Kuigi Vilde väärikaid romaane saab praeguselgi ajal raskusteta lugeda ja mõtestada, näen just tema novellides ja jutustustes senisest suuremat võimalust käsitleda tema loomingut jätkuvalt aktuaalsena. Seega, lootust veel on!
Idee ja vajadus Vilde lühiloomingut laiemalt tutvustama hakata tekkis muuseumis juba paari aasta eest. Üht-teist oleme juba sel puhul ka jõudnud teha. Näiteks toimus möödunud aastal Vilde muuseumi eestvedamisel põnevus- ja krimijuttude konkurss „Musta mantliga mees”, mis pani vähemasti konkursist osa võtnud noored lugema ja avastama Vilde samaainelist loomingut. Selle tulemusel ilmus ka kogumik „Musta mantliga mehed” (2008).
Teine oluline üritus toimus 22. jaanuaril käesoleval aastal. See oli konverents „Viiskümmend aastat armastust. Vilde lühiproosa”. Ühest küljest tuleneb konverentsi pealkiri lihtsast arvutustehtest. Vilde nimelt alustas oma loomingulist teed 1880ndatel lühijuttudega ja ka lõpetas nendega 1930ndate alul. Kokku viiskümmend aastat armastust oma sule ja kirjamehe missiooni vastu. Teisest küljest on konverentsi pealkiri tuletatud Vilde novelli „Kolmkümmend aastat armastust” pealkirjast.
Nüüd siis konverentsist endast. Janika Kronberg ja Kairi Toomet keskendusid oma ettekandes Vilde maapao teemale. Kuulajad said pildi üleöö pagulaskirjanikuks saanud Vilde elu raskustest, vaimsest kriisist ja ainelisest vegeteerimisest Euroopa riikides. Vaatamata normaalsete olmetingimuste puudumisele kirjutas Vilde just eksiili esimestel aastatel väga produktiivselt küpseid ja viimistletud novelle. Ehk seetõttu, et lääne kirjanduses oli periood, mil paksude romaanide kirjutamine oli pisut taandumas lühivormide (novell, luule) võidukäigu ees. Ilmselt oli see aga tingitud kirjaniku füüsilisest vajadusest teha „kiireid ja lühikesi ridu”, sest igapäevase leiva nimel tuli treida novellikesi, mida eesti kirjastajatele ja ajalehtedele müüa. Vilde tolleaegsetes erakirjades peegeldub alaliselt vaesuse, halveneva tervise ja kibestumise hõng. Ent ometi tuleb tõdeda, et tehtud tööde eest pidi ta saama rahuldavalt honorari, sest vaatamata kõigele õnnestus tal ikkagi ennast ja oma abikaasat alandusteta toita ja katta. Äkki oligi XX sajandi alguse Eesti eksiilkirjanike (Vilde, Tuglas) poolt nende vaesus pisut kunstilistelt ülepaisutatud?! Võibolla tulebki nõustuda Kronbergi mõttega, et ehk peaksime üle vaatama ka Vilde väidetava majandusliku kehvikuse maapaos. Seda eriti eesti kirjanike teise poliitilise maapao kogemuse valguses (pärast II maailmasõda). Lisaks arvas Kronberg, et vaja oleks uurida eesti kirjanduse majandusajalugu. Kas või see, kui palju ja mida Vilde endale eksiilis kirjutatud novellide honorari eest ikkagi lubada sai ja milline see oli võrdluses teiste palkadega, on ju kõik uurimata teema.
Märt Väljataga vaatles Vilde jutustuste stiili, tuues esile Fr. Tuglase 1909. aastal kirjutatud essee „E. Vilde ja E. Peterson”. Noore Tuglase terav, kriitiline, manifestilaadne kirjutis põrmustas mõneski mõttes Vilde stiili. Kirjandusajaloos saab aga sedasama saja aasta tagust esseed nimetada esimeseks tõsiseltvõetavaks katseks analüüsida konkreetsest kontseptsioonist lähtuvalt Vilde stiili. Lisaks vaatles Väljataga ka siirdkõne kui ühe jutustamisviisi avaldumist Vilde lühiloomingus, tõdedes, et seda leidus palju juba Vilde noorpõlve kirjutistes (nt „Musta mantliga mehes”).
„Musta mantliga mehest ” rääkis oma ettekandes ka Aarne Ruben. Ta nimetas seda 1883. aastal kirjutatud krimisugemetega jutukest Vilde varajase jutuloomingu tüüpmudeliks. Ettekandes analüüsis Ruben põhjalikult jutustuse kontseptsiooni strukturaalmeetoditest ja klassikaliste krimijuttude loogikast lähtuvalt. Ruben kasutas ka huvitavaid viiteid psühhoanalüüsile ja Vaino Vahingule.
Mart Juur oli palutud konverentsile rääkima Vilde huumoriloomingust. Seda, et Vilde nalja mõistis teha, tõendavad kõiksugused kõnekad omaaegsed loosungväljendid, nt „Vilde ajas kividki naerma” , „naljakirjanik Vilde” jt. Aga nagu tõdes Mart Juur, on nali huvitav, ajas kiiresti riknev nähtus (võrdlus kohvikoorega), mistõttu on arusaadav ja andestatav, et enamik Vilde naljaloomingust tänasele lugejale sugugi naljakas ei ole. Küll aga tõi Juur välja fantastilise paroodia „Uuel teel” („Tokerjad”, 1908), mis on suutnud hoida oma huumori värskena. Tõsiasi, et saja aasta tagune nali täna naljakas tundub, on suur austusavaldus Vildele. Juur arvas, et paroodia on isegi vaimukam kui parodeeritav teos ise. Tuleb ühtida esineja arvamusega, et „Uuel teel” peaks sisalduma igas tänases huumorija luuleantoloogias.
Konverentsi lõpetas Elo Lindsalu esitatud Vilde novellide naistüüpide põhjalik analüüs. Oma uurimustes ja ka doktoritöös on Lindsalu käsitlenud naistüüpe peamiselt Vilde romaaniloomingust lähtuvalt – seega on täitsa võimalik, et kirjaniku lühiloomingu naistüüpe pole laiemalt varem uuritudki. Nüüd sai Lindsalu võimaluse seda ise konverentsi tarvis teha. Ta jaotas Vilde naistegelased laias laastus kolme kategooriasse: nukknaised, ohver-naised ja emantsipeerunud naised. Esineja tõdes, et seniajani on kriitikud Vildele ette heitnud pigem liigset naistegelaste idealiseerimist. See võis tuleneda ajastu olemusest. Naiste idealiseerimine kirjanduses oli levinud just XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses. Lääne analüütikud on näinud selles ka tolle ajastu maskuliinsuse kriisi. Lindsalu küsis, kas võib oletada, et Vilde naistegelaste idealiseerimise taga võis olla püüe võita tagasi oma mehelik mina. Nii põnevusjuttude konkurss kui ka möödunud nädala konverents näitasid, et meie klassiku loomingust ei teatagi veel kõike. Terve suur žanritäis head lugemist on kusagil varjul olnud. Ei räägita sellest kirjandustundides ega müüda seda raamatupoodides. Mis puudutab viimast, siis peaks õnneks selle aasta jõuluajaks ilmuma poelettidele siiski Vilde novelliparemiku soliidne kogumik. Viimane seda laadi kogumik ilmus 1983. aastal. Jääme siis ootama ja hakkame taas Vildet lugema.