Sihtasutus ei ole universaalne imevahend, mis kõik kultuuriasutused (sh muuseumid) õitsengule viib, vaid üks paljudest organisatsioonitüüpidest. Millisele organisatsioonile milline tüüp selle ülesannete täitmiseks kõige paremini sobib, see sõltub ikkagi organisatsioonist endast, selle ülesannetest, iseloomust, aga ka oludest, keskkonnast jpm.
Narva Muuseumile on sihtasutuse vorm võimalus minna edasi. Linnamuuseumina olime jõudnud seisu, kus meie tegevust reeglistav juriidiline raam hakkas ahistama ning initsiatiivi pärssima. Meil polnud võimalust kaasa rääkida muuseumi eelarve koostamisel: raske oli tööd planeerida, eriti aga olulisi arendusi läbi viia. Meie omatulu kasvas aastast aastasse, aga meil oli vähe sõnaõigust selle jaotamisel, see omakorda vähendas motivatsiooni lisatulu teenida. Seda olukorras, kus muuseum oli niigi alarahastatud. Mõistan, et linnal on oma vajadused ja need ei ole alati muuseumi vajadused, aga arvan ka, et kultuuriasutus, eriti suuri ajaloomälestisi haldav asutus ei peaks olema raha andja, vaid saaja rollis.
Sihtasutusena eduka tegutsemise üks eeldus on korralikult läbi mõeldud rahastamine. Näiteks ei saa klassikalisi ülesandeid täitev muuseum hakkama vaid omateenistusega nagu lõbustuspark, mis on suunatud ainult meelelahutuse pakkumisele. Fondide säilitamine ja hooldamine ning teadustegevus ehk ajaloolise mälu hoidmine ja uurimine on ühiskondlik tellimus, mille eest peab maksma maksumaksja. Seevastu külastajate teenindamine peab ennast ise ära tasuma ja võimalusel ka ülejäänud tegevuseks lisa teenima. Narva Muuseumi rahastamine sai kindlatele alustele: seda rahastavad kokku lepitud osas riik ja linn, lisaks kohustume teenima ja kasvatama omatulu. Eesmärgiks on omatulu kasvatamine suuremaks kui maksumaksja antud raha. See eesmärk on saavutatav ainult siis, kui meid usaldatakse piisavalt ja antakse meile kui oma tegevusvaldkonna parimatele asjatundjatele õigus valida ise tegevus ja meetod, kuidas selle tulemuseni jõuda. Sihtasutuse vorm on üks sellise usalduse väljendus.
Vabaduse suurenemine avardab võimalusi, kuid mugav see protsess päris kindlasti ei ole, sest suurem iseseisvus tähendab ka suuremat vastutust. Lisavõimaluste kasutamine eeldab oma ressursside paremat planeerimist ja efektiivsemat tegutsemist. Seega neile, kes veel eile töötasid linnaasutuses ja täna juba sihtasutuses, ei ole tegemist paberile jääva juriidilise tehtega, vaid tööolude väga olulise muutumisega. Iga päevaga saab üha rohkem selgeks, kui olulisega tegelikult. Võimalik, et märksa suurema ja põhimõttelisema muudatusega, kui sihtasutust luues arvata osati. Sihtasutusena tegutsevates kultuuriasutustes on palgad enamasti suuremad, kui kohalikule omavalitsusele või riigile kuuluvates asutustes. Kuid üsna kiiresti saab selgeks, et see palk tuleb endal välja teenida.
Meie nõukogus on valdkonna ekspertide ja ametnike vahekord tasakaalus. Enamik nõukogu liikmetest on nii ametnikud kui ka oma ala eksperdid. Siiski on mõnikord vaja nõukogu koosolekul meelde tuletada, et sihtasutuse nõukogu liikme kohustuseks on (vastavalt sihtasutuse seadusele) esindada nõukogus sihtasutuse, mitte kellegi teise huvisid. Politiseerimisohuga on nagu iga teisegi ohuga: see oht võib olla ebatõenäoline, võib aga ka osutada vägagi aktuaalseks. Narva Muuseumi nõukogu puhul ma seda ohtu praegu ei näe, meie nõukogu on targalt koostatud ja nõukogu liikmed asjatundlikud.