Esiteks oli toonane Mart Laari juhitud valitsus erakordselt ebapopulaarne ning valijad umbusaldasid ka mainetu valitsuse sellesuunalist poliitikat. Teine ja olulisem põhjus oli see, et eestlased ei teadnud Euroopa Liidust suurt midagi ning teadmatus võimendas emotsionaalseid hirme, millest tugevaim oli kartus liitumisega kaasneva üldise järsu hinnatõusu ees. Emori toonases väärtushinnangute uuringus on Eesti kodanikud jaotatud neljaks rühmaks. Euroopa Liidu kindlad pooldajad jagasid ühenduse väärtusi ning pidasid liitumist hädavajalikuks, et Lääne-Euroopa arengutasemele järele jõuda. Liidu veendunud vastased võitlesid Eesti võimalikult suure suveräänsuse eest. Kõige suuremad olid aga kõhklevate Euroopa Liidu pooldajate ja vastaste rühmad. Mõlema kõhklejate rühma jaoks oli kõige olulisem see, kas euroliidust tõuseb nende perele kasu või kahju.
Maailm läbi raha filtri
Emori sotsioloogid sõnastasid selle nähtuse otsesõnu: suur osa Eesti kodanikke näeb maailma läbi raha filtri, neile mõjuvad eelkõige isikliku eluga, mitte abstraktse ühiskonna arenguga seotud väited. See nähtus pole Eesti rahvuslik eripära, sest paljude Põhja-Euroopa rahvaste suhtumist Euroopa Liitu kujundab kõige tugevamalt sama kasust ja kahjust johtuv hinnang. Paraku kõnetasid Euroopa misjonärid ja Eesti riigijuhid sajandi alguses Eesti valijaid vales keeles, sest õõnes „eurospiik” kõlas Eestis kurtidele kõrvadele. Inimeste usaldus tekkis alles siis, kui loosungite loopimise asemel hakati huvirühmadele asjalikult selgitama, mida liitumine tegelikult kaasa toob. Näiteks paljud Eesti põllumehed ei uskunud, et liit hakkab neile tõesti maksma enneolematult suuri toetusi ning aplodeerisid pigem Euroopa Liidu vastastele, kes väitsid, et tasuta juust on ainult hiirelõksus. Põllumehi võis ka mõista, sest enne liidu toetuskraanide avamist nõuti neilt suuri investeeringuid nn euronõuete täitmiseks. Veendumine selles, et Euroopa Liit tõesti aitab vaesemaid maid järele, tekkis alles siis, kui käivitusid esimesed liitumiseelsed põllumajanduse toetamise, aga ka tee-ehituse ning keskkonnakaitse programmid. Ka kohe pärast 2003. aasta septembri rahvahääletust tehtud avaliku arvamuse uuring näitas, et nii jaatajatele kui eitajatele olid kõige olulisemad valiku tegemisel just kasust või kahjust lähtuvad argumendid: elatustase tõuseb versus elu läheb raskemaks. Esimesena jõudiski Euroopa Liit 1. mail 2004. aastal Eesti bensiinijaamadesse ja suhkrulettidele, kus hinnad järsult kerkisid. Ometi on eestlased tagantjärele tarkusega liitumisega väga rahul. Kui 2003. aasta septembris toetas rahvahääletusel liitumist 67% kodanikest, siis liitumise järel on toetus järjekindlalt tõusnud (vt graafikut). Uue rekordtaseme saavutas meie Euroopa Liidu jaatus kahe aasta taguste aprillisündmuste ajal, kui liidu eesistujamaa valitsusjuht Angela Merkel kaitses isiklikult Eesti suursaadiku julgeolekut selleks Venemaa presidenti survestades.
Teadsime, kuhu läksime
Mullu sügisel vastas 78% Eesti kodanikest jaatavalt Eurobarometeri küsimusele, kas kõiki asjaolusid arvestades on teie riik Euroopa Liitu kuulumisest kasu saanud (Eestist on ses edetabelis 79% eespool ainult Iirimaa). Nii üksmeelne arusaam näitab, et eestlastel oli tegelikkusele vastav arusaam selle kohta, mida Euroopa Liit meile kaasa toob. Erinevalt mõnest liikmesriigist, kus ülioptimistlike lubadustega köeti inimeste ootused ebarealistlikult kõrgeks ning pärast jaatavat rahvahääletust saabus mõne aastaga pohmell. Teiselt poolt näitab kõrge toetus, et jätkuvalt hindavad paljud Eesti kodanikud Euroopa Liitu pragmaatiliselt lähtuvalt sellest, kas see on meile ühiskonna ja inimestena kasulik või mitte. Eesti riigi eelarve maht on tänavu langenud 90 miljardi kroonini ning see väheneb peatselt veelgi. Ligi 12 miljardit krooni sellest summast voolab meie riigikassasse Brüsselist. Lahutage riigieelarvest see summa ning meie põllumajandust, tööpoliitikat, tee-ehitust ja veel mitut valdkonda tabaks pankrot. Jätkuvalt kõrge toetus liidule on olnud ühiskonna tervisele kasulik, sest see on koondanud meie energia liikmesusest tulenevate võimaluste võimalikult tõhusale ärakasutamisele. Kui valijate seas oleks arvukalt Euroopa Liidu vastaseid, siis kuluks meil palju aega ja auru emotsionaalsetele aruteludele Eesti ja liidu tuleviku seisukohalt teisejärgulistes küsimustes. Mõneti on Eesti kodanike rahulolu liiduga mõjunud isegi halvasti, sest kuna asjad näikse minevat hästi, siis ei huvitu valijad ja ajakirjandus sellest teemast mõne erandiga peaaegu üldse. Elanike rahulolu Euroopa Liiduga liitumisega on oluliselt mõjutanud meie poliitikute käitumist, sest jätkuvalt pole Eestis ühtki tõsist liiduvastast erakonda. 2003. aastal lootis Keskerakond rahvahääletusel liiduvastasusega oma valijaskonda laiendada, kuid nüüd kandideerib perekond Savisaar Euroopa parlamendi valimistel igati positiivse programmiga. Enne rahvahääletust hirmutasid liiduvastased eesotsas Igor Gräziniga rahvast loosungiga „Ühest liidust tulime, teise liitu tormame!”. Nüüd viib Igor Gräzin ühest liidust tulemise ja teise liitu minemise loosungit isiklikult ellu, sest omaaegne N Liidu ülemnõukogu saadik tahab väga saada ka Euroopa parlamendi liikmeks. (See sama mees, kes viis aastat tagasi väitis, et liitumine tähendab Eesti majanduse kokkukukkumist ja pensionäridele näljapäevi, teatab nüüd valimispropagandat tehes sõna-sõnalt: „Kandideerin, sest ma armastan Euroopat ja olen eurooplasena uhke, et kaasaegne tsivilisatsioon sai alguse siit”.)
Hannes Rumm juhtis aastatel 2001–2004 Eesti valitsuse Euroopa Liidu alase teavituse töörühma.