Lahkunud on graafik Edith Paris.
Edith Paris sündis Tallinnas advokaat Tõnis Jürise perekonnas. Tema ema Edith Schlaff oli Ants Laikmaa nõotütar, tuntud maestro Haapsalu perioodi portreelt „Tutty Schlaff“ (1902, Eesti Kunstimuuseum). Tutty Schlaff jõudis jagada oma mälestusi Laikmaast ning värvikad on ka Edith Parise mälestused eluolust Haapsalus ajakirjas „Põlvnemislugu“ (1999, nr 8). Kunstnikuna on Edith Parise tuntuks teinud eelkõige 1950. aastate ofordid Ants Laikmaa Taebla majast, mis on 1960. aastast Läänemaa Muuseumi filiaal. Edith Parise noorus oli seotud Haapsaluga, kus ta lõpetas 1943. aastal gümnaasiumi. 1949. aastal lõpetas ta graafikuna Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi. 1948. aastal oli ta abiellunud samuti graafikuna kunstiinstituudi lõpetanud Väino Parisega, kes keskendus maalikunstile. Maalija on ka nende tütar Mall Paris.
Näitustel hakkas Edith Paris esinema 1949. aastast põhiliselt joonistuste ja akvarellidega. Tema metafüüsiliselt mõjuvad linnavaated on omapärase, lõpetamatuse esteetikast puudutatud kompositsiooniga. Karge ökonoomsusega paeluvad ka tema akvarellid. 1950. kuni 1970. aastateni kirjutati kunstinäituste etiketid käsitsi. Edith Paris oli väga nõutud kui kiire ja korrektne etiketikalligraaf. Tema raamatugraafilistest töödest on tuntuim tiitel ja ornamentaalne kujundus 1951. aasta „Kalevipoja“ väljaandele. 1968. aastal tegi ta koos Väino Parisega näituse Tallinna kunstisalongis, 1974. aastal seal ka juubelinäituse.
Edith Paris on meelde jäänud mõnusa, rahuliku, hea huumorisoonega inimesena. Kunstnikuna ei õnnestunud tal võib-olla mitmetel põhjustel rakendada või näidata oma võimeid täiel määral, aga ta on siiski jätnud meie kunstilukku isikupärase jälje.
Edith Paris sängitatakse Tallinna Pärnamäe kalmistule. Ärasaatmine leiab aset lähedaste ringis.
Eesti Kunstnike Liit
Eesti Vabagraafikute Ühendus
Eesti Kunstimuuseum
Kultuuriministeerium
