EDITH KARLSON
Draama on sinu peas II/Drama is in your head II
Linnagalerii/City Gallery
23.05-16.06.2013
“07.02.1983. Täna olen ma veel siin ja hetkel on seis selline. Lilled on minu juubelilt.” (Edith Karlson)
Kontekst, millesse asetuvad Edith Karlsoni tööd kohalikul kaasaegsel kunstiväljal on viimase tänaseks väljakujunenud seisu arvestades talle hämmastavalt vastupanuvõimeline. Või on see skulptor ise, kes keeldub ümbritsevasse sulandumast? Igal juhul seisab Karlson kunstnikuna selgelt väljaspool macholikku kontseptualismi ja poppi tootvate ja taastootvate eesti kunstnike loomingut1. Niisugust vastuseisu võiks vaadelda autsaider-kunstina tähenduses, millele osutas Harald Szeemann oma “obsessioonide muuseumi” projektis, ja mis püüdis kustutada piire tema poolt näidatud kunsti ja kõrgkunsti vahel.
Keskajast peale kuni Jungi “individuaalse protsessini” välja negatiivset tähendust kandvale kinnisideele vastandudes käsitles shveitsi kuraator idée fixe´i positiivse energialaengu allikana2.
Kunstivälja väline pole mitte ainult Karlsoni “individuaalse protsessi” sisene, teatud kontekstis ilmneb ta ka paigana, mis asub linnast väljas, selle äärealal. Nagu näiteks monumentaalskultpuuri ateljeena toimiv tööstushoone, kus õpetatakse välja tänaseid noori skulptoreid ja kus asuvad ka paljude vana kooli meistrite ja nooremate kunstnike stuudiod sh Karlsoni oma. Paljude jaoks on see metsast ja allikatest ümbritsetud paik eraklik ning üksik, Karlsonile avab ta võimaluse tagasihoidlikuks austusavalduseks kujude loomise traditsioonile. Samas – ja seda noore skulptori vaieldamatuist oskustest ja skulptuuriajaloo tundmisest hoolimata – ei võta ta traditsiooniga seotust pimeda mineviku kummardamisena, vaid teatud meeleseisundite ja mõtete säilitamise protsessina. Oma ateljees annab Karlson kuju iseenda ja sõprade nägudele ja ilmetele, armsaksaanud või huvitavatele lemmikloomadele; vormib naisekehade ja laps-vaimude armeesid. Tema tööd on lähedased feministlikule arusaamale kunstnikust, kes käsitab kunstivormi traumadest ja mälestustest tulvil kehana.
Käesolev näitus on niisuguse suhtumise parim näide. Siin on teatud küpsust, mis ei ole tagasiviidav juba teostatud taieste kunstipraktikale, vaid osutab pigem seksuaalsele täiskasvanudolekule. Olles esimeseks kunstniku 30. sünnipäevale järgnevaks näituseks, kannab selline küpsusekuulutus ühtaegu ka lapsepõlve- kui täisea traumasid; nii vaimude kartust lapsena kui kõhedust mõtte ees omada lapsi täiskasvanud olles.
Hõljuvates hõlstides, laps-vaimude hulkades, luksuslikult riietatud inimkogudes väljenduv topelthirm meenutab varase McQueeni ja Rodarte vahepeale jäävat glamuuri, hoiatades meid, et luksus ei päästa erinevate sotsiaalsete protsesside poolt tekitatud tühialadel tekkiva õnnetuse ja õuduse eest.
Hoolimata töömahukusest, mis on kulunud tühjusest luksuse loomiseks, ei taandu tühjus iial, ta piilub välja alalist haprust täis välise hiilguse tagant. Just niisugusena võib kirjeldada kõhedusttekitavate skulptuuride ja kunstniku 30. sünnipäevast alles jäänud kuivanud lillekimbu efekti kõnealusel näitusel.
Kui John Knight korjas kokku restoranide lillevaasides olevad lilled ja paigutas nad galeriiruumi, siis osutas ta sellega kunstimaailma müüdavusele ühes viimast valitsevate kujundustaktikatega. Karlson omakorda, laiendades kunstisfääri privaatsesse personaalruumi, näitab isikliku ja intiimse toimimise loogikat kunsti kaudu.
Ja … keeldudes sõnastamast “personaalset protsessi” “personaalse läbikukkumisena,” avab kunstnik oma isiklikud traumad sotsiaalse uurimuse positiivsele energiale.
1 Ärge laske end eksitada võimalikust järeldusest nagu oleks kunstiteoste- ja näituste loojad erandlikult mehed. Mõelge pigem viisile, kuidas esitatakse ja levitatakse kunstitöid näituseruumides; ennastkehtestavale, agressiivsele ja autoritaarse võrgustiku loomise ihast kantule.
2 Hans-Ulrich Obristi intervjuu Harald Szeemanniga: http://umintermediai501.blogspot.com/2008/01/mind-over-matter-interview-with-harald.html
Aliina Astrova