ühisväärtusi, ja vastavalt suhted ümber kujundada“ (Riigi Kaitse, oktoober 2008). Mikk Salu artikkel „Eesti tegelik märk: sõda Venemaaga“ (EE 18. I 2017) kinnitab, et läänemaailmas on ametliku Eesti kuvand selline: sõda Venemaaga on vältimatu ja me valmistume selleks. Kas keegi ka vastutab apokalüpsise propageerimise eest?

Liberaaldemokraatlikud väärtused tõejärgses ühiskonnas

Kadri Liik on Rahvusvahelise Kaitse­uuringute Keskuse juhatajana kirjutanud (PM 8. XI 2008): „Arvan, et peaksime lõpetama teeskluse, nagu oleksid meil Venemaaga mingid ühised väärtused. Venemaal ei ole liberaaldemokraatlikke väärtusi.“ Selles vaates on liberaaldemokraatlikud väärtused ainsad väärtuslikud väärtused: sõna- ja mõttevabadus, südametunnistuse- ja usuvabadus, meeste ja naiste võrdõiguslikkus, kodanike võrdsus seaduse ees, vaba turumajandus ja aus konkurents ning erineval määral ka sotsiaalne turvalisus. Mis nendest tänapäeval järele on jäänud, kui globaliseerumine on tõhus vahend ausa konkurentsi vältimiseks, kui konkurents pigem välistab kui soodustab koostööd, kui naiste võrdõiguslikkus ei pidurda inimkaubandust, kui sõnavabadust ohustab üha rohkem poliitiliselt kallutatud peavoolumeedia, kui õiguskaitsesüsteem on paljudes ennast demokraatlikeks nimetavates riikides üha varjamatumalt opositsiooni mahasurumise ja võimulolijate võimu kindlustamise vahendiks (kõike seda erineval määral ka Eestis)?

Liberaaldemokraatlikud väärtused on moodsate lääne ühiskondade õiguslikeks nurgakivideks. Aga need on eelkõige poliitilised ja majanduslikud väärtused, mille seos moraalsete kategooriatega ei ole kuigi selge. Nüüd teame, kuhu liberaaldemokraatlikud väärtused on lääne ühiskonnad (Eesti kaasa arvatud) 2016. aasta lõpuks viinud: tõejärgsesse ühiskonda, kus tõel ja valel pole muud vahet, kui et ühel hetkel on kasulikum üks, mõnel teisel hetkel teine; enamasti on kasulikum vale, sest „vale toob sisse rohkem kui tõde“ (vt Sirp 16. XII 2016).

Nüüd on selgunud, milleks oli vaja liberaaldemokraatlikes aktusekõnedes ja sallivuse apoloogiates aastaid järjepanu seletada, et üht ja ainsat tõde pole olemas, et on erinevad tõed ja üks tõde pole õigem kui teine. Selline jutt oli ainult vaheaste, et jõuda tõe relativiseerimisel lõpp-punkti, kus tõde ja vale on võrdsed. Pole enam küsimustki, et sündmused on toimunud ikkagi ühel kindlal viisil, mitte nii, kuidas kellelegi meeldiks neid ette kujutada või teistele sisendada. Pole enam vajadustki uurida, kuidas sündmused toimusid. Sest vahet tõepärase ajaloo ja väljamõeldud ajaloo vahel enam (jälle) pole.

Möödunud aasta lõpus avaldas The Independent Robert Fiski artikli, mis toob tõe relativiseerimise näideteks võimaluse eitada holokausti ja armeenlaste genotsiidi, Anne Franki päevikut ja Auschwitzi gaasikambreid.2 Ka Eestis leidub tegelasi (ja vähemalt üks raadiojaam), kellele meeldib Hitleri heroiseerimine ja natsikuritegude kahtluse alla seadmine. Kui nii, siis – kas oleks Eestis mõeldav ka niisugune tõejärgne suhtumine, mis lubaks eitada küüditamist ja Nõukogude okupatsiooni? Muidugi mitte: tõe ja vale võrdsustamist tuleb kasutada valikuliselt, nagu parajasti vaja. Iseenesest on tõejärgsuse mõistegi selline, mis peaks kohkuma panema. Aga ei. See muutub filosoofiliseks-terminoloogiliseks õigustuseks allakäiguspiraali jätkamisel.

Mina näen asju teisiti. 1987. aastal õnnestus mul artikliga „Demokraatia ja keel“ (Edasi 29. V 1987) algatada venestamisvastane diskussioon. Tolles kirjutises on ka sellised laused: „Demokraatia ja tõde on lahutamatud. Tõe puudumine rikub inimesed väga kiiresti, järgmine põlvkond aga omandab keelelise prostitueerimise reeglid enesestmõistetava küünilisusega“. Tegelikult oli tollal küsimuses eesti identiteedi kaitsmine. Ma ei usu, et Jaak Aaviksoo nn „informatsioonilise enesemääramise doktriin“ (Diplomaatia 2011, nr 3) kaitseks eesti identiteeti paremini kui tõde. Kuid Aaviksoo on optimistlik: „Eesti riigist ja rahvast, meie ellujäämisest ja meie meie’st ning meie mittemeie’st rääkides usun, et oleme oma eneseteadvuses jõudnud tasemele, kus meil ei ole raskust piiritleda või määratleda oma etnilist identiteeti.“ See ei ole nii lihtne, kui meie positiivsed identiteeditunnused jäävad ebamääraseks ja kõige olulisemaks on vastandumine mittemeiele.

Evangeelium tõejärgsesse ühiskonda suubumisest võeti vastu ilma suurema protestita, nagu loomulik progress. Kommunistid nii kaugele ei läinud. Kommunistid valetasid ja võltsisid ajalugu järjekindlalt, sildistasid nähtusi progressiivseteks ja reaktsioonilisteks jne, aga nad ei küünitanud tõe kui kategooria eitamiseni, vaid väisid, et nende esitatavad valed ongi tõde. See piiratus on tõejärgses ühiskonnas ületatud, nagu ka linna ja maa (haldusreform!) ning meeste ja naiste erinevus.

Meeste ja naiste erinevuse kaotamine

Selle aasta jaanuarikuu National Geographic on tervenisti pühendatud meeste ja naiste erinevuse relativiseerimisele, mille lõppeesmärgiks on otsesõnu välja öelduna lahtisaamine sugudest. Vähem kui üks protsent inimestest, kellel on kas anatoomilised või ajus pesitsevad põhjused olla sooliselt mitte täpselt määratletud, on võetud normiks, etaloniks, mille poole peaksid targa juhendamise abil püüdlema kõik noored. Kui uskuda NG teksti, siis kahtleb oma sooidentiteedis juba 6% Ameerika noortest ja 50% on veendunud, et jaotus mees–naine seni selgeks peetud kujul on vale (vt NG Eesti jaanuarinumbris „Naine või mees“ autoreid lk 6, 57, 62–63, 84, 118).

Sooidentiteedi kõigutamine ei ole võimalik islamimaailmas, küll aga kristliku traditsiooniga maades, ka suhteliselt religioosses USAs. Ka Eesti kuulub nüüd nende riikide hulka, kus inimesel on aastas kuni kaks korda võimalik vahetada oma juriidilist sugu (mida see siis ka võiks tähendada; ja mis saab soovahetaja nimest ja passist?). Sugude võrdõiguslikkust see ei suurenda. Tegelikkuses ei suudeta pidurdada isegi erootilise alatooniga naisekujutiste üha absurdsemat kasutamist mis tahes reklaamis, justkui viiksime ellu Lenini valemi parafraasi: „Õnn on turumajandus pluss kogu Eesti elu seksualiseerimine“. Aga ebaloomulikkuse asi edeneb: hiljuti pidin täitma ühe prestiižse välismaise teadusseltsi välisliikme ankeedi, kus sugude lahtris oli esmakordselt kolm valikut: mees – naine – muu.

Teadmine tõe (kas või eksliku) olemasolust on osa inimese identiteedist. Vastanduse tõde–vale neutraliseerimine tähendab, et inimese teadvus muudetakse suure sammu võrra amorfsemaks ja ebakindlamaks. Päevselgelt on mehe–naise vastanduse neutraliseerimine samm ebakindla identiteedi suunas. Need neutralisatsioonid kasvavad välja liberaaldemokraatlikust väärtuste süsteemist või selle ebatõlgendustest. Eesti identiteedi üle arutledes pole liberaaldemokraatlikud väärtused ja nende tänapäevased transformatsioonid kuigi kindel toetuspunkt.

Identiteedi moraalsed komponendid

Küllap on oma tõetera lehmaanekdoodis: kui kahel eestlasest naabril ühel on lehm ja teisel ei ole, mida siis soovib see naaber, kellel lehma pole – aga seda, et naabri lehm ära lõpeks; kui kahel soomlasest naabril ühel on lehm ja teisel ei ole, mida siis soovib see naaber, kellel lehma pole – seda, et temal oleks kaks lehma. Eestlastest naabrid jääksid ilma lehmata ja soomlastest naabritel oleks kahe peale kolm lehma.

Küsimus on: missugune roll on rahvuslikus identiteedis moraalsetel väärtustel või ebaväärtustel, sellistel nagu ausus, õiglustunne, tõearmastus, äraostmatus, truudus, vastutustunne, kavalus, valelikkus, kadedus, rehepaplus, orjameelsus, reeturlikkus … ja kuidas riigi sisepoliitika ja ühiskonna elu korraldamine julgustab/jätab julgustamata positiivsete moraalsete omaduste avaldumise?

Artiklikogumikus „Oma rada“ (1939) kirjeldab Oskar Loorits eestlaste ja 1930. aastate Eesti ühiskonna olemust järgmiste märksõnadega: onupojapoliitika, omakamba absoluutne eesõigustamine, demokraatia moondumine kambakraatiaks, siirdumine reformitud demokraatiale, pseudoeliidi mädapaise suureks paisutamine, avaliku arvamuse demoraliseerimine, sallimatus teisitimõtlejate (opositsiooni) vastu, iseseisva mõtlemise lämmatamine, egoistlik rahahimu ja orjalik klikevaim, ebasolidaarne individualism, variserlus, vaimne selgrootus, ülekohus ja korruptsioon, rahvuslik reetmine ja oma eesti algupära ärasalgamine muutuvais oludes.

Hoopis teistsugused märksõnad iseloomustavad Looritsa arvates algupärasemat eesti identiteeti: passiivne vastupanu, rahvusaade, kultuurikontinuiteet eri sugupõlvede vahel, vaimu primaat võimu, jõu ja jõukuse ees, looduslähedus, agressiivsuse puudumine, erinev suhtumine tapmisse aarialastel ja soomeugrilastel, töökus, kodukoha­armastus, sõnapidamine, „valel on lühikesed jalad“, au ülim väärtustamine, tõe ja õiguse eetika, vastutustunne, lugupidamine faktide vastu, esivanemate ja surnute austamine, enesekriitika …

Kumma märksõnade klastri lähedusse paigutub tänapäevane Eesti ühiskond ja tema juhtide poliitika? Eesti peavooluideoloogia ei oska tänapäevast eesti identiteeti kujutada ilma kohustusliku russofoobiata, mida garneeritakse ebardlikuks väändunud liberaaldemokraatlike „väärtustega“. Kuid on olemas ka teistsugune traditsioon: Uku Masingu, Oskar Looritsa, Jaan Kaplinski ja Valdur Mikita ning nende järgijate paradigma, mida kannab positiivne eesti rahvuslus.

Oskar Loorits käsitleb korduvalt balti traditsioonide needust kui takistust eesti oma demokraatlikule rajale asumisel (nt „Oma rada“, lk 44). Mingist ühtekuuluvusest aarialiku läänega Loorits ei kirjuta: „… millisesse maailma me, eestlased, siis kuulume? kas ikka tõepoolest Lääne, nagu nüüd nii väga demonstreerime, või oleme olnud algselt siiski Ida vaimu lapsed …“ („Oma rada“, lk 23). „Suur kontrast läänemaise ehk nüüd nii moesõnaks saand aaria elutunde ja mõtteviisiga väljendub ennekõike juba meie väärtusteadvuse ja kultuurideaalide põhjalikus lahkuminekus“ („Oma rada“, lk 24).

Looritsa nimetatud orjalikkuse täiendiks on reetlikkus. Eesti identiteeti kuulub ka kohanemine ning värvi- ja karvavahetus (praegusel ajaloohetkel otse kombatavalt kohal). Seetõttu on Eesti ühiskonnas alati kõige jälitatumad ja vaenatumad need, kes ei reeda, kes ei allu ajupesule, peavoolule, ebaõiglasele survele. Neid võib nimetada dissidentideks või teisitimõtlejateks, kuid tõsiasi paistab olevat, et sellised inimesed on pinnuks silmas peaaegu kõigile Eesti valitsusklannidele, olgu okupantidele või omadele. Tõeliselt demokraatlikus ühiskonnas hinnatakse teisitimõtlejaid kui ühiskonna väärtuslikku ressurssi. Eestis mitte.

Inimese identiteet on tema ankur eluvõitluses. Muidugi võib identiteet elu jooksul muutuda ja täieneda või kaotada algseid koostisosi, kui selleks on põhjusi. Inimene võib lakata uskumast ja tulla usku, muuta oma poliitilisi eelistusi ja väärtushinnanguid. Aga see, millest praegu kõneldakse, on nn voolav identiteet, peaaegu identiteedi puudumine, amorfne manipuleeritav teadvus.

Toimub üldrünnak inimese eneseteadvuse ja identiteedi vastu. On ette võetud kõigis mõõtmetes kaugenemine Goethe maksiimist „Wenn der Mensch sich selbst bleibt, bleibt ihm viel“ („Kui inimene iseendaks jääb, siis jääb talle palju“).

1 Leninil „Kommunism – see on nõukogude võim pluss kogu maa elektrifitseerimine“.

2 Robert Fisk, We are not living in a ‘post-truth’ world, we are living the lies of others (Me ei ela „tõejärgses“ maailmas, me elame teiste valesid). – The Independent 30. XII 2016.