Aasta oli 2009, kui sain teadlikuks Heiki Pärdist ja tema tööst. Toona korraldas ajaloomuuseum ajaloolaupäevakuid ja Pärdi oli palutud üheks esinejaks: teema oli hügieenikultuuri areng Eesti alal. Rahvast oli tulnud kokku ohtralt ja kuulati huviga.
Pärdi ei kõnelenud üksnes puhtusest ja mustusest, vaid üsnagi pikalt ka allikatest, mida kasutab. See oli esimene kord, kui kuulsin Eesti Rahva Muuseumi sanitaar-topograafilisest arhiivist, millest olen hiljem omaenda uurimuste jaoks tublisti ehitusmaterjali saanud.
Viieteistkümne aasta jooksul on Pärdi sulest ilmunud mitu raamatut, nende seas omal ajal palju furoori tekitanud „Eesti argielu. Teekond moodsasse maailma“ (esmatrükk 2017), mis suutis müügiedetabeliteski kõrgeid kohti haarata. Küllap on lugejate elav huvi kõnealuse teose vastu loomulik: kes ei tahaks siis teada, kuidas esivanemad hügieeniküsimusisse suhtusid … Kui oleks olemas nimekiri olulisematest või mõjukamatest ajalooraamatutest, võiks „Eesti argielu“ kuuluda kandidaatide sekka. Ja mitte üksnes seepärast, et raamatut innukalt loeti ja hästi teatakse, vaid ka seepärast, et ajalooteaduse seisukohalt oli teemapüstitus uudne ja vajalik ning Pärdi oskab osavasti ümber käia allikatega, ennekõike tollesama sanitaar-topograafilise arhiiviga, mis nii lahkesti heidab valgust vanade eestlaste argielule ja hügieenile.
Nüüd on Pärdi sulest ilmunud raamat alevite kohta. Mõndagi on eelmainituga sarnast: teemat ei ole peaaegu üldse seni käsitletud ja autoril on õnnestunud allikaväljalt kinni püüda ja oma kasuks tööle rakendada veel üks head saaki andev tegelane – sedapuhku Eestimaa ja Liivimaa kubermangu aadressiraamat. Aastate 1892, 1893, 1899, 1909 ja 1913 kohta on seal antud asulate põhiandmed ning mitmesugust infot tähtsamate asutuste, ühenduste, ametimeeste, elanike tegevusalade, lugupeetud inimeste (1913) ja muu säärase kohta.
Ka ainesega ümberkäimise laad on samasugune nagu raamatus „Eesti argielu“: Pärdi tavatseb teksti tihedalt allikatsitaate põimida. Tsitaate ei ole mitte ainult palju, vaid need võtavad teinekord enda valdusse mitu lehekülge. Kui tsiteeritakse mälestusi, võib selline meetod isegi töötada, kuid arhiiviallikast pärit ametliku info puhul vahest siiski mitte kõige paremini. Küllap on see rohkem maitseasi (etnoloogidele vist ülepea omane).
Teose Achilleuse kand on hoopis asjaolu, et vorm ja teema teineteist päriselt ei toeta. Sedavõrd ulatuslik ja seejuures ka vähe käsitletud teema tulnuks kõigepealt vormistada süstemaatilise uurimusena akadeemilise monograafia vormis. Jah, Pärdi on töötanud arhiivis ja kindlustanud teksti korralikult viidetega (selle eest eraldi kiitus!), kuid ometigi on tulemus veidi ühekülgne ja hektiline. See on paratamatu, sest 265 lehekülge, millest umbes 90 on reserveeritud n-ö ajaloolisele õiendile ehk eelmainitud aadressiraamatute andmete vahendamisele, ei ole ammendavaks käsitluseks küllaldane. Seejuures on Pärdi ühe peatüki, mis puudutab alevite arengulugu, pühendanud Nõukogude ajajärgule, ehkki raamatu teistes osades pole ta hilisemat aega vaatluse alla võtnud.
Muidugi tuleb arvestada, et „Maa ja linna vahel“ on suunatud laiale lugejaskonnale. See ei ole siiski niisugune raamat, mille loeks järjest kaanest kaaneni läbi. Pigem vaatad siit ja sealt ja süvened, kui miski tundub huvitav. Põnevaid, harivaid ja üllatavaid fakte ning arvandmeid on palju, mis pole sugugi halb, kuid võib-olla saanuks need ülevaatlikkuse nimel esitada tabeli kujul. Eriti tunnen puudust koondtabeli(te)st, kus võiksid olla välja toodud iga alevi põhiandmed.
Tabelinappuse korvab aga illustratsioonirikkus. Fotod-joonised on hästi valitud ja pakuvad tekstile tõhusat tuge. Vägagi sümpaatsed on pildiallkirjad: need on korralikult läbi mõeldud, informatiivsed ja rikastavad tõepoolest tervikut. Üldse tundub, et autor on teinud raamatut n-ö hingega. Tekstki on kõigiti ladus, seejuures asjatundlik.
Millest siis raamatus räägitakse? Esmalt antakse ülevaade alevite kujunemisloost, seejärel siirdutakse planeerimise ja ehitamise radadele. Muidugi tuleb juttu esinduslikest majadest, kuidas teisiti. Kolmas, kõige pikem peatükk, on pühendatud alevirahva argielule XX sajandi algul. Viimane peatükk on juba nimetatud ajalooline õiend, kus käiakse kõik alevid järjepanu läbi aadressiraamatutes sisalduva teabe valguses.
Ei saa öelda, et teemade ring oleks kitsas: käsitlemist leiavad lasteaiad, heakord, tervishoid, vaba aja sisustamine, rõivastus, alevimajade interjöör jm. Osa peatükke kasvab välja kindla allika olemasolust: „Kuidas Sindis elati?“, „Korrakaitse Sindis“, „Ilmar Talve tähelepanekud elust Tapal ja alevites üldse“, „Elu ühes rätsepaperes 1930. aastail“, „Ühe maapoisi muljeid elust Raplas 1930. aastate lõpus“. Ometigi on raamat nagu kaleidoskoop, mis valgustab tervikust välja vaid lõigu. Ebavõrdselt on leidnud kajastamist nii asulad (enim Sindi), ajakihid (enim XX sajandi alguskümnendid) kui ka teemad. Autor räägib pikalt ja põnevalt silmapaistvatest majadest, kuid liikumisajaloo-huvilisena tahaksin teada ka näiteks transpordi kohta. Teede olukorrast ja sillutamisest on mõnes kohas põgusalt juttu, kuid liikumisvõimalustest üldse mitte. Teadmata jääb seegi, mida ülevat, madalat või erakordset on neis asulais sündinud – inimesed on need, kes asulad elama panevad … Ons nad vähem tähtsad kui majad? Üpris huvitav oleks vaadelda näiteks elanike rahvuslikku jaotust, ka vajalikud andmed peaksid olema kergesti kättesaadavad. Palju rohkem oleksin oodanud teavet omariiklusaegsest arengu ja olukorra kohta, sest sel ajal sündis ridamisi kaalukaid muutusi. Poliitika, juhtimine ja alevite majanduslik käekäik ei näi Pärdile suuremat huvi pakkuvat, mis üllatab mõneti, sest Eesti ajaloouurijad on traditsiooniliselt olnud innukad just sääraste küsimustega tegelema. Ja teema on oluline: muudeti ju alevid linnadekski seepärast, et nood olid nõrgad ega suutnud piisavalt areneda.
Mitte juhuslikult ei alustanud ma seda kirjatööd ajaloolaupäevaku ja sanitaar-topograafilise arhiivi meenutamisega (muide, viimast on kasutatud ka kõnealuses teoses). Pärdi näib olevat uurija, keda juhib allikate täht. On võluv, kuidas ta allikaid leiab ja kasutab, tehes tähtsamaist vaata et omaette tegelased-kangelased. Ja see on ka tänuväärne, sest tundub, et enamasti allikatele säärast lahket tähelepanu ei osutata – nad lihtsalt on ja neid lihtsalt kasutatakse. Seetõttu on Pärdi ajaloolaste seas olulisimaid allikate kõneisikuid ja propageerijaid viimastel kümnenditel (ettekanneteski on ta neile alati koha reserveerinud).
Ent võtame korraks need kasutatud allikad ette: need on pärit ajalooarhiivist ja riigiarhiivist, on korralik hulk kirjandust uuemast ja vanemast ajast ning näpuotsaga muid allikaid. Tekib küsimus, miks on jäänud peaaegu täielikult kasutamata ajakirjandus, see lõpmata kogu kõige eriilmelisemat teavet. Kahtlemata on huvitavaid ja teabeküllaseid allikaid veel palju, eriti memuaarkirjanduse näol, kuid möödaminek ajalehtedest lausa karjub (näiteks saaks just ajakirjanduse abil lahata meeleolusid alevite linnadeks muutmise protsessis, millest siin on sujuvalt üle libisetud). Kahjuks on sissejuhatav osa, kust võiks leida selgitusi autori valiku, meetodite ja muu säärase kohta, õige ahtake.
Võin eksida, aga mulle tundub, et Pärdi on väikestviisi induktsionist, kes loodab väikesest leida suurt. Ei saa välistada, et mingis mõttes tuleb selline hoiak isegi kasuks, sest lõppude lõpuks on igal uurimusel piirid ja hea uurija peab neid tajuma. Pärdi kindlasti tajub. Siiski on selge, et ühe või paari suure allika või allikarühma ratsionaalselt ja isiklikust eelistusest lähtuvasse fookusesse võtmine piirab teksti ambitsiooni, üldistamisvõimalusi ja sunnib lõpuks erinevuste asemel visandama sarnasusi, mille kõnekus kipub olema väiksem. Seepärast on raamat nagu kättesaadavast kraamist valmistatud kompott, mis vajab veel pisut täiendust ja järelkeetmist, et päris hea saaks. Ärgu mõistetagu neid ridu valesti – maitsel pole viga praegugi!
Lõpetuseks mõni sõna ka tehnilisest küljest. Raamat on äärmiselt soliidne, nagu loodud kingituseks mõnele ajaloohuvilisele alevielanikule. Andres Tali kujundus on tugev nagu ikka, ehkki tahaksin talt küsida, miks leiab juhuslikes kohtades (nii piltidel kui ka tekstivahelistes aukudes) iga 10–20 lehekülje kohta vähemalt korra templijäljena kujundatud raamatu pealkirja. Kas on siis vaja lugejale pidevalt meelde tuletada, mis raamatut ta käes hoiab? Kiiduväärt on kohanimede register ja muidugi eeskujulikult esitatud viited (säärastes raamatutes kohtab seda aina vähem).
See hea ja vajalik raamat väärib jätku – jagugu autoril tarmukust ses raskes töös!