Ma olen eemaldunud oma kehast. Ta vajab kogu aeg hoolitsemist, turgutamist, poputamist. Ta vajab pidevat tähelepanu: et ma ei istuks liiga kaua, et ma liigutaks, et ma ei laseks argielu stressil teda mõjutada, et ma hoiaks teda.
Mu hommikud ja õhtud lõppevad kehaga. Miks ta valutas nüüd? Kas ta valutab homme? Mina olen see, kes teeb asju, käib kohtades, naudib, aga keha on see, kes valutab. Mõnikord valutab ta taamal, teinekord nõuab jõuliselt kogu mu tähelepanu. Ja siis ma lämmatan teda, summutan ta filmidesse, raamatutesse, tekkidesse ja vooditesse. Pehmed kohad hoiavad mind, hoiavad mu keha minust eemal. Kõvad, vaiksed kohad tahavad, et ma tegeleks temaga. Sama tahavad ka arstid, terapeudid, füsioterapeudid. Kas siit on valus? Kas tuju on hea? Kas nii hakkab parem? Ja nad ei saa aru, et juba seal olek on halvem. Sest nad sunnivad mind tegelema minust eemaldunud kehaga. Kehaga, mille peale ma olen pahane, ma olen solvunud, ma ei taha teda näha. Ma ei taha talle anda tähelepanu, nii suurt osa oma energiast, mida ta niigi ahnelt sööb, närib, järab ja neelab alla. Ja nii ma neelan teiste inimeste kannatusi: dokfilmid, õudukad, ulmekad … Kuskil ikka luurab koll, kuskil ikka plahvatab kosmosejaam, inimesed on ikka halvad olnud. Aga ka filmidel on tihti õnnelik lõpp: saabuvad koju, jäävad ellu, paranevad haavadest. Äkki siis ka mina? Võib-olla peaksingi end ette kujutama õuduka kangelasena, kes alistab valutava keha, väljub võitjana.
Nii ma siis tegelen temaga, ma käin, ma hoolitsen ja turgutan. Ta on ju ka mind hoidnud ja toetanud, aga ma veel ei tea, kuidas temaga leppida, kuidas talle andestada. Kuidas teha nii, et ma tunnetaksin oma kudesid, liigeseid, nahka rõõmuga, et ma oleksin seal sees, mitte siin väljas, oma kehast eemal?
