Eesti film kui toolimäng

Hiljuti jõudsid Ameerika Ühendriikides lõpule selle sajandi pikimad ja märgiliste võitudega filmitööstuse ametiühingute streigid suurtootjate ühenduse AMPTP¹ ja stsenaristide WGA² ning näitlejate SAG-AFTRA³ vahel, mille taustsüsteemist 15. septembri Sirbis⁴ olen ka kirjutanud. Sellest tõukuvalt kutsusin ühe laua taha erialaliitude esindajad, et uurida, kuidas meie näitlejad, produtsendid, režissöörid ja stsenaristid koostööd teevad ja mida tuleb teha, et eestlased ka edaspidi Eestis filme teha saaksid.

Neil teemadel vestlusringis osalevad Eesti Filmitööstuse Klastri (EFK) juhatuse liige Elina Litvinova (klaster koondab alaliiduks 21 filmitootmisfirmat), Eesti Näitlejate Liidu (ENL) esimees Tõnn Lamp, Eesti Stsenaristide Gildi (ESG) kaasasutajad Lauri Lippmaa ja Andris Feldmanis ja Eesti Filmirežissööride Gildi (EFG) asutajaliige Liina Triškina-Vanhatalo.

Mis on põhilised küsimused, millega oma organisatsioonides tegelete?

Elina Litvinova: Aastaid on meie valupunktiks filmirahastuse tõus ja järjepidevus ning jätkusuutlikkus filmide tootmises. Hiljuti koos ENLiga korraldatud sügisseminari valguses on suur eesmärk jõuda omavahelise hea tava kokkuleppeni ja sama plaan on ka teiste liitudega, aga kõike korraga ei jõua.

Meil on filmilinnakuga tegelev töögrupp, teine, kes käib kultuuriministriga rääkimas rahvusvahelisest koostööst ja eelarvete suurendamisest, kolmas, kes tutvustab Film Estoniat ja tagasimaksesüsteemi vajadusi ja võimalusi, ning neljas, kes tegeleb töötasude ja tootmisjuhtide kokkukutsumisega, et reguleerida seda, et rohkem raha jääks autoritele.

Tõnn Lamp: Meie eesmärk on sõlmida kõigis näitlejatööga kokku puutuvates valdkondades kollektiivlepingud. Praegu on meil see olemas Eesti Etendusasutuste Liiduga ja reguleerib näitlejate töötamist teatris. Seal on sees maksimumtööaja piirangud, millal tuleb ületundide eest maksta ja kõik sellised tehnilised asjad. Olemas on ka koostööleping rahvusringhäälinguga, kust näitlejad saavad esitajatasusid, mille eest streikis ka SAG-AFTRA USAs. Viimati tehtud palgauuring näitas, et 75% eesti näitleja teenistusest tuleb teatrist, umbes 15% audiovisuaalvaldkonnast ja ülejäänu reklaamide, õhtujuhtimise ja muu pealt. Meie liikmeskond jaguneb umbes pooleks vabakutseliste ja täiskohaga teatris töötavate näitlejate vahel.

Lauri Lippmaa: Meie gildi nähtavus esimese viie aasta jooksul on kindlasti parandanud stsenaristide positsiooni filmivaldkonnas. Oleme välja selgitanud töötavad stsenaristid ning koostanud eestikeelsed baaslepingud nende õiguste kaitseks, näiteks hea tava lepe, mille tahame esmajärjekorras režissööride ja produtsentidega läbi arutada.

Liina Triškina-Vanhatalo: EFG sai loodud keset kõige sügavamat karantiini. Samal ajal käisid Euroopa Liidu autoriõiguste direktiivi arutelud ning saime aru, et režissöörid esindavad laua taga küll iseennast, aga nende laiema esindatuse jaoks on vaja luua oma gild. Praktiliste inimestena hakkasime kohe tegelema lepinguliste suhete probleemidega.

Miks peaks üks tootja, režissöör, stsenarist või näitleja olema sellise organisatsiooni liige?

Litvinova: Eesti audiovisuaalmaastik on nii väike, et raskused ja väljakutsed koonduvad nii ühte ruumi ja mitmekesi on lihtsam valdkonda lahenduste poole vedada. EFK näol tekib kultuuriministeeriumi, platvormide-telejaamade ja Eesti filmi instituudi (EFI) kõrvale konkreetne vestluspartner. Pärast klastri loomist on omavaheline koostöö palju tugevamaks muutunud. Loomulikult oleme ka konkurendid, aga valdkonnaüleselt hoiame kokku.

Lamp: Kõigis põhiküsimustes, näiteks töötingimused ja -tasud, on lihtsam ühinguna kokku leppida kui individuaalselt läbi rääkida. Panime klastriga endale tähtaja, millal tahaksime valmis saada omavahelise hea tava lepingu, et panna paika töösuhted, kuidas me oma valdkonnas tegutseme.

Lippmaa: Gildi on vaja stsenaristidele, kuna filmitööstuses on meil kõige nähtamatum amet. Meie lõpetame siis, kui teistel töö algab. See tähendab, et stsenaristid ei pruugi omavahel üksteist nägupidi tundagi.

Triškina-Vanhatalo: Kuigi me režissöörina kandideerime samadele toetustele ja oleme konkurendid, on teine režissöör pea ainuke, kes sind päriselt mõistab. Mulle oli see täielik heureka-moment ning kohtudes ka Euroopa katusorganisatsiooni FERA üldkogul režissööridega mujalt Euroopast, on automaatselt mingite teemade puhul klapp, kuna kõigil, nii Eestis, Serbias kui Soomes, on samad põhikirjalised eesmärgid. Vahetame kogemusi ja tutvustame režissööriametit nii avalikkusele kui poliitikutele, sest kuskil eriti ei teata sedagi, mida režissöör teeb. Näiteks Taani Režissööride Gild avaldas hiljuti dokumendi kõige selle kohta, mis on ühe režissööri töö ja seda tutvustatakse avalikkusele.

Oktoobris korraldasid näitlejad ja produtsendid ühisosa otsimiseks seminari, novembris olid valdkondlikud strateegiakohtumised. On näha, et erialaorganisatsioonid teevad tihedalt koostööd. On see alati nii olnud või viimase aja ettevõtmine?

Litvinova: Arvan, et pigem viimaste aastate asi. Tööstus on jõudnud sellisele tasandile, et on vaja korrektiive teha ja neid kõigi vajadustega sobitada. Me toodame rohkem ja kui projektid kasvavad suuremaks, on vaja uuendada ka kokkuleppeid teiste osakondadega. Klaster käib koos iga kuu, aga alles nüüd hakkas tööle tegevjuht Piret Tibbo-Hudgins ja saame kõigi liitudega regulaarselt neil teemadel kohtuda.

Triškina-Vanhatalo: Tihtipeale on koostöö olnud endistviisi sporaadiline ja aktiviseerutakse, kui on vaja mingit tulekahju kustutada, aga üleüldise töörahu nimel peame teatud asjad koos ühe laua taga selgeks arutama, et baaskokkulepped oleksid kaetud.

Mis need valdkonna arenemiseks vajalikud baaskokkulepped siis on?

Triškina-Vanhatalo: Praegustes nappides oludes tuleb kõigil osalistel reeglid omavahel kokku leppida. Näitlejate, režissööride, stsenaristide ja ka teiste erialade nõuded ei saa üksteisele vastu käia ega tohi nõuda midagi, mis on reaalsuses võimatu. Selleks on vaja ühist inforuumi ja võrdset alginfot, millest edasi saab hakata kokku leppima.

Andris Feldmanis: Valdkonnale oleks kasulik, kui anonüümsete andmete põhjal tehtaks projektide või filmide kohta ülevaade kõigi osakondade tasudest. Mul pole õrna aimugi, kui suur on Eestis filmi kohta keskmine stsenaristi tasu. Abstraktselt rahast rääkimine ei tähenda midagi, peab rääkima konkreetsetest summadest ja andmed annaksid mingi põhja. Võib-olla seda ongi vaja, et mõtestada, mis tingimustel on üldse võimalik stsenaristi ja režissöörina ellu jääda.

Litvinova: Praegu on huvitavalt absurdne olukord, et tuleb tegelda igasuguste regulatsioonide ja hea tava lepetega, aga tegelikult taandub kõik selleni, et Eesti filmi rahastus on jäänud kümnenditagusesse aega ja seetõttu ei suudeta muutustega kaasa minna.

Lamp: Nüanss, mille võib juurde lisada, on digitaalse ühisturu direktiiv, mis puudutab kõiki audiovisuaalteose õiguste omajaid. Oleme Eestis endiselt aastas 1993, s.t meie autorite seis on sama, kuigi seadusi Euroopas on muudetud. Tahame kohalike seadustega jõuda sinnamaani, et audiovisuaalteose õiguste omanike töö- ja karjäärimudel oleks jätkusuutlik ja et nad teeniksid loomingu pealt ka hiljem kasutustasu. Kindlasti on valdkonnal teatud seadusandlik ühisosa, millega saaks efektiivsemalt tegelda. Näiteks ELi audiovisuaalmeedia teenuste seaduse direktiiv on vastu võetud selleks, et kaitsta Euroopas loodud sisu USA mõju eest. Ma väidan, et Eestis ei tea keegi, kui palju on Netflixil siin kasutajaid, kui palju nad teenivad Eesti turult ja palju võtavad ära eestlaste aega eestikeelse sisu vaatamiselt. Paar aastat tagasi lootis kultuuriministeerium, et selle direktiivi abiga võiks olla võimalik saada umbes neli miljonit eurot aastas Eesti filmile juurde, aga asi lükati kalevi alla. Nüüd on see teema õnneks uuesti päevakorral, aga meelestatus pole kuigi pooldav, kuna direktiivi raames on võimalik kehtestada ka teatavad soodustused kohaliku loomingu tootjatele, aga kuna see puudutab just nimelt voogedastusplatvormide maksustamist, siis maksustada tuleb võrdsel põhimõttel nii välismaist kui ka kodumaist. Prantslased näiteks seisid oma õiguste eest nii, et said miljarditesse ulatuva võimsa raamlepingu Netflixiga just nimelt kohaliku turu kaitsmiseks. See on üks koht, kus me saaksime olla valdkondlikult ühise asja eest väljas ja käsitlema seda võimalusena tuua raha Eesti filmi.

Kuidas siis saavutada, et Eestis oleks võimalik režissööri, tootja, stsenaristina ellu jääda?

Litvinova: Kui arve vaadata, siis on selge, et kogu Eesti film ja kultuur üleüldse seisab ju ainult suure entusiasmi peal. Hiljuti on palju arutatud, et mis see Eesti film ja kultuur on ja kellele teda vaja on, kui sellele ei jätku piisavalt vaatajaid. Me peame tegelema väga aktiivselt publiku kasvatamisega, kui soovime kasu saada sellistelt filmidelt, mille tegemist me peame väärtuslikuks.

Triškina-Vanhatalo: Paralleelselt on vaja tegeleda lobitööga ja poliitikas toimuva pideva jälgimisega, seadusandlusega, koduste reeglite läbirääkimisega ja loominguliste võimaluste parandamisega.

Lippmaa: Kõigepealt tuleb selgitada ja kokku leppida proportsioonid ja põhimõtted. Raha vähesus ei tähenda, et autorid ei peaks saama õiglast tasu või võimaluse korral boonuseid nagu läänemaailmas. Eelarveproportsioonid määravad ära austuse autori ameti vastu.

Triškina-Vanhatalo: Meie EFGs oleme ka seda meelt, et kultuurkapitali seaduse muutmise eelnõu on hea algatus. Praegu on veel helesinine unistus, et meie sotsiaalkindlustussüsteem tervikuna muutuks, aga kulka eraisikutele makstavate toetuste ja stipendiumide maksustamine olukorras, kus tegemist on tööga, läheb loodetavasti läbi. Kulka põhiline funktsioon on loomisest alates olnud eraisikust kunstniku toetamine ja me loodame, et vabakutselise eraisikust filmitegija osakaal kulka eraldistes edaspidi kasvab.

Lamp: Seadusemuudatuse probleem on selles, et see on tellija nägu. Lähenemine on arg ning osa rahast anname ära, et riigil oleks mingigi soov tegeleda vabakutseliste sotsiaalsete garantiidega. Riigi rahandus on niigi halvas seisus ja see on viimane asi, millele mõeldakse. Praegu oleks üks võimalik lahendus astuda kultuurkapitali kaudu esimene julge samm, et tagada sotsiaalgarantiid ka vabakutselistele loovisikutele. Peaksime valdkonnana kujundama ühtse seisukoha, kus ütleme, et sel hetkel, kui loovisik ei tööta, peaks ta saama loomeliitude seaduse toel riigilt ravikindlustuse ja pensioni. Nagu prantslastel on teatrivaldkonnas les intermittents du spectacle, mis puudutab kõiki selles vallas töötavaid näitlejaid, tantsijaid, lauljaid ja teisi – juba 1930. aastatest toiminud süsteem, kus iga tööga tehakse makse süsteemi ning vastutasuks on olemas sotsiaalsed garantiid. Meil sellist toimivat süsteemi ei ole. Igaüks püüab ise hakkama saada. Teatriliit ja kinoliit on naabermajades, miks mitte panna leivad ühte kappi ja teha üks suur organisatsioon, mis esindab meid kõiki ja olekski palju lihtsam nii valitsuse kui kultuuriministriga läbi rääkida.

Triškina-Vanhatalo: Enamikus riikides on ekraanitöötajate ühingud teatrist eraldi. Veelgi suurema katusorganisatsiooni loomine ei kaota vajadust väiksemate järele.

Litvinova: Palju väikesi oma valdkonna eest seisvaid organisatsioone on ühiselt alla kirjutades suurem jõus. Väiksus võib olla ka meie tugevus, sest vajaduse korral suudame end hästi organiseerida ja kiiremini tegutseda. Ametnikud ja kultuuriminister vahetuvad iga aasta tagant või tihemini ja kõik oleneb sellest, kui head on tema suhted rahandusministeeriumiga.

Triškina-Vanhatalo: Gildi asutamisest 2020. aastal on nüüdseks ametis juba viies kultuuriminister. Me olime väga lähedal režissööripalga saavutamisele, kui Tõnis Lukas oli minister, aga siis valitsus kukkus ning kõik hakkas otsast peale ja hakati jälle vabakutseliste uuringuid tegema. Tuli üks ja teine kriis, kuni praeguseks on mõista antud, et unustage ära. Selliste olukordade vastu aitaks näiteks see, kui filmikunst saaks riikliku tunnustuse seadusena, kus oleks defineeritud, mis on filmikunst, mis on selle roll eesti kultuuri hoidmisel ja kuidas on rahastusmudelid reguleeritud.

Kuidas on USA streigid mõjutanud meie filmitegijaid?

Lippmaa: Elasime loomulikult kaasa. Stsenaristid said päris korralikke võite ning ilmselt võtavad ka Euroopa gildid sealt eeskuju, et hakata paremaid töötingimusi välja rääkima.

Litvinova: Oleme kõige rohkem mõjutatud situatsioonist Põhjamaa riikides, kuna teeme tihedat koostööd just nendega. Kui nende tootjad ja platvormid on mõjutatud Ameerika streikidest ja läbirääkimised oma liitudega jõuavad tupikseisu, see tähendab omakorda meie jaoks, et ka meie töömaht väheneb.

Lamp: Hoidsime näitlejatega samamoodi olukorral silma peal. See oli suurim streik alates 1960. aastatest ning palkade ja tasude osas suruti läbi olulised muudatused, kuigi tehisintellekti puhul tuli vist stuudiotele pisut järele anda.

Feldmanis: Kuigi räägime pidevalt rahast, on USA sündmusi meie olukorraga võrreldes kõige olulisem küsimus hoopis see, kuidas filmimaailma ökosüsteemi üleval hoida. Kuidas teha nii, et inimesed saaksid tööd teha ja kasvaks peale uus põlvkond näitlejaid ja stsenariste ning süsteem end ei hävitaks. Turutingimustes on Eestis seis loomulikult täiesti teine, kuigi tegeleme täpselt sama asjaga ehk kuidas ehitada üles süsteem, mis suudaks end taastoota ja õitseda. Miks me seda filmikultuuri siin kasvatame ja kas me teeme seda sellepärast, et peame seda väärtuslikuks ja tahame maailmaga mingeid lugusid jagada? Me räägime konkreetsetest asjadest nagu tehisintellekt või miinimumtasud, aga kõik taandub selleni, et inimesed ei saa enam selles valdkonnas töötada, kuna pole tagatud mingisugunegi elamisväärne ja turvaline elu. See ei puuduta Hollywoodi tippstsenariste või -näitlejaid, vaid inimesi püramiidi alumises otsas, sest streigid olid pigem valdkonna ellujäämise küsimus kui suurte töötasude jahtimine. Eestis peaks ka rohkem mõtlema selle peale, kuidas meie filmivaldkond võiks elada ja mida see üldse tähendab ning vähem tegelda raha ümberjagamisega.

Litvinova: See tähendab rahvusvahelise konkurentsivõime tõstmist ja on seotud haridusega. BFMis ei räägita režissööridele, mis väljundid peale filmitegemise neil veel on. Ainult filmitegemise lootusega pärast kooli lõpetamist ära ei ela. Peame mõtlema, mida me toodame, kui tihti seda teeme ja kuidas ennast turundame. Nii nagu Skandinaavia filmid on viimased 30 aastat oma tugevat brändi loonud.

Kus te näete Eesti filmivaldkonda aastal 2028 ja mida teha, et eesti filmil oleks siis hea?

Lamp: Oleks väga kasulik, kui meil oleks ühine kollektiivleping tootjatega ja saaksime ühiselt rääkida tööaegadest ja -tasudest, aga ka täiendavatest, näitlejate puhul esitajatasudest, loojate puhul autoritasudest. Lisaks väga hea filmiseadus, mis reguleerib töötamist, tasustamist ja riiklikku rahastust.

Litvinova: Loodan, et enamik produtsente on ikka veel oma ametis, sest üks suuremaid probleeme on produtsentide läbipõlemine, kuna neile on poliitilisel, loomingulisel ja tehnilisel tasandil väga suur surve. Väga tõsiselt tuleb tegelda publiku harimisega juba algklassidest alates, et kasvaks peale põlvkond, kes tahab veel kinos käia. Et meie rahvas oma keelt ja kultuuri ikka väärtustaks.

Lippmaa: Loodan, et stsenaristid pole välja surnud ja jõudnud töötasudega järele Euroopa kolleegidele.

Feldmanis: Filmiautoril läheb nii hästi, et Eesti tootjad konkureerivad nende pärast terve maailmaga ja riik soovib, et nad teeksid oma filmid siin. Eesti film võitleb oma autorite nimel ja oleks huvi, et need inimesed räägivad oma lugusid just siin ja selles keeles ning seda väärtustatakse. See oleks kõige parem stsenaarium.

Triškina-Vanhatalo: Režissööril on võimalik areneda ainult filme tehes. Lihtsalt mediteerides paremaks režissööriks ei saa ja ma mõtlesin just üks päev Dogma 95 peale. Kui Dogma 1995. aastal alustas, polnud taani film kaugeltki nii kõva sõna ja seetõttu see sündiski. Tavaliselt räägime Dogma puhul autoritest ja kunstilistest piirangutest, aga seal oli ka mõjuisikuks üks pragmaatiline produtsent, kes ütles, et ühe hea filmi saamiseks on vaja teha 10 ja kahe hea saamiseks 20. Nad lõid seisva vee laiali. Tegid filme kiiresti, tehniliselt lihtsalt ning turundasid neid skandaalihõnguliselt, et jõuda poliitikutele naha vahele ning saavutada poliitiline kokkulepe, et filmirahastus tõuseb igal aastal. Olen viimastel kuudel mõelnud, et ka meil oleks praegustes oludes mingit mõttemalli restarti vaja.