Kuidas on naistega teaduses üldse? Kas neid respekteeritakse?
Ameerikas kindlasti ja täielikult. Olud on muutunud. Üks traagiline lugu, mida ilmselt teate teiegi, on seotud Rosalind Frankliniga, kes tegi röntgenogrammid DNAst. Watson, kes külastas Franklini laborit Londonis ja nägi seda ülesvõtet, sai kohe aru, et tegu on pildiga kaksikheeliksist. Ta oli laboris üksi. Kui Rosalind laborisse naasis, ei öelnud Watson, mida ta oli tähele pannud. Mulle isiklikult – või laiemalt võttes, hea teaduse kontekstis – on selline käitumine mõeldamatu. Enamgi, kui Watson naasis Cambridge’i, mainis ta vaid seda, et ilmselt on DNA topeltheeliks, aga mitte seda, miks ja kuidas ta selle arusaamani jõudis.
Mu meelest ka Wilkins, kes oli Londoni uurimisrühma juht, kus töötas ka Rosalind Franklin, saatis üsna ebaeetilisel moel Rosalindi teavitamata tema mõõtmistulemused Crickile ja Watsonile Cambridge’i. Francis Crick oli sellise käitumise ja hoiaku peale tõsiselt pahane.
Missugune on teie kogemus akadeemilise vabaduse või selle puudumisega?
Ma ise pole õnneks akadeemilise vabaduse puudumist kogenud. Olen pärit Šveitsist ja Ühendriikidesse sisse rännanud ning võin öelda üht-teist head sealse teaduskorralduse kohta. Selle kohta, miks ollakse edukas. USA suurimaid teadusrahastajaid on siiani rahvuslik terviseinstituut (National Institute of Health, NIH) ja nende eesmärk on pikka aega olnud panustamine kvaliteedile, keskendumine konkreetse teadustöö tegijale. Euroopas on a ja o teaduskonna, osakonna või instituudi juht. Tema on siis raha saaja ja tööülesannete jagaja – nii pärsitakse akadeemilist vabadust ja loomevõimet. Toon näite USAst. Kuulusin ise hindamisnõukogusse biokeemia vallas. Pidime hindama projektitaotlusi, mis olid tehtud NIHle. Mäletan, et kord kiitsime heaks ühe California noore teadlase taotluse zoopatoloogia alal ja ta sai rahasumma, mille oli küsinud. Seepeale ärritus tema vahetu ülemus, teaduskonna juht, kelle uurimistoetuse taotlusi olime vähendanud 30%. Viidates oma arvukatele tiitlitele ja positsioonile pidas ta meie otsust lubamatuks ja sattus raevu. Nii sattusin komisjoni, mida on õigus rahulolematul taotlejal appi kutsuda, et saada oma projektile uus hinnang. Paraku juhtus aga nii, et kui olime töötajatega vestelnud, jõudsime üksmeelsele arusaamale, et kõigi projektide rahastamine tuleb lõpetada.
NIH toimib sõltumata teadlase staatusest ja kraadidest peamiselt kvaliteedipõhiselt, mitte hierarhiat austades, nagu see minu teada on siiani Saksamaal kombeks.
Üks mu järeldoktoritest lõpetas Seattle’is töö ja siirdus Saksamaale, kus sai väga hea abiprofessori koha. Mõne aja pärast teatas ta, et tahab tööst loobuda, kuna ülemus kohtleb teda nagu orja. Talle anti refereerida artikleid, mis olid saadetud refereerimiseks ülemusele. Mainiti vaid ülemuse nime, talle anti teha tehniku tööd. Kui ta oma uurimisraha eest tehtud tööd hakkas avaldama artiklina, liitis ülemus – lausega, et talle see töö meeldib – ka oma nime autorite hulka, olemata teinud kübetki tööd. See on akadeemilise vabaduse puudumine, selles avaldub erinev hoiak akadeemilisse vabadusse.
Kas see on Euroopale omane?
Ma ei ütleks nii. Suurbritannias on asjad siiski teistmoodi, võrreldes selle õnnetu näitega Saksamaalt. Muidugi Venemaa… see on hoopis teine lugu. Olen sattunud rääkima paljude andekate teadlastega, kes on Venemaalt lahkunud. Nende lood tunduvad lausa uskumatuna.
Ma ei kujuta ette sellise ahistamise võimalikkust näiteks USA osariikide ülikoolides.
Pean rääkima ka aegu tagasi Itaalias juhtunust. Kohtasin oma head itaalia sõpra konverentsil. Ta teatas, et Napoli ülikoolis avatakse kuus uut osakonda. Rõõmustasin ja arvasin, et see annab tallegi võimaluse juhtima kandideerida. Ta ütles, et juhid on sinna juba valitud: kaks sotsialisti … jne, jne. Akadeemilised ametikohad on seal täidetud parteipoliitikutega.
Sellises olukorras ei saa me rääkida akadeemilisest vabadusest. Vaba ja kvaliteedist lugupidav, seda toetav tegutsemine on olnud Ameerika teaduse edu aluseks. Sellest saabki hea teadus alguse. Teiseks, teadus peab olema näoga inimese poole ja lahendama inimeste probleeme. See on ka põhjus, miks terviseinstituuti nii ulatuslikult rahastatakse. Tervisega seotu on edukalt lahendatav ainult siis, kui saadakse elu toimimisest süvitsi aru. NIH on olnud ka poliitkutele meelepärane asutus ja selle eelarved on sihikindlast kasvanud. Kes siis ei soovi seista tervise ja heaolu eest ning ilma teadusse panustamata polegi see võimalik. Heasse teadusse, rõhutan.
NIH töötas välja oma projektihindamisüksused, kuhu kuulusid eri alade teadlased ja hindasid teiste teadlaste rahataotlustes kirjeldatud projekte.
Kas see hindamismudel on end õigustanud?
Arvan, et on küll õigustanud. Mäletan, et olin ühes esimestest terviseinstituudi biokeemia hindamiskogudes. Hülgasime toona ühe rahataotluse. Hiljem saime teada, et otsustav nõukogu oli selle siiski rahastanud. Olime loomulikult ärritunud ja tõstsime protestikisa: „Kui nõukogu teeb otsuseid ise, siis milleks üldse hindmiskogu!?” Nõukogu vabandas meie ees ja muutis oma otsuse.
Kui osalesin Ameerika Teadusfondi (National Science Fondation, NSF) hindamiskogus, käis parajasti Vietnami sõda. Arusaadavalt teadusrahastus vähenes ja vähenes. Lihtsalt et näidata, kui mitteformaalselt, aga sisuliselt ja akadeemiliselt vabalt on võimalik ka suures riigis asju ajada, siis selline lugu: mu kolleeg Chicagost osutas, et mereuurimisjaamad on jäänud sõja tõttu rahata ja unarusse. Neilt saadav info oli aga ülioluline. Istusime siis õhtul baaris, palusime lühikese seelikuga ettekandjalt paberi ja kirjutasimegi terviseinstituudi nõukogule kirja, kus soovitasime mereuurimisjaamade toetust suurendada. Põhjendustega muidugi. Kuue kuu pärast oli mereuurijatel viie miljoni dollarine lisatoetus käes. Usun, et tänapäeval on selline mitteformaalse suhtluse kaudu asjaajamine oluliselt keerukam.
Kas hindamiskogud toimivad ka meie päevil?
Jah, loomulikult. Paraku on nende tegevusse lisandunud vajadus arvestada suurte ülikoolide kõrval väikestega, kogudesse kaasatakse eri huvirühmade esindajaid, suurte ja väikeste ülikoolide esindajaid, ka teiste rasside esindajaid. Ma ei kritiseeri seda valikut, selgi on omad poliitilised ja kultuurilised põhjused, kuid kahjuks kannatab selle all teaduse kvaliteet.
Õnneks on rahastusasutused teinud programme nii suurte kui ka väikeste ja ka regionaalsete ülikoolide jaoks.
Kas eluteaduses on paljulubavaid huvitavaid uurimissuundi? Kas saab üldse ennustada, mida peaks tulemuse saavutamiseks uurima?
Teate, seda öelda pole lihtsalt võimalik. Iialgi ei ole võimalik öelda, mis alal või millise objekti uurimisel toimub läbimurdeplahavatus. Mu enda kogemus kinnitab seda. Noppisime üles Coridest üle jäänud töö, olime mõlemad Krebsiga piisavalt uudishimulikud ja samal ajal avatud meeltega. Avastasime teatud mõttes kogu elu energeetilise aluse: fosforüülimisprotsessi ja selle käivitusmehhanismid. Ei meie ega keegi teine, kes mingi läbimurde teeb, ei saa seda planeerida, isegi mitte loota. Olud peavad olema lahedad, peab olema piisavalt sedasama akadeemilist vabadust. Ühesõnaga, teaduse tegemine peab olema ennekõike lahe ja kirglik. Alustades ei tea me iial, millega uusi teadmisi otsides lõpetame. Selles on teaduse võlu ja see köidab mind seniajani.
Mulle meeldiks küll teada, kus, näiteks rakuteaduseski, võib midagi uut ilmsiks tulla. Kahjuks ma ei tea seda. Samal ajal võin öelda, et jälgituna õige vaatenurga alt – mille valik on alati õnne ja juhuse küsimus – on rakkudes hulgaliselt teadmata asju ja protsesse.
Mis on teie soovitus üliõpilastele?
Otsige laiem valdkond, meetodid ja tegevus, mis teid tõesti köidab. Ilmselt pol
e otstarbekas valida ka radu, kus juba väga paljud kõnnivad, vaid radu, kus käiakse vähem. Nii on toiminud maadeavastajad ja ka teadlasele on see mu meelest heaks soovituseks.
Teile ja Ed Krebsile anti Nobeli auhind 1992. aastal. Millal tegite oma avastuse?
1955. aastal.
Kas tundsite vahepealse 37 aasta jooksul, et see avastus on tähtis?
Tundsime seda kogu aeg ja olime selles veendunud. Eks Nobeli auhind ole selline veider värk. Ühtpidi tekitab meeldiva tunde, aga ka küsimuse: miks just konkreetselt meie töö? Tähelepanuväärseid avastusi oli ju kindlasti veel.
Ma ei usu, et teaduse tegemine pelgalt Nobeli auhinna püüdmiseks on võimalik. Võimalik, et nii mõeldakse või loodetakse, kuid tõeliste avastuste puhul on vaja rohkesti head õnne. Muidugi ka lähedaste toetust. Teadus ei ole sport, kus võidu nimel on võimalik võistelda ja treenida. Teaduse roll ühiskonnas ja selle sisu ei ole kindlasti mitte võistlus. Isegi kui see vahest nii paistab. Teadust saab teha tervest uudishimust ja heaks teaduseks on vaja vaba keskkonda.
Õnnelik kokkupuude teadusega tekitab erilise heaolutunde. Kunagi mõtlesin, et mulle ehk sobinuks erialana füüsika, kuid see oleks tähendanud palju paremat matemaatikuvaistu. See tunne aga meenus mulle taas, kui külastasin CERNis raskete osakeste põrgatit. Maailma suurima teadusaparaadi võimalused seletada maailma lummavad mind ja põrgati tähendus on inimkultuurile hindamatu. Seoses sellega ei mõista ma neid, kes peavad teadusetegemist asjatuks raharaiskamiseks. Hea teadus ei ole seda kunagi ega saa selleks kunagi.