Mida võeti väikeriigis E ette olukorra parandamiseks? Oligarhide finantseerimisest sõltuvad erakonna raha pesijad vastutust ei võtnud, nimetasid süüdistusi laimuks. Rahajagamise korraldaja oli vahepeal ülendatud justiitsministriks. Noor „sõnumitooja” heideti parteist välja. Erakonnavälisele rahvale selline varjamine, vassimine ja rahavõimuga kauplemine ei meeldinud. Kümned ühiskonnategelased hakkasid sellist vastutamatust kritiseerima, ühe lugupeetud professori väitel hakkab paljudele tunduma, et neid valitsevad moraalsed värdjad, teine – väga andekas kirjanik – pakkus omalt poolt välja hinnangu – kelmid. Hakkasid toimuma meeleavaldused, viha kulmineerudes avaldati ajalehtedes hartanimeline üleskutse astuda välja erakondade ja valitsuse valetamise, vastutamatuse ja ülbitsemise vastu ja selle jätkumise korral luua kodanikuühiskonna alternatiivseid institutsioone.
Nüüd ei jäänud seni suhteliselt passiivsel presidendil üle muud kui kutsuda enda juurde nii protestijad kui ka süüdistatud erakondade esindajad. Kõige enam patustanud koalitsioonierakonna ja opositsioonierakonna juhid presidendi ümarlauas osalemist vajalikuks ei pidanud, just enne seda üritust oli otsustatud, et valelik justiitsminister ja tema õigustajad jäävad edasi ametisse, kusagil olid nad ju moka otsast mingi vabanduse millegi kohta ajakirjanike survel välja öelnud. President oli noore „sõnumitooja” ja nüüd ka harta koostaja nõupidamisele kutsunud, aga tema väljaheitmist erakonnast ei tauninud. Patustanud erakondadelt vastutuse võtmist ei nõutud, arvati, et ehk paraneb olukord, kui hakata pidama internetidiskussioone ja püüda nende tulemusel uusi seadusi koostada.
Millisele järeldusele jõudis aus ärimees Lääne-Euroopast? Tema arvates on olukord väikeriigis E endistviisi kehva: finantsoligarhide mahhinatsioone pole välja selgitatud, nad on endistviisi võimul. Erakondade peapatustajad pole vastutust võtnud ja neid pole ka vastutusele võetud, isegi pidevalt valetanud justiitsminister ja tema protežeed on ametis edasi?! Puhastust ja enesepuhastust pole toimunud, valetamine, varjamine ja finantsniite mööda tegutsemine jätkub. „Sõnumitoojalt” pole vabandust palutud. Aus ärimees leidis, et E pole õigusriik, pigem on siin valeriik. Sellise riigiga ta ettevõtluse arendamise valdkonnas koostööd teha ei saa, see oleks ebaeetiline ja majanduslikult ohtlik.
Kas tundsite ära? Teil on õigus, see on Eesti, meie kallis isamaa. Minu arvates olid vajalikud nii mitmed-kümned teravad artiklid, meeleavaldused kui ka „Harta 12” avaldamine. Arusaamatu on mõnede sõnavõtjate (Mihhail Lotman, Iivi Anna Masso, Toomas Luman, Rait Maruste jt) kahtlused hartakirjutajate missioonitundes. Kahelda võib ainult siis, kui ei nähta seda kohutavat olukorda, kuhu oleme sattunud. Presidendi ümarlauas vastu võetud tegutsemisprogramm on kindlasti vajalik, kuid ainult siis, kui on täpsemalt ja süvitsi avalikustatud, millega õieti võitlema hakkame, ja ära näidatud, miks ja kelle vastutusel selline situatsioon on tekkinud. Kui juured jäävad vanasse halba mulda, siis head taime ei kasva. Mõned elementaarsed lähiaja sammud võiksid olla järgmised: 1) justiitsministri väljavahetamine, 2) kõigi parlamendierakonna juhtide (ka ümarlauast ülbelt eemale jäänud koalitsiooni- ja opositsioonierakonna juhtide) põhjalik aruandlus ja sihiseadmine EV presidendi juures, 3) vabandamine ebaõiglaselt REst välja heidetud Silver Meikari ees ja tema erakonnaõiguste taastamine. Alles siis, kui need sammud on astutud, võib „Harta 12” koostajate ja Eesti Koostöö Kogu eelolevaid ühispingutusi üleriigilises demokraatiadebatis edu saata.