Eks sõjaeelsegi Eesti Vabariigi haritlaskond maadelnud samade probleemidega, selgitades oma vahekordi vähemustega ja naaberkultuuridega, Euroopaga (vrd 1923. aastal ilmunud raamatuga „Mõtteid valmivast intelligentsist”, 1928. aastal ilmunud kogumikuga „Dünamis I. Mõtteid Võitlevast Vabariigist” või kogumikuga „Kultuuri ja teaduste teilt”, mis ilmus aastal 1932). Ajastute sisemine loogika ei pruugi aga sarnaselt korduda. Küsimus eesti kultuuri väljavaadetest tõusis tollal tuntavalt vasakpoolse (kristlikust kuni punakani) haritlaskonna hulgast, saades sõnastuse Tarveli, Moora, Koorti, Annisti, Elango jt vahendusel.

Kõnealune kogumik on ühelt poolt märk sellest, kui edukalt on Eesti kultuuri- ja sotsiaalteadused „vahetanud tähiseid”, aga samas ka kinnitus, et sissekasvamine Euroopa teadustraditsiooni on kohati hõredavõitu. Palju on uusi sõnu, mille tuuma tabamine on vahel õnnestunud, vahel mitte. Bourdieu, Heidegger, Anderson, Geertz jt on nimed, kelleta läbi ei saa. Kuid euroopa sotsiaalteaduste jälg saab selle kõrval nähtavaks ka meetodikindluses, materjali täpses organiseerimises sisukate teooriate kontekstis. Kõige reljeefsemalt esindab seda Pille Runneli uurimus Eesti Rahva Muuseumi kohast rahvusidentiteedi tähenduste väljakujunemisel.

Iga nähtuse võib muuta veetilgaks, kust vaatab vastu meie minevik ja olevik. Nii nagu Maarja Klaasi käsitlusest tšetšeenide saatuse peegeldamisest Eesti pressis vaatab vastu meiegi ajalugu. Kuid nähtavasti on fakte, mis vajavad kontrollimist. Meie sinimustvalge heiskamine Dudajevi poolt Tartu sõjaväebaasis 1989. aastal, nagu väidab Maarja Klaas, sel ajal kui NSV Liidu territooriumiks kuulutatud sõjatehaste tornides lehvis NSV Liidu lipp, tundub NSV Liidu armee totaalselt eitavat suhtumist arvestades linnalegendina. Alles 1990. aasta augusti seadusega sai sinimustvalge lipp uuesti Eesti riigilipuks, mis oleks kuidagi andnud alust see lipp sõjaväebaasis heisata.

Selliseks veetilgaks, mille põhjal võiks teha ulatuslikumaid järeldusi Eesti Euroopa-identiteedi kohta, on Aksel Kirch võtnud Eurobaromeetri ja mõned enda uuringud. Kuid näib, et soovmõtlemine, mis toetub eelkõige majanduslikku rahulolu ja optimismi iseloomustavaile andmeile, kasvab kohati spekulatiivseiks arutlusiks ka ühise kultuuriruumi ja identiteedi kujunemise üle. Selle kohta ju andmeid napib ja või on need vastuolulised. Lätlased tunnevad end kõige rohkem eurooplastena, pidades Euroopa Liitu „heaks asjaks” Balti rahvaste seas kõige vähem. Leedulased on liidu hindamisel lähemal poolakatele. Samas arvavad nad end kõige vähem „osaliselt eurooplasteks”, sarnanedes samuti pigem Poola kui Balti naabritega. Eestlased on kusagil vahepeal. Muidugi on Euroopa Liit otsustavalt muutnud meie maailma. Kuid mingi ühise infovälja kujunemisest on vara rääkida, pigem on muutunud raamistik.

Rekonstrueerival-jutustaval-illustreerival materjalil on muidugi ka iseseisev väärtus. „Mateeria needus” vaimu ahistajana jääb aga liiga ülekaalukaks Taisto-Kalevi Raudalaineni väga põnevas materjalikogus. Hüpoteesiks seatakse piisavalt üldine väide, et „multikonfessionaalne ja -etniline keskkond sünnitab „rohujuuretasandil” intersubjektiivse kultuurimudeli, mida iseloomustab ühelt poolt mõõdukas konfliktsus ja teisalt aga salliv mõistmine” (lk 32). Järelduseks jääb aga, et uuritud ingerisoome kultuurimaastikku võib nimetada „ingeripäraselt fuseerunud ühiskultuuriks, milles on nii protestantlikke kui ortodoksseid kultuurimõjusid” (lk 74), mis on ju triviaalsus. Nähtavasti oleks mingi kindlam suhete „tüpoloogia” või pakutud „mõõduka kultuurifusiooni” mehhanismi lähem avamine nii ulatusliku materjali korral olnud juba võimalik.

Samas on kogumikus ette võetud ka kaelamurdvaid trikke. Hurdast kui ajalooteadvuse virgutajast pole just lihtne kirjutada, eriti kui Jaan Undusk on juba sellest üle käinud. Eri kihistuste kindlakstegemine Hurda maailmavaates on väga suurt eruditsiooni nõudev ettevõtmine. Intrigeerivaid tähelepanekuid on Arukase kirjatöös piisavalt, mõtteist puudu ei tule – kui vaid ühte artiklisse poleks kuhjatud õige mitme kirjatöö mahus uurimuslikke probleeme.

Praegu, kui sotsiaalteadustele/teadlastele avaldatakse järjepanu usaldamatust, on Anzori Barkalaja valgustuslik optimism lausa liigutav. Kui „seda metsa ees ei oleks” ehk otsustajad Toompeal võtaksid õiged teooriad ka juhendiks, oleks meie põli parem, usub ta. „Korrastatud identiteedihierarhial põhinevate efektiivsete kehade kontseptsioon aitaks poliitilistel jõududel või muidu juhtpositsioonil toimijatel mõtestada adekvaatsemalt lahti oma otsustusaluseid, vältimaks juhtijate ja alluvate vastastikust võõrandumist (eriti kollektiivse efektiivse keha ulatuses) ning vastavate ühiskonnagruppide sotsiaalse kapitali vähenemist” (lk 185). Paraku, nagu teame, need, kes otsuseid teevad, ei orienteeru tihti elementaarselt sotsiaalteadustele iseloomulikes „tõetingimustes”. Siinkohal täpsustaks Barkalaja arvamust, et tõde avaldub pragmatismi kohaselt inimeste tegudes ja nende tagajärgedes (lk 170). Pragmatism on „tõe” probleemi defineerinud nii, et lülitab selle efektiivsest sõnavarast välja: on lihtsalt tõhusamad ja vähem tõhusad toimimisviisid.