Rohkem saab öelda demokraatia toimimise kohta. Riigid asuvad ikka samas jões ning ka tegurid, mis mõjutavad poliitilisi režiime, on põhimõtteliselt needsamad, kuigi välispoliitilise kliima mõju on varasema ajaga võrreldes järsult kasvanud. Viimase mõjukuse demonstreerimiseks mõelgem kahe seisukohavõtu tähendusele. Riigikogu aseesimees Kristiina Ojuland, üks Eesti kõrgemaid riigitegelasi, on väitnud (EPL 27. III): „Lubage mul tuletada meelde, et viimase aasta jooksul on Riigikogu teinud olulisi seadusemuudatusi selleks, et elu Eestis paremaks läheks. Vanemahüvitise pikendamine, tulumaksu alandamine, pensionireform ei ole ei-tea-kust tulnud. Ikka Riigikogust”. Riigikontrolör Mihkel Oviir jätkas sama teemat aga nii (Maaleht 3. IV): „Aeg-ajalt kõlab ka Eestis populistlik üleskutse muuta põhiseadust ja sätestada sinna mingi rahvaalgatus, samasse rubriiki võiks kanda presidendi otsevalimise ihad”. Esimene mõttekäik on esitatud justkui Katariina II poolt teemal, kuidas valitsejad kinkisid rahvale parema elu, ja teine tõrjub parlamendiliikmete privileege kaitstes ja vabadussõjalastega labaselt ähvardades kodanike soovi osaleda riigi poliitikas. Viimati esitatud seisukohavõtu teeb eriti jõhkraks asjaolu, et just riigikontrolör peakski aitama tagada riigi institutsioonide tulemuslikkust, sh demokraatlikkust.
Autoritaarsust pole karta
Peame tunnistama, et tegemist on selgelt autoritaarse hoiakuga, mis sarnaneb väga Pätsi kombel rahva haigeks kuulutamisega. Paraku pole keegi Eesti poliitilise eliidi seast võtnud vaevaks neid seisukohti kritiseerida, mis lubab arvata, et nendega ollakse vaikimisi nõus. Välispoliitilise teguri tähenduse kasvu illustreerib aga asjaolu, et ehkki Päts ja Laidoner lubasid endale alasti autokraatlikke seisukohavõtte pärast riigipööret, pole põhjust karta, et mõni meie riigitegelastest peatab kokkuleppel teistega põhiseaduse toimimise, valimised, arreteerib poliitilise opositsiooni liidrid jne. Pätsil-Laidoneril oli seda võimalik teha, sest demokraatlikku valitsemisviisi ei nähtud maailmas sugugi ainuvõimalikuna, ning seda, kuidas üht riiki valitsetakse, peeti selle riigi siseasjaks. Tänases maailmas on demokraatia aga selles poliitilises ruumis, kus me asume, üks peamisi ühiseid väärtusi. Ka ükski täie aruga opositsionäär väljastpoolt Eesti tänast poliitilist eliiti ei unista autoritaarsest korrast, üritatakse ikka sellesama demokraatliku poliitilise süsteemi toimimist parandada.
Aga lisaks välisteguritele on muutunud ka ühiskond. Oma analüüsis ma neid mainitud muutusi arvesse ei võta. Teen, tõsi, ruumipuuduse tõttu väga lihtsustatud kujul klassikalise ceteris paribus analüüsi – s.t nii, et kõik teised näitajad jäävad samaks, üks aga muutub.
Ja see üks muutuja on majanduse toimimine. Sissejuhatuseks refereerin lühidalt, mida ütlevad senised uurimused majandustaseme ja demokraatia seotuse kohta ja mis juhtub demokraatiaga majandushäirete korral, seejärel keskendun võimaliku majanduskriisi ühe kõige tõenäolisema väljundi, suure inflatsiooni mõjule demokraatiale, seda poliitiliselt kõrgelt moderniseeritud ühiskondades, sellistes, nagu tänane Eesti.
Et demokraatia kehtestamise ja toimimise ning majandusliku jõukuse vahel on seos, on poliitikateaduste ABC. Jõukam ühiskond kannab demokraatia paremini välja. Adam Przeworski, Michael Alvarez, José Antonio Cheibub ja Fernando Limongi väidavad isegi enesekindlalt: „Teatavast jõukuse tasandist on demokraatia vallutamatu. Arenenud riigis kord juba rajatud, püsib demokraatia, sõltumata oma käitumisest ja välistingimustest, millele ta on avatud”. Nimetatud tasemeks, millest peale demokraatia on vallutamatu, peab Przeworski meeskond Argentina SKT per capita taset 1976. aastal. Angus Maddisoni püsihindades arvestatud SKT aegridade alusel võib veenduda, et see tase on ligikaudu sama, mis Ida-Euroopa jõukamates riikides XXI sajandi hakul. See väide on siiski liiga julge – eriti ajaloolase vaatepunktist. Nimelt pole lihtsalt neid riike, mida oleks tabanud majanduslangus või suur inflatsioon ajal, kui ollakse jõukamad kui Argentina 1976. aastal, peale ühe – ja see oli Argentina ise aastatel 1989-90. Pärast seda langes Argentina sisepoliitilisse kaosesse ja sealne kodanikuõiguste olukord halvenes järsult – demokraatia, tõsi küll, jäi alles. Kuid ühe näite alusel me nii suurt üldistust teha kindlasti ei või; õigemini võime väita, et jõukate riikide demokraatia on vallutamatu üksnes juhul, kui eeldame, et nii jõukates riikides suuri majandushäireid kunagi ette ei tule. Küll aga tuleb aktsepteerida Przeworski meeskonna teist väidet, et väga vaeste riikide puhul on majanduslanguse mõju nende demokraatia elueale palju suurem kui keskmise jõukusega riikide puhul.
Mis on suur inflatsioon?
Muus osas – kui tahame määrata suurte inflatsioonide mõju moderniseeritumate ühiskondade demokraatia elueale – tuleb alustada otsast peale ja uutel alustel. Kõigepealt – mis on suur inflatsioon? Inflatsiooni ja hüperinflatsiooni definitsioone on palju. Siinkohal on kasutatud terminit „suur inflatsioon”, mille all võiks mõista inflatsiooni aastamääraga üle 50%, seega sellist, mis võiks meid teoreetiliselt ohustada. Märkigem siinkohal, et pärast I maailmasõda suure inflatsiooni keerisesse sattunud Euroopa riikides (Austria, Saksamaa, Poola, Läti, Ungari, Eesti) kadus kõigis poole põlvkonna (15 aastat) vältel ka demokraatia.
Hoopis keerulisem on aga defineerida poliitiliselt moderniseeritumaid riike, see on riike, kus „demokraatiakindlus” suurem. Tihti võetakse selleks appi majandustase, SKT tase per capita. Kuid poliitilise moderniseerituse määramisel majandustaseme järgi on ka väga suured miinused. Kui võrrelda näiteks Araabia naftariike Ida-Euroopa postkommunistlike riikidega, näeme, et esimesed on tunduvalt jõukamad kui Ida-Euroopa riigid. Aga demokraatiast on nad kaugel, ja mitte lihtsalt kaugel, vaid kaugemal kui ollakse maailma ühegi teise regiooni ühiskonnas. Majanduslik jõukus iseenesest pole neid ühiskondi poliitiliselt moderniseerinud. Teiseks, SKT per capita pole mitmetel põhjustel kuigi objektiivne pika sihikuga vaates. On selge, et revolutsiooniliste tehnoloogiliste muutuste tõttu on majanduskasv kiirenenud, aga meil pole mingit alust arvata, et ühiskond oleks sama kiiresti paralleelselt poliitiliselt moderniseerunud. Ning teiseks on SKT näitajas just viimastel aastakümnetel mitmetel metodoloogilistel põhjustel palju „õhku”. Eesti tänane SKT per capita on 1920. aastate Eesti omast umbes 7-8 korda suurem, aga kes julgeks öelda, et tänane Eesti on seesmiselt „demokraatiakindlam”? Ka Polity demokraatiaindeksi järgi saab 1920. aastate Eesti maksimaalsed punktid, tänane Eesti ületab aga vaevu demokraatiakünnise. Kolmandaks kasutatakse poliitikateadustes demokraatiakindluse iseloomustamiseks peale jõukuse veel muidki näitajaid, näiteks traditsioonid, poliitiline kultuur, poliitiline haridus või ajalugu. Neid aga on arvudes väga raske väljendada.
Demograafia ja demokraatia
Ühtse, ühiskonna „demokraatiakindluse” näitaja otsingutel on üks võimalusi pöörduda rahvastikuteaduse poole. Teatavasti on demograafilise ülemineku teooria tõestanud, et igas ühiskonnas liigutakse eelmodernsel perioodil domineerinud suure sündimuse ja suremusega traditsioonilisest taastetüübist, modernsesse etappi ehk ratsionaalsesse taastetüüpi, mil mõlemad on väikesed. Esimesena algas üleminek Lääne-Euroopas (ka Eestis ja Lätis) ja Põhja-Ameerikas. XIX sajandi lõpul ja XX sajandi alguses jõudsid üleminekuetappi Ida- ja Lõuna-Euroopa riigid, XX sajandi esimesel poolel Lõuna-Ameerika ja paljud Aasia riigid. Siinkohal on aga oluline, et demograafilise ülemineku käigus toimub ka aktiivse eluhoiaku omaksvõtmine ja individualiseerumine. On loogiline, et just demograafilise ülemineku käigus toimunud väärtussüsteemi muutus võib kaasa
tuua ka ühiskonna demokratiseerumise eeldused.
Demograafilise ülemineku faase on võimalik jälgida mitmete näitajate alusel. Siinkohal on seda tehtud sündimuse, ühe demograafilise ülemineku kõige olulisema ja dünaamilisema karakteristiku kaudu. Sündimuse määr (antud juhul on parema puudusel kasutatud sündimuse üldkordajat, andku Kalev Katus ja Allan Puur mulle andeks) fikseerib ühiskonna rahvastikuarengu etapi, see tähendab ka selle etapi, kui kaugele on ühiskond jõudnud oma poliitilises moderniseerituses ehk „demokraatiakindluses”. Seose demonstreerimiseks on maailma riigid jaotatud kolme gruppi. Esimesse gruppi on paigutatud riigid, kus sündimuse üldkordaja on kuni 15 ehk 15 sündi 1000 elaniku kohta (üldjuhul on need maad demograafilise ülemineku läbinud), 2. gruppi riigid, kus sündimuse üldkordaja on 16–35 (riigid, kus demograafiline üleminek on alanud suhteliselt ammu) ja 3. gruppi riigid, kus sündimuse üldkordaja on 36 ja rohkem (maad, kus demograafiline üleminek ei ole alanud või on alanud suhteliselt hiljuti). Demokraatiat on mõõdetud Polity ja Polyarchy mõõtesüsteemide järgi. Polity keskendub demokraatia formaalsetele võimalustele ja defineerib demokraatia või demokraatia puudumise täitevvõimu kujunemise kaudu, Polyarchy aga keskendub valimistele ja vaatleb, kui suur elanikkonna osa osaleb valimistel ning kui palju hääli saab opositsioon. Tegemist on demokraatia eri aspektidele keskendatud süsteemidega, seega on neid otstarbekas kasutada koos.
Kui fikseerida kõik demokraatia kokkuvarisemised aastatel 1810–2003 ja jaotada need demograafilise ülemineku gruppidesse, selgub, et kolmanda, s.t kõige mahajäänuma grupi hulgas on demokraatia kokkuvarisemise juhte peaaegu pool (Polity) või isegi üle 2/3 (Polyarchy). Nagu arvata võibki, on teises grupis kokkuvarisemisi tunduvalt vähem ning esimeses grupis on seda ette tulnud vaid harvadel erandjuhtudel ehk 7%-l selle grupi riikidest. Need erandid esimese grupi ehk kõrge moderniseerituse astmega riikide hulgas on Polity järgi Gruusia, Armeenia ja Valgevene ning Polyarchy järgi Bosnia ja Hertsegoviina, Moldova ning Serbia. Mis neid erandriike ühendab? Vastus: see, et kõigi puhul on mõned aastad enne demokraatia kokkuvarisemist olnud suur inflatsioon!
Üritagem suure inflatsiooni mõju demokraatiale vaadata ka teistpidi, nimelt kindlaks teha, kui paljudel juhtudel on kõrge moderniseeritusega ühiskonda räsinud suur, üle 50% aastamääraga inflatsioon, ent demokraatia jäänud püsima? Toogem siinkohal need riigid ära.
Ent Freedom House’i hinnangul on või on olnud ka osas neis riikides probleeme kodanikuvabadustega. Nii loetakse Makedooniat seniajani vaid osaliselt vabade riikide hulka ning Ukraina jõudis vaba riigi staatuseni alles eelmisel aastal. Niisiis võime kinnitada, et suur inflatsioon mõjub ülimalt halvasti: nimelt näib, et kui üldse ongi midagi, mis kõrgeltmoderniseerituse astmega riikide demokraatiat ohustab, siis see on just suur inflatsioon. Ning Eesti puhul oleks tegemist justkui topeltlöögiga, sest ühe inflatsiooni eest oleme justkui veel karistamata. Vähema moderniseeritusega riikide puhul on aga demokraatia niigi ohus ja majanduslanguse puhul eriti, seega – kui demokraatia satub ohtu ka moderniseeritud riikides, võib maailmas tekkida uus olukord, mida oleks valus ette kujutada. Tegemist võib olla uuele poliitiliste režiimide paradigmale üleminekuga, ehkki võib-olla demokraatia nime all. Meenutagem, et nii Adolf Hitler kui Leonid Brežnev on väitnud, et just nende riigis eksisteerib ehtsaim demokraatia.
Niisiis, kuidas minimeerida inflatsiooni jt majandushäirete mõju? Selleks tuleb küsida: mispärast inflatsioon demokraatiat õõnestab? Enne aga märkigem veel seda, et suur inflatsioon ei ole kaugeltki alati valik, vaid tihti hoopis tagajärg. Kontrolli alt väljunud inflatsioon on indikaator, et ühiskonnaga ei ole kõik korras. Suure inflatsiooni vältimine tähendab ühtlasi hoidumist olukordadest, mis võivad selle võimalikuks teha, s.o sõdade, sisepoliitiliste häirete, majanduskriiside ja riigivõimu väga nõrga administreerimise vältimist. Tihti on just mõni selline olukord ise demokraatia langemise põhjuseks.
Inflatsioon nõrgestab keskklassi – demokraatia tuge
Niisiis, mispärast on just inflatsioon sedavõrd ohtlik? Pole raske arvata, et peapõhjuseks on stabiilsust toetavate jõudude nõrgenemine. Rikkust ümber jaotav suur inflatsioon nõrgestab nimelt keskklassi – demokraatia tuge. Esiteks otseselt majanduslikult ruineerides, reaalsissetulekuid kahandades. Teiseks võib see likvideerida säästud. Kolmandaks võib see nullistada tulevikku suunatud ja stabiilsust eeldavad finantsskeemid. Ning mida kiirem inflatsioon, seda järsemalt jaotatakse ümber rikkused: senine majanduseliit vaesub ja võib kujuneda täiesti uus, kes paljundab omakorda poliitilise eliidi.
Kõige selle tulemusena kujuneb ühelt poolt kodanike vastuseis poliitilisele eliidile – kas usaldamatusest või meeleheitest – ning ka too värske poliitiline eliit käitub vastutustundetult. Kodanikke ei piira lojaalsus senistele jõududele oma majandushuvidest lähtuvalt: kui pensionisamba nimel võib kodanik näiteks Reformierakonna poolt hääletada, siis juhul, kui pensionisammast enam ei ole, hääletatakse hoopis parema meelega näiteks Jüri Lina või Sirje Kingsepa poolt. Valitseb üldine rahulolematus. Riigipööre tehakse küll ülalt, aga kuna demokraatia on end diskrediteerinud, siis kodanikud sellest eriti ei hooli.
Me ei tea täpselt, kui terav tuleb majanduskriis, ega ka tema avaldumisvorme. Kui see aga juhtub, kuidas siis selleks valmistuda? Olgu kõrvalepõikena mainitud, et Eestis võib ju majanduskriis ja pettumus demokraatias väljenduda hääletussedelite sisu asemel hoopis hääletamises siit ärasõidupiletitega ja see on vist veel halvem kui autokraatia.
Niisiis, ega mingeid imeretsepte ju ei ole, ikka needsamad: senise poliitilise süsteemi reformimine nii, et usaldus poliitikute vastu kasvaks. Esimeseks sammuks võiks olla valimissüsteemi muutmine, nagu soovitab Rein Taagepera, et kõik rahvaesindajad saaksid valitud ringkonnas. Olgu neid ringkondi siis üks või mitu, pole nii tähtis. Teiseks tuleks suurendada otsedemokraatia võimalusi rahvaalgatuse korras referendumite korraldamise võimaluse kaudu ning kolmandaks kasutada ära võimalused, mida pakub XXI sajandi tehnoloogia, s.t seada mõnede eelnõude puhul sisse Interneti-hääletamine. Oma rahaasju ei aja me ju nii nagu XIX sajandil, vaid ikka Internetis, miks me ei peaks siis saama sama teha ka poliitikaasjadega?
Poliitikud ei peaks vastuväiteks tooma levinud alavääristavat argumenti – aga mujal nii ei tehta. Meie olemegi ju rahvastikuarengu pioneerrahvas! Ja näiteks valimised demokratiseerisime ehk siis Polyarchy mõõtesüsteemi järgi kehtestasime demokraatia varem kui Rootsi. Tean palju omasuguseid, kes ei taha kunagi saada poliitikuks, aga kes tahaksid Eesti arengus rohkem kaasa rääkida. Olen nõus möönma, et minu poliitiline kompetents jääb alla näiteks Evelyn Sepa või Jürgen Ligi omale, kuid ma ei ole päris kindel, et see on lausa mitu tuhat korda väiksem – ehk nii palju kordi, kui neil on võimalust poliitilisi otsuseid rohkem mõjutada kui minul. Soov ühiskonnaasjade otsustamises osaleda ei ole rünnak demokraatia ega parlamentarismi vastu.
Praegu on sellisteks reformideks just õige hetk: kodanike rahulolematus ei ole veel poliitilist süsteemi destabiliseerinud. Teiseks ei ole praegu võimalik kehtestada autoritaarrežiimi, miska pole põhjust karta poliitikuid ärritada. Meediakanalitel pole põhjust poliitikute soovile alluda ja kodanike kriitika kajastamisega tagasihoidlikud olla, sest pahameel leiaks praegusel Interneti-ajastul väljundi niikuinii. Riigikogul on suhteliselt palju vaba aega käes. Kasvavat rahulolematust prognoosivad poliitikud on järeleandlikumad.
Kui aga sügavat majanduskriisi ei tulegi, kuid oleme oma
reformid ära teinud, on veel kõige parem.